Oi mulle ei meeldi, kui vanad tossud juba nii räbalaks muutuvad, et varbad sees ei püsi. Sest siis hakkab jälle peale see võimatu uute tossude otsimine. Ringisõitmine, proovimine ja kõik sinna juurde kuuluv.
Seekord mõtlesin, et olen kavalam ja ostan täpselt samasugused tossud, kui eelmisel korral ning säästan oma aega ja vaeva. Lisaks sellele, et sama mudelit oli veel poes saada, oli isegi soodukas neile tossudele tehtud ning kiirelt sai kaubale. Seekord küll teist värvi, aga see ju ei tohiks mõjuda.
Nädala alguses saabus siis see hetk, kus vanad tossud koju jäid ning jooksutiirule uued kaunad jalga tõmbasin. Kuskil 20-nda minuti peal tundsin, et pean parema jala tossu paremini sättima, et jalad katki ei hõõruks. Sättisin ja sidusin nii hästi kui sain ja panin edasi. Suts enne tagasipööramise aega arvasin, et ma pööran ikka kohe tagasi, sest midagi nagu on tossus valesti ja muidu ei jõua õigeks ajaks algusse tagasi.
Tagasiteel jooksin rohkem varvastel, et kand vähem hõõruks. Pool tagasiteest veel minna ja olukord oli muutunud selle võrra, et vasaku jala kand hakkas rohkem tunda andma, ku parema oma. Hakkasin uurima ning soki seest vaatas mulle vastu umbes 2€ suurune verivill. Viimased 15 minti jooksin pläta reziimis ehk tossu kand maha keeratud. Ei mahu minu pähe, kuidas saavad uued ja vanad nii kardinaalselt erineda. Kas tõesti hõõruvad mustad tossud rohkem kui kollased?


Nüüd on tunne, et võtan vist vanad auklikud jalavarjud siiski veel kasutusse. Olgugi varbad väljas. Vähemalt jäävad joostes jalad terveks. Kindlasti, kui on ette näha 8 tundi järjest joostes vees solberdamist. Ja teip on nüüd jälle tükil ajal mu parim sõber.