Jõelähtme jõgi

See on see kitsas ja mõttetu jõgi, mida soojemal ajal pole olemas. mõnel juhul on ta küll olemas, aga kulgeb sügaval maa all ning süstaga sõita võimatu. Praegu kevadise suurvee aegu on ta aga lai ja rohke veega ning lausa kutsub paadiga sõitma.

Peale läksime Peningi juurest, kus kõige lähem tee oli jõest 200m otse üle põllu. Start sai antud kuskil 18:30 ning ees oli ootamas hulga kühveldatavat vett.

Jõgi ise oli sealpool rahulik. kus vähegi madalam koht, seal olid ümberkaudsed põllud vee all ning võsa vahel loksus tume vesi. Purded, kust normaalse veeseisu ajal pidi saama alt läbi sõita takistasid nüüd teed. Purded olid aga sellised loomingulised. Üks oli betoonist ümmargune kõgepingeliini post ning teine mingi metallsõrestik elektripost. Viimase alt oleks eskimoga läbi pääsenud, aga millegipärast polnud üldse tahtmist ennast ülemäära märjaks teha.

Kostivere juurest hakkas jõgi näitama rahutuse märke. Ühe silla all oli pisike langus, mis kõrget veeseisu arvestades muidugi suht sile. Aga kui saabusime karstialale Kostivere ja Peterburi mnt vahel, läks vool juba erksamaks. Siinseal oli näha keeriseid, saarte külgedelt jooksid tugevama vooluga liinid ning vool muudkui keris.

Enne suurt maanteed kostis kohinat ning tulid esimesed vahused laineharjad. Pika paadiga manööverdamine on nagu on, aga sai siiski küllaltki lihtsalt voolus püsida ning kivide vahelt läbi vupsata. Isegi viimases kurvis enne suure maantee silla alt läbi sõitmist ei visanud külge vastu kallast. Silla all oli kah mingi supp, aga mitte nii loopiv. Nüüd edasi oli natuke aega siledamat, kuid siiski küllalki kiiret voolu. Põhiline oht oli okstes, mis siitsealt üritasid kinni haarata.

Jõelähtme ja Koogi vaheline jupp kulges põllu vahel, kus mõlemal pool jõge vaid kivised vallid. Seal siis juhtuski see, et nägin esimest korda selgelt kobrast. päev oli juba veidike hämar, aga mitte veel pime. Ujus teine mulle vastu ja paadist nii paari meetri kauguselt mööda endal nina õhku ahmimas.

 Mida lähemale lõpule, seda äkilisemaks muutus jõgi. Vool kiirenes ning lained suurenesid. Vahetult enne lõppu Tuti veski juures oli üks õite vahune auk. Selleks ajaks aga oli tagumikutunnetus juba päris hea ning ümbermineku tunnet ei tekkinudki. Küll aga oli natuke probleeme okstega, kuhu vool paadi sisse lükkas ning natuke nägu ja käsi kraapis.

Tammi juures välja tulles oli taevas juba pime. Aega oli seekordsele rahulikule sõitmisele kulunud 2:36 ning pikkust näitas geps 20,1 km. peab nentima, et ajaline graafik püsis planeeritu piirides.