Üks asi viis teiseni ning pühapäeva hommikul avastasin end mandrieesti lääneserval uisud jalas ja kott seljas Kesselaiu poole vaatamas.Veel vaevalt poolteist tundi varem oli tõsiseid probleeme, et üldse kuidagimoodi kodunt minema saada. Auto käivitus hommikustest kolmandas kümnes olnud miinuskraadidest hoolimata siiski. Oli küll pikalt käiamist ja meelitamist aga liikuma ta lõpuks sai. Endaga sellist probleemi polnud. Korralikud riided seljas ning isegi soe tee termosesse valmis tehtud. Selle viimase muidugi unustasin koju kööki laua peale, aga pole hullu.
Niisiis, meri oli jääs, lund minimaalselt ning ilm mõnusalt karge. Kõik see kokku tähendas väikest uisuretke Kesse-le, seal väikest ronimist ning siis tagasi. Alguses rahulik sõit mööda siledat jääd. Vasakult puhub külm tuul ja sõrmed ei taha kuidagi paksudes sõrmikutes soojad püsida. Poole maa peal laiuni olen sunnitud siiski soojad sulelabakud kätte toppima. Edasine teekond on soojade sõrmedega. tegime laiuli päripäeva tiiru peale. Lõunapoolsel küljel olev jää oli kaunis krobeline, aga Muhu pool oli jälle mõnusam. Seal tekkis isegi mõte, et kihutame Muhku välja, aga kuskil poole peal lõppes hea jää ära ning kakerdama ei viitsinud minna. Seetõttu keerasime otsa Kesse panga poole ning suundusime lõunapausile.
Kogu panga peale on seal ronitavat seina mingi 10m laiusena. Kuid sealgi on tegemist suhteliselt pehme kivimiga, mis meenutab rohkem liiva- kui paekivi. Võtsime siis paar liini ette ning tegime mõned tiirud. Külmale ilmale kohaselt siis kirkadega, aga ettevaatlikult, et mitte kaljut asjatult kraapida. Sisenurgas soojenduseks lihtsam ronimine ja kohe sealsamas paremal väikeste ja harvade nurgakeste najal poole peale ja suurematel edasi.Nurgast vasakul pool olev sein on natuke huvitavam. Aja puudusel sain seal teha vaid ühe liini, aga sellega oli kah kahe katse jagu nuputamist. Alumine ots harvade kirkanukkidega, aga kui juba asendid välja mõtlesid, siis lihtne. Ülemises otsas oli küll seinas palju auke, aga need ei hoidnud kirka teravikku paigal. Lõpuks sai välja mõeldud üks althaarde najal kõrgele üles astumine ja pikk-pikk sirutus.
Tagasitee uiskudel oli peaaegu nagu esimene ots. Ainult et alguses oli künklik maastik kus sai hüppeid proovida ja külm tuul oli seekord paremalt. Otseloomulikult olid mul jälle sõrmikud ja käte soojendamine oli pidev teema.
Kokku umbes 15 kilomeetri jagu uisutamist. Umbes selle pärast, et lõunapausi ajal läks ka GPS pausile ja tagasi sealt enam ei tulnud.Enne autoga kodu poole sõitma hakkamist nautisime veel rannaliival sooja tee ja kuivatatud aprikoosidega päikese pilve taha vajumist. Mõnna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar