Talvine jääronimisreis Austrias

Niisiis sai lõpuks ometi skandinaaviast kaugemale ning seekord toksisime jääd Austrias. Olen juba aastaid kogunud linke kõiksugu alpide jääronimisalade kohta ning Austria on kuidagi silma jäänud. Meie reis oli planeeritud umbes nädalane mille käigus soovisime külastada vähemalt kahte piirkonda. Esiteks Maltatal ning teiseks Bad Gastein. Varuks oli vaadatud veel paar lähedalasuvat ala, aga kuna eelpool nimetatutes olid olud normaalsed ja  ronimist piisavalt, siis jäidki nad varuks.

Maltatal on org mida nimetatakse veeoruks või miskit sellist (ei saa kohalikust keelest hästi aru). Nimelt on seal keskmisest rohkem koskesid ning talvel jäätuvad need loomulikult ära. Kuna kohalikud on ettevõtlikud, siis on ka toposid ja materjale parajalt kätte saadaval ning sellega seotult ka ronijaid piirkonda päris parajalt meelitatud. Nädalavahetustel on kosed ronijaid täis.

On päris lühikesi koskesid ja on ka väga pikkasid (üle 500m) Raskusastmelt on WI4 suht levinud, eriti just kergemini ligipääsetavate koskede puhul. Aga sekka on ka parajalt kergemaid WI3 ja raskemaid WI5 ja rohkem juppe. Ilmselt piirkonna üks esteetilisemaid on tee ääres olev Fallbach, kuid see asub oru päikselisel küljel ning on seega väga ohtlik. Kui me esimest korda tast mööda sõitsime, oli kosk veel ronitava väljanägemisega, ainult et paistis tilkuv. Järgmisel päeval oli purikas kadunud ja ülemine osa paistis õhuke. Kolmandal päeval oli endisest sada+ meetrist alles vaid purika all olev langeva vee poolt tekitatud 20m kõrgune jääkoonus.

Ronitavatest koskedest on Kathedrale ilmselt üks silmatorkavamaid. Pikk lai ning keskel on terve köiepikkuse jagu järsku purikat-kardinat. Aga üldiselt on ronimist palju ning igale maitsele. Kaugemate koskede jaoks soovitaks suuski, sii läheb liginemine lihtsamalt.

Nati teise külje pealt peab aga nentima, et toitlustusasutusi oli napilt ning austerlaste arusaam tumedast õllest piirdub üldjuhul häguse nisuõllega. Õnneks see väga ei seganud.

Meie teine sihtmärk Bad Gastein hiilgab tegelikult oma suusakuurortidega, kuid ometigi on siin hetkel maailma kõige kõrgema raskusastmega jääkosk Centercourt. Käesoleval aastal oli sellest vaid mingid riismed järel. Asub see aga kohas mida nimetatakse Eisarena'ks. Põhjuseks amfiteatri stiilis oru lõpp (nagu Mael Rjukanis), mis on täis igast küljest sirguvaid jääkoskesid. Kuulsamad neist kindlasti Mordor ja Supervisor. Ronimist on aga ka mujal nii kergemas WI3, kui raskemas WI6 kategoorias. Tuleb ainult lahtiste silmadega ringi liikuda ning endale sobilik välja valida. Liginemised on üldjuhul pikemad, kuid leidub ka 20min kõndimisega kohti.
Ahjaa, kuna kosed on nii päikselisel kui varjulisel seinal, siis soovitaks soojalt valida kosk vastavalt ilmale. Lõunaseinal olev jääkosk muutub päikselisel keskpäeval vägagi ohtlikuks kohaks.

Teise külje pealt vaadates on siin suusakuurordist tingituna söögikohti palju rohkem, kuid ka hinnad on vähemalt 25% kõrgemad. Normaalse hinnaga vaba majutust on vähemalt meie valitud kuupäevadel väga raske leida. Bronnida tuleks väga aegsasti. Meil õnnestus ööbimiskoht saada väga napilt ning sedagi lõunanaabrite lätlaste abiga. Nimelt elasime seal emigreerunud lätlaste kodumajutuses.

Lähiajal lisan jõudumööda kirjeldusi mis me seal kaugel jäisel maal nägime ja tegime. Kokkuvõtvalt saime ronida. Mitte päris kaks rada päevas, aga igasse päeva mahtus midagi erilist ja meeldejäävat. Kindlasti on need kaks piirkonda sihtkohad mida julgeks jääronijatele soovitada.

Lõpetuseks panen siia mõningad lingid , kust sai infot ammutatud:
Maltatal vanad nn ametlikud topod
Maltatal uuem kaardi ja pildimaterjaliga infoleht
Suur trasside andmebaas, kus ka palju Austria koskesid (saksa keelne)
Meie majutus Maltatalis Gästehaus Hubertus