Kolmapäeval 08.02.2012 käisime seltskonnaga Idavirus jääd ronimas. Koht oli ilus ja ronijate jaoks nagu loodud. Ronisime siin ja seal ning enesetunne oli hea. Juhtus aga nii, et ilus päev lõppes hoopis teistmoodi, kui arvata oli. Kogu see protsess oli uudne kõigile osapooltele ning kindlasti oleks saanud teha midagi teistmoodi või paremini.Olen siinkohal sündmuste käigu kirja pannud nii nagu see paistis minule. Päästmisoperatsioonide käigus kadus ära ka mu fotokas (nüüdseks leitud) ja põhijutt tehtud mälu järgi ilma piltide pealt mõõtkava ja täpset olukorda vaatamata. Loodetavasti on kõigest sellest kirjeldusest tuleviku tarbeks mingit abi. Kas või selle kandi pealt, et päästmine on ka Eesti tingimustes täiesti võimalik stsenaarium ning vajalikud oskused peaks kõik selged olema. Kasuks tuli see, et meid oli kokku 5 ehk piisav hulk operatsiooni majandamiseks. Ja kindlasti on kasu olnud igakevadistest päästevõistlusest Rannamõisa pangal. Ilma selleta oleks ploki meisterdamine ja raami liigutamine kauem nuputamist nõudnud. Niisiis mis juhtus....
--------------------------------------------
Ronisime Toilamõisa joast 150m ida suunas oleval jääseinal. Võtsime ette parempoolse natuke lamedama serva ning ühe liini, kust oleks saanud lõpus diagonaalis mööda laugemat nõlva täitsa üles serva peale ronida.
Mina alustasin ja ronisin 4 puuriga nii umbes 15 m kõrgusele, seal otsustasin külmetavate sõrmede tõttu tagasi alla tulla. Tegin mõned asted allapoole kuni puurini ja laskusin täitsa alla.
kuigi minu pandud puurid jäid seinale, otsustas Tõnis minna sama liini pidi paigaldades oma puurid. Ta jõudis samale kõrgusele 5 puuriga ning klikkis igaks juhuks ka minu viimasena paigaldatud puuri. Sealt ronis ta edasi ja pani umbes ühe inimpikkuse järel veel ühe puuri. Sealsamas oli väike puhkekoht, kus pidi hea seista olema.
 |
| punasega märgitud edasine köie kulg ja sinisega viimased puurid |
Mingi hetk kuulsin hüüet et ma kukun. Olin millegipärast eelnevalt valmis vaadanud koha kuhu hüppan ning kui 3-4 sekundi pärast toimus kukkumine, siis hoidsin köit ja hüppasin tahapoole. Jõudsin umbes 2 m allapoole enne kui köis mu kinni pidas.
Seinal nägin, et viimane puur hüppas koos jäätükkidega seinast ning Tõnis langes nii 7m jagu allapoole jäädes minu viimase puuri peale rippuma.. Kõik paistis okei, kuid Tõnis ütles peaaegu kohe, et "Jalg läks".
Ma ei mõistnud kohe mis see tähendab, ja hoidsin teda paigal kui tulid sõnumid luumurrust, siis asusin vaikselt allpoole laskma nii, et saaks seljal mööda jääd libistada. Teised jõudsid just samal ajal meie juurde ja üritasime paigutada Tõnise horisontaalsele pinnale, matt ja seljakotid alla ning jope sooja hoidmiseks peale. Signaalid olid selles suunas, et veri valgub saapasse ehk siis sääres on lahtine luumurd. (Hiljem selgus, et lahtist luumurdu siiski ei olnud. ilmselt mingi närv tekitas selle vere saapasse voolamise tunde)
Esimene mõte oli võtta matt, see jala ümber kerida, kõvasti nööridega kinni ja siis Tõnis üles vinnata. Teine idee oli kasutada kirkasid, matt läks esialgu külje alla soojustuseks.
Korjasime kirkad ja slingid kokku, et mingit jala fikseerimist teha. Peteri läks servast kaugemale merejääle levi otsima ja päästeametisse helistama, mina võtsin (tol hetkel teadaolevalt ainukese) haaratsi, mõne vahendi ja hakkasin nati kõrval olevat staatilist julgestusköit mööda serva peale ronima. Raske, aga tuli pingutada. Üles jõudes oli kell 15:05 mis tuletas mulle meelde, et pidimegi hakkama umbes sel ajal asju kokku sättima, et õigeks ajaks Tallinna tagasi jõuda. Nüüd aga oli kiire hoopis teise asja pärast.
Esimene mõte oli võtta matt, see jala ümber kerida, kõvasti nööridega kinni ja siis Tõnis üles vinnata. Teine idee oli kasutada kirkasid, matt läks esialgu külje alla soojustuseks.
Korjasime kirkad ja slingid kokku, et mingit jala fikseerimist teha. Peteri läks servast kaugemale merejääle levi otsima ja päästeametisse helistama, mina võtsin (tol hetkel teadaolevalt ainukese) haaratsi, mõne vahendi ja hakkasin nati kõrval olevat staatilist julgestusköit mööda serva peale ronima. Raske, aga tuli pingutada. Üles jõudes oli kell 15:05 mis tuletas mulle meelde, et pidimegi hakkama umbes sel ajal asju kokku sättima, et õigeks ajaks Tallinna tagasi jõuda. Nüüd aga oli kiire hoopis teise asja pärast.
Sikutasin teise köie kah üles ja sättisin sobilikku ülestõmbamise kohta paika. Ühe julgestuseks ja teise plokiks. Ploki jaoks tõmbasin alt kannatanu varudest lisaks veel ühe rulliku ning mini-traxioni. Sättisin kõik valmis ja jooksin vastu päästetöötajatele,kes millegipärast ei tahtnud autotee pealt lumme astuda ja panga serva poole kõndida. Autotee ja õnnetuskoha vahel umbes 500m lumist heinamaad ja üks 1,5m sügav kraav. Viimane takistas hiljem ka ATV liginemist. Suht autotee juures sain ühe päästjaga kokku ja nähes tal käes pehmet kandekotti, küsisin, kas raami ei olegi ja kas teil valuvaigistit kah on. Mõlemat pidi saama. Seega läksime tagasi üles tõmbamise kohta, et saaks alumistega suhelda ja ehk hakata üles sikutama.
Tegelikult oleks pidanud ISE minema päästeauto juurde, võtma raami ja selle ISE õigesse kohta viima, sest alternatiiv võttis omajagu aega. Niikuinii ei saanud enne ju tõmbama hakata, kui raam all ja kannatanu seal küljes. Mõte lihtsalt ei töötanud. Samuti oleks pidanud ISE minema tee peal seisva kiirabiauto juurde ja ütlema, et mul on vaja kannatanule valuvaigistit, sest alternatiivina tuli see peale pikka edasitagasi raadiosuhtlust alles selleks ajaks, kui kannatanu oli all juba raamile seotud ja peaaegu valmis üles sikutamiseks. Ehk siis ligi tund aega hiljem soovitust.
No mingi aeg sai raam alla saadetud ja siis jäi üle oodata kannatanu raamile sidumist ja ette valmistamist. Seda ilmestasid päästjate rahvusvähemuse keeles toimuvad vaidlused, kannatanu valukarjed, politseiniku "nipiga" küsimused ning pidevad meeldetuletused, et miks ma nii serva lähedal kuskil küljes kinni pole. Aegajalt jälle klikkisin ennast kuskile julgeks, aga sättimist oli siin ja seal ning igale poole lihtsalt ei ulatunud.
Vahepeal kui kisa valjuks muutus, jooksin meedikule vastu ja võtsin valuvaigisti süsti, mille taskust leitud kaamerakotiga alla saatsin. Süst kintsu, viimane tekk peale ning raam tõusuks valmis. Ploki köie otsas olid 4 tursket päästjat, aga kuidagi raskelt tundus tulevat. Mina olin serva peal ja hoidsin köit serva äärel oleva tüve peal õiges kohas ning loomulikult aitasin ka natukene tõmmata. Kuskil poole peal tegin plokile ühe haru juurde, et lihtsamini läheks.
Julgestuse suhtes olin vahepealsel ooteajal politseinikule juhtöörid andnud ning see sujus plaanipäraselt ilma minu vahelesegamise vajaduseta.
Peteri tuli raamiga kaasa nagu see ikka mitmetel päästevõistlustel on läbi proovitud ning sai oma ülesandega väga hästi hakkama. See polnud mingi liivakoti vinnamine, vaid raamil oli kannatanu, kelle mistahes liigutamine seotud valuga. Seega igas mõttes ülim ettevaatlikkus.Hilem sain teada, et enne lõplikku sikutama hakkamist keerati kanderaam teise küljega seina poole, et jalale võimalikult vähe ärritust tekitada. Iga pisiasi loeb.
Viimane lõpp raami üle serva sikutamiseks on alati keeruline. Seal oli aga ülemine ots veel eriti karniisi moodi ning negatiivse seina ülaosas olid veel turritavad juurikad ja muud segavad elemendid. Siin oleks vaja läinud linti, millega kõrgemale puu otsa panna lisatugi, aga kõik üleval olevad lindijupid olid juba kasutusel. Proovisin improviseerida köiest, aga see ei töötanud. Vähemalt mitte nii nagu tahtsin ja lootsin. Pika pusimise peale saime kanderaami peapoolse otsa juurikate tagant välja ja servale. Siis polnud enam palju vaeva, et ka ülejäänud üles upitada.
Edasi läks Tõnis minu uue ja ilusa kollase köiega kanderaami külge seotuna juba päästjate hoole alla. Suund Kohtla-Järve haiglasse. Meie aga asusime süsteeme maha võtma ja asju kokku sättima. Kell oli mäletamist mööda 16:40 kanti ehk õnnetusest oli möödunud umbkaudu 2 tundi. Märkimist väärib kindlasti seik, et väljas oli vähemalt -15 kraadi.
Nüüd paar tähelepanekut, mis pole minu omad vaid mida on mulle rääkinud teised asjaosalised.
Tõnis:
viimane puur oli korralikult sees. Kogu aeg puurides tuli otsast jääd kuid see oli purikas. Ilmselt jää oli nõrk ja purunes.
Jalad olid vertikaali peal ja ülespoole polnud kirkasid enam võimalik hästi panna. Mul käed väsisid ära. Lasin ise mingi hetk lahti, et kukkuda. Arvasin, et ise lahti lastes on kukkumine kontrollitum ja vigastuseoht väiksem. Loomulikult ei arvestanud, et võib nii hullusti minna. Ikka ja jälle peab meelde tuletama, et tuleb lõpuni pingutada. Ma oleks sealt oma auke pidi alla roninud, aga kirkad olid liiga kõvasti jääs ja ma ei saanud neid lihtsalt kätte. Oleks pidanud kasvõi enesejulgestusotsa ümber kirkade konksu panema.
Mul on jalgadel külm. (kui kanderaam hakkas üles jõudma)
Mul oli kogu aeg kohutavalt valus. valuvaigisti ei aidanud üldse. Vähemalt mina ei saanud sellest üldse aru. Talutavamaks läks siis kui poisid olid mind raamile asetanud ja Kirill sidus vigastatud jala saapapaelad terve jala saapa külge. Järgmine süst tehti haiglas kui mult hakati saapaid jalast võtma kuid ka see ei tundunud mõjuvat.. Alles siis, kui tehti haiglas otse luu vahele tuimestus, hakkas mõjuma.
Päästjate liige/brigadir
Näe jääb juba rahulikumaks ja käed enam niimoodi ei värise. Järelikult süst mõjub, shokk on üle läinud ja jäänud on ainult valu (kui süsti panemisest oli 10-15 min möödas)
Nagu alati on selliste juhtumite puhul kohustuslik osa:
Mida oleks pidanud tegema teistmoodi/kiiremini/paremini?
Tegelikult oleks pidanud ISE minema päästeauto juurde, võtma raami ja selle ISE õigesse kohta viima, sest alternatiiv võttis omajagu aega. Niikuinii ei saanud enne ju tõmbama hakata, kui raam all ja kannatanu seal küljes. Mõte lihtsalt ei töötanud. Samuti oleks pidanud ISE minema tee peal seisva kiirabiauto juurde ja ütlema, et mul on vaja kannatanule valuvaigistit, sest alternatiivina tuli see peale pikka edasitagasi raadiosuhtlust alles selleks ajaks, kui kannatanu oli all juba raamile seotud ja peaaegu valmis üles sikutamiseks. Ehk siis ligi tund aega hiljem soovitust.
No mingi aeg sai raam alla saadetud ja siis jäi üle oodata kannatanu raamile sidumist ja ette valmistamist. Seda ilmestasid päästjate rahvusvähemuse keeles toimuvad vaidlused, kannatanu valukarjed, politseiniku "nipiga" küsimused ning pidevad meeldetuletused, et miks ma nii serva lähedal kuskil küljes kinni pole. Aegajalt jälle klikkisin ennast kuskile julgeks, aga sättimist oli siin ja seal ning igale poole lihtsalt ei ulatunud.
Vahepeal kui kisa valjuks muutus, jooksin meedikule vastu ja võtsin valuvaigisti süsti, mille taskust leitud kaamerakotiga alla saatsin. Süst kintsu, viimane tekk peale ning raam tõusuks valmis. Ploki köie otsas olid 4 tursket päästjat, aga kuidagi raskelt tundus tulevat. Mina olin serva peal ja hoidsin köit serva äärel oleva tüve peal õiges kohas ning loomulikult aitasin ka natukene tõmmata. Kuskil poole peal tegin plokile ühe haru juurde, et lihtsamini läheks.Julgestuse suhtes olin vahepealsel ooteajal politseinikule juhtöörid andnud ning see sujus plaanipäraselt ilma minu vahelesegamise vajaduseta.
Peteri tuli raamiga kaasa nagu see ikka mitmetel päästevõistlustel on läbi proovitud ning sai oma ülesandega väga hästi hakkama. See polnud mingi liivakoti vinnamine, vaid raamil oli kannatanu, kelle mistahes liigutamine seotud valuga. Seega igas mõttes ülim ettevaatlikkus.Hilem sain teada, et enne lõplikku sikutama hakkamist keerati kanderaam teise küljega seina poole, et jalale võimalikult vähe ärritust tekitada. Iga pisiasi loeb.
Viimane lõpp raami üle serva sikutamiseks on alati keeruline. Seal oli aga ülemine ots veel eriti karniisi moodi ning negatiivse seina ülaosas olid veel turritavad juurikad ja muud segavad elemendid. Siin oleks vaja läinud linti, millega kõrgemale puu otsa panna lisatugi, aga kõik üleval olevad lindijupid olid juba kasutusel. Proovisin improviseerida köiest, aga see ei töötanud. Vähemalt mitte nii nagu tahtsin ja lootsin. Pika pusimise peale saime kanderaami peapoolse otsa juurikate tagant välja ja servale. Siis polnud enam palju vaeva, et ka ülejäänud üles upitada.
Edasi läks Tõnis minu uue ja ilusa kollase köiega kanderaami külge seotuna juba päästjate hoole alla. Suund Kohtla-Järve haiglasse. Meie aga asusime süsteeme maha võtma ja asju kokku sättima. Kell oli mäletamist mööda 16:40 kanti ehk õnnetusest oli möödunud umbkaudu 2 tundi. Märkimist väärib kindlasti seik, et väljas oli vähemalt -15 kraadi.
Nüüd paar tähelepanekut, mis pole minu omad vaid mida on mulle rääkinud teised asjaosalised.
Tõnis:
 |
| Keskel on puuri väljatulemisest tekkinud auk |
Jalad olid vertikaali peal ja ülespoole polnud kirkasid enam võimalik hästi panna. Mul käed väsisid ära. Lasin ise mingi hetk lahti, et kukkuda. Arvasin, et ise lahti lastes on kukkumine kontrollitum ja vigastuseoht väiksem. Loomulikult ei arvestanud, et võib nii hullusti minna. Ikka ja jälle peab meelde tuletama, et tuleb lõpuni pingutada. Ma oleks sealt oma auke pidi alla roninud, aga kirkad olid liiga kõvasti jääs ja ma ei saanud neid lihtsalt kätte. Oleks pidanud kasvõi enesejulgestusotsa ümber kirkade konksu panema.
Mul on jalgadel külm. (kui kanderaam hakkas üles jõudma)
Mul oli kogu aeg kohutavalt valus. valuvaigisti ei aidanud üldse. Vähemalt mina ei saanud sellest üldse aru. Talutavamaks läks siis kui poisid olid mind raamile asetanud ja Kirill sidus vigastatud jala saapapaelad terve jala saapa külge. Järgmine süst tehti haiglas kui mult hakati saapaid jalast võtma kuid ka see ei tundunud mõjuvat.. Alles siis, kui tehti haiglas otse luu vahele tuimestus, hakkas mõjuma.
Päästjate liige/brigadir
Näe jääb juba rahulikumaks ja käed enam niimoodi ei värise. Järelikult süst mõjub, shokk on üle läinud ja jäänud on ainult valu (kui süsti panemisest oli 10-15 min möödas)
Nagu alati on selliste juhtumite puhul kohustuslik osa:
Mida oleks pidanud tegema teistmoodi/kiiremini/paremini?
- Plaan peab olema. Mitte tormata kohe esimest ettejuhtuvat asja tegema, vaid kogu asi läbi mõelda ning siis teha üks kord ja korralikult. Nagu öeldakse: "Kiirusta aeglaselt!"
- Pea igal esmaabi käsitleval koolitusel räägitakse, et liiguta murtud jäset võimalikult vähe. Üks kord ja korralikult. See osa jäi meil puudulikuks. Oleks pidanud tegema alguses rohkem valu aga jala tugevalt fikseerima. Samas Tõnis arvas hiljem, et see võibolla polekski olukorda paremaks teinud.
- Ploki köie oleks pidanud juhtima läbi puu küljes rippuva karabiini ehk siis serva kohal kõrgemale tõstma. Lihtsustab tunduvalt viimase otsa keerukust ning serva pealne hõõrdumine on kah väiksem. Aega selle paika sättimiseks oleks olnud küll.
Meediakajastust tegi kõigepealt Postimees kes muidugi uskus päästeameti pressiasendaja juttu ning kirjutas midagi valastest alla rullumisest ja ise päästeametisse helistamisest. Selles jutus oli tõde ainult niipalju, et päästjad tõmbasid ta köitega üles (keegi pidi ju käskluse peale köiest sikutama) ja kannatanu toimetati jalavigastuse tõttu kohtla-järve traumapunkti. Järgmiseks päevaks on teksti muudetud ja täiendatud, kuid tegelikku olukorra kirjeldust seal loomulikult pole.
Delfi on umbes sama informatiivne.
Delfi on umbes sama informatiivne.
16 kommentaari:
Üheks kiiremaks variandiks oleks võinud olla 'kannatanu seljas'. Blokiga tõmmatakse mõlemat üles koos julgestusega ja lisaks oleks veel periila, millele kannatanut transportiv ennast shumaariga üles tõmbab. Ei tea muidugi, mis sellest Tõnis arvanud oleks.
jah, Priit, just selleks me valmistusimegi enne kui raam tuli. Samas ma kaalun varustuses üle 85 kg ning lahase panek tundus ületamatult valus ettevõtmine... niigi oli mul karjumisest järgmisel päeval kurk valus.
Kas kukkumise ära hoidmiseks oleks saanud midagi teisiti teha?Või on jää igal juhul ebakindel materjal ja lihtsalt võibki juhtuda?
Nagu Tõnis ise kommenteeris, oleks saanud enesejulgestuse kirkasse panna - kuna kuna kirkad kuidagi jääst välja ei tahtnud tulla, siis oleksid tõenäoliselt kukkumise ära hoidnud.
Olen paar korda seda varianti kasutanud - kui küsimuse all on juba ise alla hüppamine, siis eelistaks enne seda õlekõrt. Kui toimib, saab täiendava puuriga turvalisust kiiresti suurendada.
Ja et kõik ka omalt poolt ausalt ära rääkida, siis mõni päev varem ühes teises kohas ühel teisel seltskonnal juhtus lugu, kus minu pandud puuri ümbert purikaline jää ronija kukkumisel katki läks - potentsiaalselt sama hull õnnetus. Õnneks 16cm puur oli piisavalt pikk.
Puurid peavad, aga ainult korralikus jääs.
Kuskil Viljari või KE poolt aasta tagasi viidatud õnnetusvideos oli selline mõte: jääronimisel ei tohi kukkuda - puurid hoiavad su küll elus, aga vigastuste oht on VÄGA SUUR.
Et kas ma saan juttu ja pilte kokku pannes õigesti aru, et kukkudes kukkus Tõnis puuri lahti, järgmine pidurdav tegur oli nn hea jää lõpus olev polka, mis sai jalale saatuslikuks ja nö lõppakordi tegi köis?
Blogi nimi ja antud juhtum ei peaks aga omavahel väga sobima:)
Kuna kukkumist filmil ei ole, siis päris 100% ei julge öelda, aga ma kaldun arvama, et kukkumise peatas siiski köis. Või vähemalt toimusid kaks sündmust peaaegu samaaegselt. Mingit polkalt edasi põrkumist küll altpoolt vaadates näha ei olnud. Ehk siis enne kui Tõnis suu lahti tegi ja rääkima hakkas ei saanud mina aru, et midagi pahasti on. Aga mina ei kukkunud ja seega minu kommentaar pole see päris õige.
P.S. Üritaks ikka nii, et sellised juhtumised päris tavapärasteks ei muutuks...
olen nõus Viljariga et Tõnis kukkus peamiselt ikkagi köide. Jõudsime Peteri ja Kirilliga nägemisulatusse just kukkumise hetkel ja minu näha rippus Tõnis peale kukkumist köies ning ei olnud polka peal. paraku oli marsruut sedavõrd positiivne et isegi horisontaalse polka peale maandumiseta sai jalg väga valusa laksu, arvestades et kassidega kukkumisel on jalga väga kerge väänata ka, siis oligi tulemus kurb.
Edastan Jaan Künnapi mõtted:
Alati, kui kuulen selliseid jamasid, ei oma tähtust kas mägede või mujal, nutumekk tuleb kurku. Alati tunnen end sitasti! Sorry! Mäed vigu ei andesta!
Jäästruktuuri tunnetust virtuaalselt ei õpetada. Ainult kogemused! Olen öelnud; kui oled puuri puurinud kolmsada korda, erinevates rajoonides ja erinevate temperatuuridena, siis tunned jääd ja võid grupis esironija olla. Seni, kui võimalik, kasutage ülalt julgestust. Sealsetel koskedel on jää ju kihiline, seda teavad kõik tegijad.
Viljari kirjutab: Jõudsin umbes 2 m allapoole enne kui köis mu kinni pidas. Viimane puur hüppas seinast ning Tõnis langes nii 7m jagu allapoole jäädes minu viimase puuri peale rippuma !!! Kas ikka puuride vahe ja julgestus oli õige ???
Müts maha Viljari ees, olukord oli ju päris nutune.
--
Päikest!
Jaan Künnap
GSM: +372 50 66266 Tel.: +372 6 774 614
http://www.jkalpiklubi.ee
Skype: jaanky
fotod: http://jaankynnap.eu/
panin oma kaameratest leitud videojupid üheks tykiks kokku. kukkumist ennast pildile ei saanud ja aega filmimisele mõelda oli alles kõvasti peale kukkumist. Pealegi külmus mu videokaamera töövõimetuks, niiet päästmise osa filmisin fotokaga. kui peatada video 01:57 peal, siis on näha puurid ekspressidega ja nende kohal, seal kus jää otsa saab,ka kaks kirkat, niiet saab aimu kui pikk kukkumine oli. video ise asub siin http://www.youtube.com/watch?v=NAGoiRlY7sY
Ma vaatan natuke teise nurga pealt ja tahaks väga selle päeva meeskonda tunnustada. Ronimine on ala, kus on oluline arvestada, kellega koos oled. Ja see on ka selle ala üks võlusid - hullult toredad inimesed, hingelt insenerid ja vennalikult abivalmid. Aitäh teile! Kui Tõnis pääseb liikuma siis mina kutsun meeskonna koogile!
Edastan Jaan Künnapilt:
Midagi siis koolitusest ka: Mägedes on varustus ikka julgestatud! Kõikidel ronimisriistadel on olemas auguke või aasake, mille abil mingi otsaga kinnitatakse vöösse. Tõnis on vahel trennis olnud, peaks teadma.
Seal altpoolt (mere äärest) ligipääsu pole?
Kindlasti saab ka altpoolt ligi, kuid ma ei oska kahjuks öelda, kustkohast lihtsalt sinna alla saab. Valaste kandis peaks mingi trepp olema, aga see jääb ikka mitu kilomeetrit eemale. Läheduses mingit lamedat kõndimise nõlva ei paistnud.
mr Lennon: tutvunud, olin Tõnisega haiglas ühes osakonnas, mängisime koos kaarte. Head paranemist!
Postita kommentaar