xDream avaetapp Tallinnas

Start.
Esimene jooks läbi vanalinna ja mööda joont kulges pulss punases. proovisin aga siiski joonest kinni hoida, sest vahepeal tundus, et osad jooksevad ühelt ja teised teiseltpoolt maja. Ilga jama, kui oleks seal massi järgi joostes vale punkti võtnud. Ilmselt aga mingit hajutust polnud ning rullialasse jõudes oli sagimist väga palju.

Me polnud just väga esiotsa ligidal ehk rullitades tuli kõvasti slaalomit teha. Minek oli aga hea ning järjest sai kolmestest puntidest mööda uhatud. Piritale rattaalasse jõudes olime enneolematult kõrgel 11-ndal kohal.

Sõitma hakates oli meil väikene peataolek ja üksteise silmist kaotamine, mis maksis koheselt pool minutit ning hiljem veel lisaaega punktide juures sabas seismise arvelt. Üldiselt läks rattaetapp normaalselt, kuid paar mitte nii head rajavalikut tuli sisse. 10 tuli minu jaoks liiga vara, mistõttu kohmetusin natuke kaardi kohal enne kui teiste tiimide järel metsa tormasin. 12-13 tulime põhja poolset risust rada mööda ning 15 juures ei leppinud tiimisiseselt kokku, kas võtame rattad punkti kaasa või mitte. Kui rattad maha jätsime ja teletornis ära olime jõudnud käia, olime kohal 15.


Ainuke ala, kus me füüsilise vormi pärast kohti kaotasime oli jalgsietapp ning kaotus toimus mägisel alal peale botaanikaaeda. Õnne meil kah väga polnud ning katakombides punkte otsides kulus konkurentidest omajagu rohkem minuteid. Esimese punkti leidmisel muidugi moodustati punkti ümber koheselt külakuhi ning löögile pääsemine polnud lihtne. Teise peilisin ma tasakesi teise korruse kaugema toa nurgast välja, käisin otsisin tiimikaaslased üles, hiilisime uuesti vaikselt tahatuppa, tegime piiksud ja hiilisime mittemidagiütlevate nägudega maa alt uuesti päikesevalguse kätte. Koht oli siis 19.

Edasine sisaldas palgikandmist ning kanuud, mille kestel säilitasime stabiilselt oma kohta. Olenemata küsitava väärtusega strateegilisest lükkest esimese kahe kanuupunktiga ning tuimast kühveldamisest sillaaluse punkti korjamiseks. Heameel on mul selle üle, et kõige pikem mõlamise ots oli meil hea ajaga ehk siis kätega tõmbamise jõudu nagu oleks.

Rullitamine tagasi kesklinna poole oli muidugi mõnus. Kuigi jalg väga tugevalt enam tõugata ei jõudnud ja jook oli kotist otsa saanud, sai B raja ratturite tuules natukene kergemalt liikuda. Mulle küll ei meenu, et oleksime mõnest tiimist mööda pannud, aga kuidagimoodi saime selle etapiga veel kohakese ettepoole.

Joonorienteerumine vahetusalast vanalinna oli nati teise kujuga, kui teistpidisel suunal ning ühes kohas tekkis kerge segadus. Mõõtkava polnud päris hoomatav ning kulus vist paar lisaminutit enne kui endas arusaamisele jõudsin. Punktid saime aga kätte ning keegi meist mööda ei tuhisenud.

Linnateatri hoovi piire, Patkuli trepid, Toompea, Harju mäe nõlv ning olimegi tagasi Vabaduse väljakul, kus meid ootas ees veel kolm lisaülesannet. Igaüks sai ühe katsumuse ning minu liisk langes ronimisseinale. Ma nüüd ei tea, kui palju võib SI vaheaegasid uskuda, aga neid aegu vaadates selgub, et meie tiimi tõukerattaja sai mööda kahest tiimist ning lõpetasime 16-nda ajaga. Kuna aga meie erinevalt mõnest teisest ei saanud ühtki trahvi, sai lõplikuks kohaks siiski 14, mis on hooajale meeldiv algus.

Ise jäin rahule, kuna suurt jama rajal ei teinud. Kokku ehk kogunes vigade arvelt 8-10 minuti jagu lisaaega.

Ja kui võistlus läbi, siis tegime uuesti väsinud näod pähe ja käisime kõik korra õhupadja peale hüppamas. See paistis ka teistel tiimidel läbihammustatud nipp olema.