kuidas veeta üks tore (töö)päev

Vahest on kohe nii, et ei viitsi tööd teha. Tahaks hoopis õue minna ja lumes ringi püherdada. No tegelt tahaks mina ikka kirkad kätte võtta ja jääd toksida, aga see on juba eelistuste küsimus.

Niisiis sai tehtud üks kobe trennipäev. Hommikul vara tööpäeva alguses Väosse ning õhtul enne pimeduse saabumist koju tagasi. Kuna tööpäevasel ajal on karjääri territooriumil ringisagivaid masinaid rohkem kui lugeda jõuab, siis soojenduseks ringiga lähenemine. 20 min lumes sumpamist tegi ihu korralikult soojaks.


paremal servas 15 toprõupi ja siis paar puurimist, et "õiget" tunnet saada. Kõik sujus nii jalgade kui käte töö osas. Sel päeval tegin muideks varustusevahetust ehk testisin paremat vööd ja lasin testida oma kasse. See muidugi tähendas, et minu oma jalgade otsas olid lihtsad, nürid ja lühikesed  horisontaalkihvad. Vahest tuleb ka seda teha, sest siis läheb jalgade tehnika paremaks. Pöörad rohkem tähelepanu jalgade asendile ja liigutustele. Esimesed ronimised oid väga ebalevad, aga päeva lõpuks sai juba päris kindla tunde sisse. Vaja ainult pidevalt jälgida, et kand all ja jalg paigal ning kui lööd, siis esikihvade vahele ei tohi purikat jätta.

Kui puurimisest tulenev õige tunne juba kergelt jahedaks kiskus, siis tegime veel 10 toprõupi otsa.


Kui seegi vertikaalne koht oli juba  täiesti auklikuks tambitud, võtsin ette ühe keerulisema koha. Jää osa polnudki niiväga keeruline, kuid ülemine ots oli hõre ning julgestuseks midagi head polnud. Olin aga mõned naelad vööle pannud ning lootsin neile.

Viimane puur oli see BD punane ehk see ilma CE märgistuseta pisike jupp. Jäässe istus ja kivisse ei keeranud, aga ega ma seda väga ei usaldanud. Olin sellest juba möödas, üks jalg jääl, teine väiksel kiviserval, üks kirka pisikese sulava jäänuki taga ning teine kuskil küsitava püsivusega kivinuki peal. Sellises asendis koukisin vöölt naela ning toppisin otsapidi prakku. Nüüd polnud muud kui oma värskelt kandiliseks viilitud kirkahaamriga valu anda. Peab tunnistama, et haamri löögipind peab olema sile. Eelmisel nädalavahel, kui Toilamõisas üritasin naela lüüa, olid mu kirka haamrid veel ümmargused, aga nüüd korralikult kanti viilitud ning seesama nael läks sisse palju lihtsamalt ning laulis nagu üks nael laulma peab.
Edasine oli juba kirkadega lume seest pidavate kivinukkide otsimine ja vaikselt üles ja  serva peale ronimine.

nendest proovisin vasakpoolset.
Parem on nati liiga õhuke

Peale sellist õnnestumist oli suht loogiline, et valin veel midagi krutskilisema poole pealt. Seekordse liini jää osa oli lamedam, kuid ülemine pool oli hoolimata heast väljanägemisest väga õhuke ning ei andnud puurida. Hea et kirka jaoks paksust oli. Hoolimata keerulisest jääst oli see siiski lihsam osa. Kahjuks oli alt ideaalsena paistnud pragu minu frendi jaoks nati liiga lai ning ükski muu pragu ei tundunud sobivat mu vööl olevate naeltega. Ilma enamvähem julgestuseta aga ei olnud isu hakata lae alt välja ronima. Selle asemel harjutasin natukene ka alla ronimist.

Päeva lõpetuseks veel üks järsem puurimine, kola kokku korjamine ning läbi lume autoni kõndimine.

7 ja pool tundi rassimist, 25 toprõupi, 5 puurimist ja järgi ronimist ning 40 min lumes sumpamist. Väsimus tuli peale küll, aga nädala pärast on oodata veel pikemaid ja rakemaid päevi.

Mudilased jääl

Mingi nädalavahetus sai tavapärase jääronimise asemel lapsed riidesse topitud ning jääle transporditud. Kõigepealt väikene matk Väo karjääri jääseina alla. Teekond sisaldas koeri, rusuväljasid, paksu lund, nõrka jääd ja kõrgeid künkaid. Aga kohale jõudsid kõik peaaegu kuivalt ja tervetena.

Seekord sai lastele väikene ronimissein, kus igaüks sai kassidega ja kirkadega nii kõrgele ronida, kui aga vähegi oskas ja jaksas.

Lisaks väikene madal köierada niisama tegevuses hoidmiseks. Loomulikult toimus paralleeltöö jää toksimise ja puuride keeramisega ning igalpool ringi jooksmise ja turnimisega.


Ronimise koha pealt on eelmise aastaga võrreldes näha, et kirka püsib nati paremini käes ja jalad teevad juba päris ilusaid löögiliigutusi. Kuna aga saapad on väiksed ja pehmed ning kassid suured ja nürid, pole pidamine veel nii hea, kui sooviks. Päris vertikaali hästi veel ei roni. Kui korralikud kirkaaugud ja jalaasted ees, siis küll, aga muidu on veel jõudu ja oskust vähevõitu.

Ilm oli oma mõne külmakraadiga ideaalne. Varbad ja sõrmed kestsid terve pika päeva ilma et mingit erilist jama oleks tekkinud. Ja kui oli aeg koju minna tehti juba plaane, et millal ja kuhu järgmine kord jää peale saaks.

Vähe tummisem sepik

Aasta tagasi tegin kokkuvõtte üleeelmise aasta trennidest. Olen ka just läbi saanud aastal tubli olnud ja oma toimetamised kenasti kirja pannud. Nüüd hea selle pealt mingit kokkuvõtet teha ja numbreid lahata.

Peab nentima, et seekord on sepikul natukene seemneid sees ja vorm vähe kopsakam olnud. Kui rattasõit on olnud enamvähem samas suurusjärgus (õige väike kasv), siis põhirõhk on läinud jooksule. Eks ka jooksuvorm on tänu sellele paranenud ning peab üritama ka edaspidi sellist joont hoida.

Kokku 181 korda ja 327 tundi. Seekord on kõik see jagunenud 19 erineva tegevuse vahel. Endiselt on aga tunne, et trenni ja võistluse suhe pole päris õige. Kui nüüd ennast korralikult käsile võtta, siis äkki õnnestub ses suhtes midagi ette võtta. Ja ma ei mõtle siinkohalt võistluste kogumahu vähendamist.

P.S. Lugesin kokku, et oma möödundaastase trepitallumise käigus olen ületanud 22486 astet. see teeb ümmarguselt 1250 korrust ja kuskil 4300 tõusumeetrit. Takkajärgi vaadates tundub kuidagi väga vähe olema. Ilmselgelt on põhjus vaid väheses viitsimises.

Vanarahva Ennustused

Hilinenud õnnevalamine tõi üllatusena külmast veest nähtavale kaks peenikest piklikku eset. Mul on suured kahtlused, et see on kuidagi seotud mu personaalse golficaddy eestisse saabumisega. Eks näis, kas see tõele vastab või mitte, kui lumi sulanud ja muru roheliseks läinud on. Seniks aga tuleb mängida golfi eesti moodi ehk kirkad vööle ja jääd toksima. Hmm, on saanud juab mitu aastat omale õnne valada, aga mitte kordagi pole tekkinud midagi kirkat meenutavat. Ilmselgelt on see üks õnnetu tegevus.

Kand ja Varvas WI4

Möödas on pea aasta enne kui jälle Toilamõisa kanti jõudsin. Seekordne hooaeg on nii toredasti alanud, et juba vana aasta sees on jääd piisavalt palju, et võtta ette tripp Ida-Virumaale.

Kõige tähtsamast kõigepealt. Liin, mida eelmisel talvel alustasin ja kus juhtus kurb lugu oli mul silme ees. Ilmselt selle pärast, et see on selle seina ainuke selge liin, mis on ronitav algusest lõpuni. Ja seda enamvähem julgelt.

Olud olid seekord palju paremad ehk külma mõned kraadid ning jää oli osaliselt vesine ja pehme. Segavat lund oli seinal sutike vähem, mis tähendas, et maapind rohkem külmunud ja hoidis kirkat paremini.

Liini esimene osa siis 75/80 jää, mis läheb sujuvalt üle 85/90 jääks. Kõrgus hinnanguliselt 20m. Kaasas oli 7 puuri, millest 2 viimast panin täitsa jää ülemisse otsa (mõlemale köiele oma). Kuigi see oli mul talve esimene puurimine, tuli kõik ladusalt. Mõned puurivahed olevat küll kiibitsejate snutsi liiga pikad jäänud, aga seinal olles tundus kõik ok.

Huvitavaks läks aga siis, kui jõudsin jääst ülespoole. Ronida oli veel umb. 5-8 meetrikest, kuid seal oli vaid lumi, muda pudine savimuld ja mõned lahtised kivilahmakad. Õnneks oli seinaprofiil enamjaolt positiivne ning sai ühe erandiga igal pool jalgadele toetuda. Peale pikka uurimist ja katsetamist ei jäänud üle muud, kui tagusin kirkaga pinnasesse sügava augu  ning lootsin, et see ei pudise tolmuks. Siis teise käega sama asi natikene kõrgemal, jalad järgmistele nukkidele ning jälle kordus. Kui kirka tera vähemalt poolenisti sees polnud, siis polnud mingit pidamist. Niimoodi lund eest ära kraapides, mulda tagudes ja ülespoole nihkudes jõudsin lõpuks esimese pehkinud juurikani, mille koheselt ära "lindistasin". Edasine oli vaid vormistamise küsimus ning üles jõudes sai rahulikult külmunud sõrmi raputada. Et mõne mehe kand ikka kiiremini paraneks, siis võiks edaspidi nimetada seda liini "Kand ja varvas"

Hea liin, kuid ülemine ots on ainult puuridega minnes nati ohtlik. Ühes kohas võibolla aitaks väiksem pähklike, kuid see pragu ei tundunud väga tugev olema. Pigem oleks abi "porgandi" või siis jääkonksu maase tagumisest. Peaks vist jälle poodi minema.

Muus osas oli jääsein kena. Sama lai, aga 2 korda kõrgem kui Väo ning erinevaid jäämoodustisi täis. Positiivset ja negatiivset. Purikaid ja lillkapsast vesist ja haprat jääd. Isegi värvi oli võimalik valida.  Õhtuhämaruses tuli aga välja, et on veel üks liin, mida on võimalik täies ulatuses ronida. See on vähe karmima kaldenurgaga ning ülemine jäävaba ots on palju järsem ja kivisem. Esialgu ei usu, et lähimal ajal keegi julgeks seda altjulgestuses teha. Vähemalt mitte enne, kui leiab head julgestuse tekitamise kohad jääpiirist ülevalpool. Toprõubis on kaks linnukest juba kirjas.
 
Natuke kõrval olevale toilamõisa joa peale me seekord ei jõudnudki, kuid sealgi on palju huvitavat ja väljakutset pakkuvat ootamas.

Kui nüüd suur sula ei tule ja aega leiab, siis kindlasti on mõned idaviru tripid sel talvel veel ees.

Saab ka nii

Laste sünnipäevale viimise ja sealt toomise vahele jäi mingid mõttetud 2 tundi. Edasi-tagasi koju sõita väga ei viitsi, poes tolkneda kah ei tahaks. Võtsin siis seljakotiga kama kaasa ja ning proovisin teha üht kiiret tiiru.
12min sõitu betooni tänavale.
14min kõndimist raudteed ja lumist heinamaad mööda
5 min köie panekuks ning vöö ja kasside installeerimiseks.
50 min solo toprõubis ülesalla ronimist
5 min asjade kokku panemiseks
15 min tagasi autoni kõmpimiseks
15 min autoga uuesti kesklinna sõiduks.

Jalad väsisid kiirest kõndimisest rohkem, kui käed ronimisest, kuid kokkuvõttes oli siiski positiivne elamus. Ilus ilm ja mõnus aktiviteet.
Ja pildi tegemisele aega ei raisanud.

Katkestan pika vaikuse kurva sõnumiga.

Käesoleval talihooajal pole mõtet Harku karjääri jääd ronima minna. Seoses aktiivse kaevandamistööga on seal kõik varem jääd kandnud seinad pudiks lastud ning seina ääred on kivihunnikuid täis. Kui ka miskit seinale tekib, siis kõrgust väga ei ole.

Väos on seis umbes sama nagu eelmisel talvel. Läänepoolne osa on nüüd pea lõpuni täidetud, kuid keskmine laia osaga jää on ikka veel alles ning kannatab juba ronimist. Isegi puuri jaoks on mõnes liinis piisavalt paksust. Muid niresid pole väga näha, aga kuna maapinnas peaks piisavalt vett olema, siis küll nad ilmuvad.
enne lume tulekut oli seina alune suur veereservuaar kenasti tugeva kaane peale saanud. Lume tulekuga on aga olukord muutunud ning kõik on vesine. Kas seal lume ja vesise plöga all ka kandev jää on, ei ole tahtnud testida. Esialgu soovitan ligineda ülevalt poolt.