Keilast jookseb läbi jõgi

Juba teab mis ajast on olnud mõttes süstaga Keila jõele minna. Nüüd sai muude toimetuste kõrvalt paat katusele visatud ning suund vee peale.

Start Paldiski mnt silla juurest ülesvoolu. Veeseis polnud väga kiita, mis tähendas väljatulekut raudtee silla all. Sealt edasi oli pool tundi rahulikku ja sügavat vett, millest edasi hakkas aegajalt kiiremaid ja madalamaid kohti sekka tulema. Eks veeseis oli kah suve järgselt madal ning nii tuligi ühe suurema langusega kohas jällegi paadist väljuda, jalgupidi vette ronida ja sõiduvahend kivide vahelt üles sikutada.

Nüüd oli veel natukene vaba sõidetavat vett, mis aegajalt oli madalam ja kivisem ning aegajalt sügavam ja rahulikum. Üks hetk aga oli saar keset jõge. Ühel pool oli poole meetrise läbimõõduga palk risti ees ning teisel pool oli rohkelt igasugu väiksemaid tüvesid segiläbi sõitu takistamas. Ei viitsinud enam väljuda ning keerasin otsa ringi.
Allavoolu sõites sai esimesest langusest väljumata alla, ainult et vahepeal pidi kätega põhjast nügima ning kivide vahel ukerdama. Raudtee silla alt sai paremini alla sõidetud, kuid sealgi tegi kivi paadipõhjale kriime.

Ja et elamus veelgi täiuslikum oleks, hakkas üks hetk paksu paduvihma sadama ning välku lööma ning müristama. Paar tükki kärgatasid paari sekundi kaugusel. Õnneks jäi vihm peale lõpuni jõudmist järgi ja autos olid kuivad riided olemas.
Igati toredad tunnid toredas kohas. Jälle 7km jagu jõge üle vaadatud. Natuke rohkema veega ilmselt oleks kitsaskohtadest parem sõita. Mismuud, kui peab millalgi proovima minema.