Soome kaljut paitamas

Algselt naisele IKEA külastuseks mõeldud nädalavahetus muutus tasapisi järjest rohkem puhtakujuliseks ronimisnädalavahetuseks. Reede õhtul laevaga Soome ning peale kolme tundi olimegi Olhava lähistel omi seljakotte valmis sättimas. Varustust oli nii palju, nagu läheks nädalasele ekspeditsioonile, aga esimest korda minnes ei julge ju midagi maha jätta.
Laagriplatsil otsisime kaks enamvähem siledat kohta telkidele ning kobisime vaikselt magama.

Laupäeva hommik algas nagu ikka. Ainult et telgis ja kodust kaugel. Ärevust hinge süstis aga sealsamas kõrval kõrguv kaljusein. Ajasime putru näost sisse, jagasime omavahel raua enamvähem võrdseteks kasutatavateks osadeks ning hakkasime kivi näppima. Kuna eelnev kogemus graniiti ronida puudus ning trad'i olin kodusel paekivil proovinud vaid pisut, tuli väheke pea ees tundmatusse vette hüpata. Sealsamas lõkkeplatsi kõrval oli kirjade järgi üks rada raskusastmega 4. Aga kuna see polnud "nii huvitav", siis võtsime alguse sealt kõrvalt. Esimene eesronimine jäi minule.

Algus oli harjumuspärane, sangad, servad, nukid, riiulid. Oli kust pealt ja ümbert haarata ning kuhu peale astuda.  Ülevalpool aga tuli välja Olhava kaljuronimise tõeline pale ehk siis praod. Prao peal ei saa seista ja seal küljes ei saa rippuda. tuleb leida vahendeid kiilumise(jamming) ja küljele koormamise (laybacking) seast. Antud rajal oli siiski enamus kohti tavameetoditega läbitavad, mistõttu arvasin, et ma ikka oskan ronida. Üles tulin mingit segarada pidi, kus algus oli "Kehrääjä" 5 oma ja lõpp "Erikois-A" 5+ oma. Igaljuhul oli õnnelikust ülesjõudmisest tuju hea.


Järgmisena võtsime plaani ühe neljase "Hylly", mille algus oli lai (offset) pragu, mis siis laiem kui käsi ja kitsam kui keha. Seekord jäin mina jälitaja rolli, kuid oligi parem alt vaadata ja möliseda, kuidas peaks ronima. Julgestust polnud sinna väga panna, vaid 5m (või kõrgemale) peale üks lint ümber praos oleva kivi ning järmine juba 12m peal olev lae alune pragu. Selle raja ronimise ajal tuli ka sahmakas vihma ning kõik muutus mõnusalt libedaks ja praovahed sopaseks.

Mulle see laiema prao ronimine meeldis kui ikka käe ja õla prakku pressid, ning ka jala kuidagi sinna vahele kinni kiilud, siis on enamvähem kindel tunne. See alumine ots läks seega kiirelt ja valutult. Isegi lae alt välja ronimine tuli enamvähem, kuigi peab mainima, et põlv sai mustaks... Serva taga oli ülespoole likumiseks üks sisenurga pragu, mis oli muda täis. Äsja sadanud vihmast oli mõlemal pool asetsev kivi märg ja libe. Mul oli kohe hea meel, et olin järelronija.

Järgmisena plaanisime minna saarele ning sealt mingit lihtsamat rada mööda üles ronida. Laskusime alla ning peale väikest kõhklust tõmbasime köie järgi. Nüüd jäi üle vaid üles ronida, sest taganeda polnud kuskile. Kõige  loogilisem ja ilmselt lihtsaim rada oli sealtsamast peaaegu otse üles minev "Salama" raskusega 5+. Tegemist sellise vertikaalpraoga, kuhu mahub vahelduva eduga sisse sõrmed või käsi. Peale esimest klemmi ja natukest ronimist tundus see aga siiski minu jaoks natuke keeruline olevat ning tulin alla tagasi. Oskamatus pragu ronida ning kehv psüühiline ettevalmistus said määravaks.  Õnneks olid sealsamas ühed sommid, kes olid nõus meile ülaköie keset seina olevasse ankrusse panema. See lüke andis võimaluse siiski rada ronida. Algus vägagi kartlikult, kuid juba mingi jupi roninuna hakkas ühtteist selgeks saama. Kuidas hoida, kuidas koormata ja mida jalgadega teha. See viimane oli kõige vaevalisem, sest varbad olid kogu aeg kuskile viltu vahele surutud ja see polnud just väga meeldiv tunne. Kuna sein oli siiski kogu ulatuses kergelt positiivse kaldega, siis puhkekohti leidus. Nõrgad käed ja sõrmed ning puudulik tehnika said kompenseeritud.
Ankruni jõudnuna toimus raja muutus. Pragu muutus laiemaks, väljapoole avanevaks ning mõnes kohas mudaseks. Lisak polnud siit edasi enam ülaköit, kuid asjad olid mul veel vööl ning otsustasin edasi minna. Edasise raja juures sujus kõik ladusalt ning kahes kohas oli ehk nati raskem koht. Puude kohal laias mudases praos, polnud kätega kuskilt haarata ja julgestust panna, kuid sai jalgadega suht hästi toetada. Natuke enne lõppu tuli lae alt välja ronida, mis tähendas tühjuse kohal külje peale koormates kõõlumist. Aga julgestus see-eest oli kohe sealsamas ning korralik.

Lõppkokkuvõttes oli ilmselt õige otsus altjulgestuses ronimisest loobuda. Ronisin küll raja puhtalt läbi, kuid just algus oli üpris ebakindel. Harjutamise värk mis muud.

Ja siis tuli vihm. Ladistas hoolega ning kui lõpuks järgi jättis, olid kõik seinad märjad ja tilkuvad. Võtsimegi siis topo kätte  ning läksime väikest paadisõitu tegema. Vaatasime üle enamvähem kõik, mis Olhaval pakkuda on. Ja kuna asjad sai igaks juhuks siiski kaasa võetud ronisime otse paadist ühte laiemasse prakku.
Alppitorvi 4- on alt otsat suht kitsas, niiet suurema kõhuga sealt läbi ei mahu. Servasid kust käega tirida ja kuhu peale astuda on rohkem kui küll, aga kohti, kuhu julgetust panna pole seeeest üldse. Kuna aga seal on kitsas, siis ega kukkuda ju kuskile pole ning nii saigi julgelt ülspoole mindud, kuni suurte kivikamakateni, mis lõhesse kukkunud ja kinni kiilunud. Nende külge/ümber/vahele sai siis mõned asjad pandud.

Ülevalpool läks lahedamaks, kuid lõhet mööda ülespoole minekut segas lagi.  ning pidi korraks praost välja ronima. Vahepealsesse koopasse veel üle tüki aja paar julgestuspunkti ning tuligi viimane lõhest välja ronimine, jaama otsimine ning teiste üles julgestamine. Jällegi üks hoopis teistmoodi ronimiskogemus.

Järgmisel päeval ronisime olenemata erinevate radade uurimisest ja otsimisest siiski telkimisplatsi juures juba järele proovitud radasid. Põigates ehk lühidalt mõned korrad raja kõrvale, kuid siiski üldjoontes tuttaval alal. Pikka aega proovisime "Erikois-a" algust ära teha, kuid ei saanud selelle õigele tehnikale pihta. Kuidagimoodi punnisin sealt laybackiga üles, aga kindlustunnet selles küll polnud.
Nädalavahetus sai otsa lõuna ajal, kui pidime hakkama tagasi sõitma, et õigeks ajaks laevale jõuda.

Peab nentima, et soomlased on tugevad ja osavad. Et endal oleks piisavalt valikut, mida ja kus ronida, peab ikka enne kõvasti paremaks saama. Skaala madalamas otsas on olenemata radade rohkusest siiski vaid üksikud. Veelgi kitsendab valikut see, kui vihm kaljut libedaks teeb ning osad rajad lausa tilguvad.
Tulevikus tahaks kindlasti veel minna ning selline nädalavahetuse formaat tundub täiesti töötavat. Ainult et tuleb vähem asju kaasa võtta ning autost telkimisplatsini oleks väga mõnus rattaga liikuda. Suure kotiga kõmpimine oli tüütu ja arvestades niigi piiratud ajaresurssi, liigne laristamine.

Ronimisvarustust oli meil piisavalt. Ühele köiskonnale jäi ligi 10 frendi, 10 klemmi ning mõned heksid. Mõnede ekspresside asemel võiks parem 60cm lindid olla, kuid sai ka olemasolevatega enamvähem hakkama. Mõned lahtised karabiinid oleks ehk võinud lintide juurde käia.
Kindlasti peaks vööl rippuma pähklivõti (nut tool). See võib ka talvel kasuks tulla, kui hakata mix radasid ronima. Samas jäi hulga asju kasutamata, mis ilmselt mõnel järgmisel korral lihtsalt koju tuleks jätta.