Suur juubel

Märkamatult on möödas viis aastat (tegelt juba kevadel) ning käesoleva postiga täitub ümmargune 500 kirjutise märk. Tunnen, et tahaks teha mingit kokkuvõtet mis ja kuidas on siin veebiruumis jooksult kujunenud.

Teemad on läbi aegade olnud erinevad, kuid siiki on üldjoontes läbivaks mõtteks olnud seiklus. Loomulikult on seiklus igaühe jaoks erinev, kuid see siin on minu maailm ja nii ma teda näen ja kogen. Vahepeale on pikitud ka mõningaid informatiivseid jutukesi varustusest ja muidu toredatest asjadest. Nagu statistika näitab, siis üpris suur hulk külastajaid satub siia just selliste postide juurde ja see mulle meeldib.

Olen üritanud kirjutistele ka teemade silte külge panna, kuid väga laiaks ei ole ringi ajanud. Siiski kujuneb välja nn lemmikteemade nimekiri, kus esirinnas on jääronimine, sport ja võistlus.


Mõni blogiruum on rohkem nagu jututuba, kus kommentaarid on enamus sisust. siin vähemalt senise kogemuse järgi mitte. Praeguseks on kommentaare nati rohkem kui pool postide hulgast.

Blogi see külg, mis puudutab sisu tekitamist polegi ehk nii huvitav, kui see teine osa, mis käsitseb külalisi. Kust nad tulevad, mida nad otsivad ja kas nad leiavad selle mille järgi nad siia tulid.
Esiteks on kogu ajaloo vältel toimunud 25,987 külastust ja vaadatud 42,560 lehte. Umbes pooled neist on olnud ühekordsed ja teine pool tagasi tulevad külalised. See teine pool on valdavalt pikemaajaliste lugejate pöördumised.
Ja kui juba lugema on hakatud, siis tehakse seda suhteliselt tihti ehk siis uuesti pöördumised on valdavalt kas samal päeval või paari päeva sees.
Kestus on tavaliselt vaid üks klikk ehk siis tullakse loetakse ja kohe minnakse. Vaid 6% teeb 1-3 min jooksul veel ühe kliki ja veel 6% teeb kuni 10m jooksul kliki.
Ühe külastuse käigus vaadatakse tavaliselt üht lehte. Harva (13%) vaadatakse veel teist ning väga harva (5%) veel kolmandatki. Pikemalt lugejad on ikkagi suures vähemuses.
 
Kõige rohkem on tuldud otse esilehele ja minu üllatuseks on väga palju tulnud ka suvalisi külalisi, kes kasutavad nuppu "next blog".
Sisu poolest on paar huvipakkuvamat teemat millest kõige rohkem rõõmu valmistab mulle ronimisvõistluste korraldamisega seotud lehed (HDB, VJM, HDT) seejärel varustuse meisterdamisega(naastrehvid, kaardialus, vedamise süsteemid) või topodega seotud lehed (väo, harku). Omajagu lugemist on leidnud ka erinevate võistluste ja ronimisretkede muljed. Sooloüritajana on väga hea tulemuse saanud kirjutis Tallinna jalgrattateedest, kuhu iga nädal külastajaid otsingu kaudu juurde tilgub ning väga ammune ja erandlik lugu thepir*tebay ajutise sulgemise kohta. Ahjaa, Samsungi internet-tv hädalised on kah mu blogist 99'l korral abi saanud.
Üldkokkuvõttes on loetavamad teemad ikka need, mida mulle endale kah meeldib lugeda ja kirjutada.

Külalised on tulnud mingit linki klikkides (42%), otse aadressiribale urli trükkides/buukmarkidest klikkides (31%) või siis mingit otsingumootorit kasutades (22%) ning lomulikult on sel juhul viitajaks guugel. Kui viitajaid lahkama hakata, siis väga suur osa on tulnud ühe populaarse blogi kaudu, kus link mu juttudele figureeris kuni 2009 lõpuni. siis on veel paar tavalist viitajat nagu blog.tr, blogger, feedburner. Siit edasi hakkavad juba spetsiifilise külastajaskonnaga lehed nagu firn, alpinism, veloclubbers ja xdream. Uuema aja trend on ka näoraamat, kus mõned võistluse lingid on saanud postitada. Paarkümmend külastust on ka UKC foorumist, kuhu möödunud talvel eesti jääronimise kohta miskit kirjutasin. Aga ei midagi rabavalt revolutsioonilist. Muideks aegajalt linkijaid uurides on võimalik enda jaoks pärsi huvitavaid lehti ja seosesid leida.

Absoluutselt kõige huvitavam on aga otsinguga minu lehele jõudnud külalised ning sõnad millega siia jõutakse. Kokku on kasutatud 1961 erinevat otsingufraasi. Minu kurvastuseks troonib seda listi "thepir*tebay". Aga enda lohutuseks võib öelda, et seda lihtsalt kirjutatakse kogu aeg ühte moodi ja kombinatsioone ei teki. Teemadest on vaieldamatult kõige populaarsem jääronimine erinevate otsingusõnade lõikes. Teisena tallinna jalgrattateede teema ning sealt edasi juba blogi nime või pealkirja ning minu nimega seotud fraasid. Paljassaare poolsaar on kah üks ütlemata populaarne paik, mille kohta infi otsitakse. Kuna võistlusprotokollidega seoses on blogisse ka hulk inimeste nimesid tekkinud, siis nüüd ma tean, kes on neist kõige populaarsem ja tagaotsitum...
Loomulikult käivad otsisõnad ka hooajati. näiteks hakkab kevaditi see rattateema ja talvel, kui paks lumi maha tuli, hakkas üks räätsa tegemise õpetuse tagaotsimine. aegajalt otsitakse ka muid tegemise ja olemise nippe.
Ja muidugi on pikast otsisõnade nimekirjast võimalik väga häid pärleid leida.
"astusin roostes naela jalga,mida teha" kohta mina õpetust ei jaga, aga nüüd ma vähemalt tean, mis on "abalakovi kell". Endiselt jääb aga mõistatuseks kas on "lätlastel 6 sõrme"

Mis aga silma hakkas on see, et temaatilised otsifraasid, millega tullakse väga harva juhatavad mu leheni inimesed kes loevad pikalt ja põhjalikult. Näiteks külaline, kes tahtis teada kuidas toimub "köielt laskumine" võttis aega ja luges läbi lausa 26 lehte. Või siis "köiel laskumise juhend" tõmbas ligi isiku kes raatsis 23 lehe lugemiseks kulutada tervelt 42 minutit. Respekt.

Riikidest on esindatud lausa 81 eri nimetust, kuid vähemalt kolmandiku võib sealt kohe maha tõmmata, kui kogemata kuskile klikkijad. Teine kolmandik on ilmselt vale (rahvusvahelise) otsisõnaga siia maandunud.

Brauserite sõda on läbi, sest tulirebane on kindlalt esimene, samas on akende op süsteem jätkuvalt oma 92%'ga tugevalt domineeriv. Üllatusena oli nimekirjas aga ka android, symbian, iphone, ipad ja isegi ipod. Esimene mobiilne külastus sai registreeritud 2009 novembris.

Loodetavasti on järgmised 500 sissekannet sisukad ja lugejad saavad seda, mida on tulnud siia otsima. Palju õnne.

Uue hooaja lahinguväljad

Millalgi suvel tuli üks pauk väost. Nimelt oli seal kõige kõrgem ja mõnusam koht osaliselt ära täidetud. Nüüd on kevadise finaalraja koha peal lauge nõlv mis juba kergelt rohetab. Seega eelmisel aastal hoolikalt tehtud topo osaliselt mõttetu. Parempoolne 100m on niisiis ses mõttes ära nullitud. Eks siis nüüd keskendub sellele, mis veel alles on. Mis sellest tulevikus edasi saab pole veel selge, kuid loodame mitte kõige hullemat.

Igaks petteks olen mõnel korral ka Harku pool piilumas käinud ning seal on seis ootuspärane. Lääne sein, kus oli "Dünamiidi põik" on täiesti ribadeks lastud ning sellega pole lähiaastatel ilmselt miskit peale hakata. Endine serv läks umbes punase joonega tõmmatud kohast.
Ülejäänud on esialgu veel puutumata, aga kui kauaks pole teada. Ilmselt jääb sel talvel põhitegevus lõunaseinale. Muidugi, kui nad seda kah mingil hetkel ribadeks ei kõmmuta. Serv igaljuhul on juba korralikult mullast puhastatud ja ette valmistatud. Hetkel on aga positiivsema poole pealt seina alune suurest  sodist enamuses osas tühjaks lükatud, mis tähendab kokkuvõttes kõrgemat ja ühtlasema raskusega jääseina. Lõhkamise eest hoiatav silt aga on nurga peale tagasi ilmunud ning kauguses undasid dünamiidi augu puurid tööd teha.

HDT 2011 kvalifikatsiooni rajad

Kvalifikatsioonis oli 5 rada. kõigil märgitud alguse kirkade nukk ning jalad pidid olema seinal. Lõpunukk märgitud kalju serval ning TOP loetakse, kui mõlemad kirkad on sinna asetatud. Allpool siis radade kirjeldused nati mõtteid ja värvilise tesktiga minu enda ronimise kulg ning muljed. Pildid on tehtud peale võistlus ning jooned on veetud kriidijälgede järgi. Mõnes kohas oli aga pilt uduse kvaliteediga ning kõik tsooni jooned ei pruugi täiesti õigetel kohtadel olla. Üldmulje aga on ilust näha.

Esimene rada algas paari bolderingi liigutusega(negatiivsus ja sirutus) jalad kõhu all, kuid edasi juba mööda sirget ning korralike nukkidega seina üles. Viimane poolteist meetrit oli kirkadele vaid vertikaalne pragu.
2/3 jõudis lõpuni. Parim aeg 1:55
Ronisin suht puhtalt ning väga kaua nukke ei otsinud. Jalgu pidi hoolega vaatama, et kogemata tsoonist välja ei paneks.

Teine rada oli hoopis teist masti. Esimene jupp jällegi negatiivne. Kui kirka juba algusnukist 30cm kõrgemale saab, läheb nati lihtsamaks kuni diagonaalpraoni.
Sealt edasi pikem sirutus suurde prakku. See oli ligi pooltele osalejatest liiga pikk.
 Edasi tuli lihtsam osa üles ja vasakule liikumisega, kus lõpus korralik jalgealune ning ka kirkad võimalik puhkeasendi jaoks väga kindlalt prakku väänata. Puhkus aga oli oluline, set nüüd tuli lae alt välja ronida ning ennast kuidagi seinale upitada. See ei õnnestunud lõplikult ühelgi võistlejal, sest niiöelda "kolmas nukk" asus teisest natukene liiga kaugel. Samale pulgale jäi pidama lausa kolmandik ronijaid. Ilmselgelt liiga raske koht või loetamatu sein. Ülejäänud sein segu keskmistest ja väiksematest kirka nukkidest mis koos  korraliku jalatoega moodustas mõnusa diagonaaltraaversi.

Rada planeerides tundus algus küll nati negatiivne, aga mitte midagi hullu. Olin kahjuks aga arvestamata jätnud, et jalgadele polnud alguse nukist kirkadega hoides mingit loogilist kohta. Võttis nati võimlemist enne kui asjale pihta sai. Selle tõttu oli ronimine ka rohkem paremal, kui algselt plaanitud. Sirutus suurde prakku tuli pingutusega, kuid jäi veel väike varu. Kirka korralikult sügavuses kinni sai võetud väike puhkehetk ning alles siis üles ning vasakule riiuli peale.

Siin sättisin kirkad mõnusalt paika, jalad servale ning lõdvestasin põhjalikult. Lae välisnurgal paistis kaks nukki. Kõigepealt kirkad alumisele, jalad rippu, siis teisele edasi. Uurisin seina ja ühtki head järgmist nukki ei paistnud. Proovisin fig-4 teha, aga sattusin vähe pusasse ja käed olid kah nigelad. Ronisin uuesti kaks liigutust allapoole puhkekohta. Lõdvestus. Uuel katsel jõudsin kiirelt teise nukini ning sealt proovisin kõigepealt jalgadele mingitki toetust saada, aga sein oli nii kaugel eemal, et see tundus lootusetu. Seejärel jäi üle veel end üles tõmmata, lukustada ja üritada üks käsi edasi panna. Sihitud koht osutus liiga kõrgeks. Korra või kaks proovisin ka dünaamilist sirutust, millega sain sutsuke kaugemale, aga ikka jäi 10 senti puudu. Tulin kolinal alla. Karta on, et kui oleks ka kirka kuskile taha jäänud, siis tolleks hetkeks ikka juba kätes liiga vähe rammu ning kukkumist poleks saanud vältida.

Kolmas oli ilmselt nii mõnegi lemmikrada, kui ainult seda rajatähistuse segadust poleks olnud. Alguses lihtsam mööda korralikke nukke üles minek ning sisenurgas ülespoole turnimine. Lihtne osa lõppes aga järsult laega, kust pidi mõõdetud ja jõuliste liigutustega üle saama. Või tegelikult piisas ka mõõdetusest, kuid ronijatest ei hammustanud seda kreeka pähklit vist keegi katki. Tervelt 8 võistlejat jõudis panna kirka lae servale (tsoon 12), kuid järgmisesse tsooni ei ulatunud. tegelikult aga sai selle 12 üldse vahel jätta ning kokku võttes vähem jõudu ja energiat kulutada. Nipp loomulikult kirka lae alla toppimises (väga hea pragu) ja jalgadega kõrgemale ronimises(korralik eend). Edasine oli parajate servadega ning ühe vahepealse pisema nuki ja pikema sirutusega tsooni kaudu lõppu. See pisem nukk ja pikem sirutus said kah osadele saatuslikuks.
Esimese poole ronimisest ei oska miskit välja tuuagi. Igal pool korralikud toed ja tasakaal ei läinud kah paigast ära. Natukene enne lae alla jõudmist aga kippusid kirkad vasakule headesse pragudesse samal ajal, kui jalad pidid sõltuvalt tsoonist veel paremal püsima. Ükskõik kuidas ma ka ei püüdnud, ei tulnud ilusast ronimisest midagi välja ning tõmbasin ennast sinna lae all olevale nukile "istuma". Hetk puhkust ning ajasin end jalgadele. Püsti tõustes oli vöökoht juba laeäärega tasa ning sirutus kirkaga ülejärgmisse tsooni probleemivaba. Ei mingit serva peal rippumist ja üles punnimist. Kuni järgmise laeni oli jällegi suuri nukke, mida edukalt kasutada. Kui käed nii väsinud poleks olnud, siis võiks seda päris lihtsaks kohaks pidada. Ümber nurga ronides ilmnes jalgade probleem. nimelt liikusid käed küll pikemast sirutusest üles ja paremale, kuid jalgu polnud tsoonidest johtuvalt kuskile toetada. kuidagimoodi tasakaalu hoides ja käsi juphaaval ülespoole liigutades sain siiski kuidagi serva teisele küljele ning lõpp oli silme ees ja vaid vormistamise küsimus. Aga just siis tuli alt hüüe, et aeg on otsas. Puudu jäi kaks lihtsat liigutust. Tegelikult oli ajaarvestus natuke nihkes ja soorituse lõpuni veel vähemalt 1,5 min varu.

Neljas oli see rada, mille algus paistis vägagi hirmutav. Eks oli kah, aga eelnevalt nukid valmis vaadates ja läbimõeldult liikudes sai normaalselt ronida. Kahjuks keegi seda ei teinud või siis ei tulnud asjast miskit välja. Rada ise siis tunnelisuu paremast servast rippudes kuni keskkohani. Sealt riputatud palgi abi kasutades seinale, kus kohe tunneli kohal on suht mugav ha tõhus puhkekoht. Edasi keskmisi suurusega nukke kasutades kuni "lahtiste" kaljutükkideni, mille all hea seismise koht. Rahnude kasutamine oli piiratud vaid parema servaga, kuid see oli nagu korralikust sangast hoidmine. Teisest rahnust ülevalpool kaks järjestikust sirutust ning siis edasi paar liigutust kuni lõpuni. Jalgadele peaaegu igal pool korralikud servad. Hoolimata sellest, et ronida jõuti vaid raja alumist otsa jaotusid tulemused küllaltki ühtlaselt olemasolevate tsoonide vahel. Päeva esimene ronimine sellel rajal näitas muu hulgas ka, et teravate ja heade kirkadega ronides on seinale rippuma jäämise tõenäosus oluliselt suurem, kui tömpide isenditega.

Alustuseks proovisin nukid välja vaadata ja meelde jätta. Haa. Mõte oli ju hea, aga rippudes näeb sein hoopis teistmoodi välja ning õigeid kohti polegi niisama lihtne leida. Proovin parema jala kanda kivinukkidele sättida, aga see ei taha seal kuidagi püsida. Vaikselt kirkasid edasi asetades jõuan keskkohani, kus vaja rippuvas asendis kirkad 40cm ülespoole serva peale saada. Punnin ja punnin, hüppan ja kargan, aga sõrmed ei pea vastu ja tulen säuhti köide. ripun pea alaspidi ja ootan õudusega, et üles jäänud teine kirka mulle teraga kaitsetusse tagumikku kukub. Õnneks seda ei juhtu ning saan teise võimaluse. Tean, et olen suuteline sealt paremini ronima ning üritan seekord hoolikam olla.

nüüd on augud/servad juba tuttava väljanägemisega ning kand paigutub paremini kiviservadele. see võtab kätelt suurema koormuse maha ja on rohkem mahti õigeid auke ja asendeid otsida. Tunneliosa lõpus ei pane enam mõlemat kirkat suurde auku, vaid liigutan teise kohe otse kuuendasse tsooni. See tuli kuidagi poolkogemata välja, kuid tagantjärgi mõeldes ometi väga loogiline liigutus. Üks kand sinnasamasse servale toetama, korraks mõlemale käele kerge lõdvestus ning siis juba palgi kallale. Palgis oli küll omajagu auke puuritud, kuid neid kirkaotsaga kiikuval palgil taga ajada tundus lootusetu. Selle asemel lootsin parimat ning kasutasin teravat riista sihipäraselt. Kui mõlemad kirkad olid otsapidi puus, sai jalad juba seinale toetada ning kergemalt hingata. Raja raske osa oli läbi. Käsi kordamööda lõdvestades ronisin mööda palki ülespoole, kuid enne uuesti seinale jõudmist juhtus õnnetus ning üks kirka pudenes kuidagimoodi alla. Üle huulte vallandus paar krõbedat sõna, mida siinkohal kordama ei hakka ning olin sunnitud ronimise katkestama. Selle võib lugeda päeva suurimaks ebaõnnestumiseks. Samas aga sai vähemalt selgeks, et sealt ON võimalik üles ronida ehk see rada ei ole võimatu.

Viies rada oli mõeldud kolmeosalisena: raske, kus ennast pikalt mökutama jäädes rihmaks tõmmata, tehniline, kus täpsust ja osavust näidata ning kestev, kus pidi lihtsalt lõuni vastu pidama. Esimene osa suurte ja korralike nukkidega, kuid sein negatiivne ja ilma puhkekohtadeta. Vahele üks pikem sirutus ning nii mõnigi oli sunnitud seinale alla vanduma. Kui sein juba püstisemaks muutus, tekkis jalgadelt rohkem tuge ning sai kätelt koormust maha. Samas aga muutusid nukid väiksemaks ning peale samblast toekat serva oli meetrike suhteliselt siledat seina. Peale suurt pragu (mida ei tohtinud kasutada) oli edasi juba lihtsam nukke, auke ja pragusid leida. Enne lõppu veel kerge ümbernurga sirutus ja kirkad serva peale. Lõpuni jõudis kaks võistlejat. Kolmas jõudis ühe kirkaga lõppu, aga siis kukkus lahti. Enamus pudenes siledal osal või siis nati enne samblase nukini jõudmist.

Alguse tsoonid olid küll suured, kuid nukke täpselt nii palju, et paar esimest liigutust andsid kohe tsooni juurde. Ühe puhul ei ulatunud ma muudmoodi, kui dünaamilist tehes, kuigi proovisin ka parema käe lukustust.

Kuskil 5-nda tsooni kanti ei leidnud häid nukke ning mingi hetk tuli hetkel ainuke seinal olev kirka lahti. Mõnikord aga juhtub nii hästi, et teine kirka on seina lähedal ning kukkumise pealt haarab see juhuslikult mingist nukist kinni ning peab seal mingil imatabasel kombel kuni uuesti toetuse saamiseni. Minuga juhtus just seesama ning õnnestus ennast koguda. Siledal seina osal leidsin omast arust päris hea õnaruse, kuhu kirka toetasin. Kas siis liigutamise või nuki murenemise tagajärjel aga irdusin üks hetk seinast ning rippusingi köies.

Aega veel oli ning peale kerget kätelõdvestust võtsin ette teise katse. Algus oli nüüd tuttav ja tegin kohe dünaamilist. samas leidsin nati ülevalpool ühe vahepealse ja sobivama nuki mis viis mind sileda seina osani kiiremini ja väiksema jõukuluga. See kõik aga ei muutnud karvavõrdki lõpptulemust, sest korralikku nukki ma ikka ei leidnud ning enamvähem samast kohast sadasin ma alla ka teisel katsel. Karta on, et midagi ma ikka valesti tegin.


Tegelikult on ilmselt kõik rajad ronitavad, kuigi number 2 suhtes on mul kõhklusi. Kui nüüd suurt vihma või lund peale ei tule, kestavad radade tähistused ilmselt mitmeid nädalaid ning igaüks on teretulnud proovima ning muljeid jagama.
Võistlejatelt ootaks samuti tagasisidet, et mis antud radadel oli head ja mis oli halba. Mis oleks võinud teistmoodi olla ja mis mitte. kommentaaride kast on avatud ning loomulikult võib mulle selleteemalisi kirju ka postkasti toppida.
Kui keegi oskab antud radadele ka mingit raskust iseloomustavat numbrit öelda, siis palun väga. Mina isiklikult olen sildistatud drytool radadest roninud vaid üht 6-nda raskusastmega rada ning see oli midagi esimese raja sarnast. Küll nati pikem ja altjulgestuses, aga profiili ja nukkide tiheduse poolest sarnane.

HDT 2011 tulemused

Pühapäev täis kirkade kolinat ning kaljukriipimist sai läbi. Algsest prognoositud 10-st sai registreerimisel sujuvalt 17 osavõtjat ning ajagraafik venis arvatust jupi maad pikemaks. Lisades siia rajameistrite aeglasest tegutsemisest tingitud veidi hilinenud stardi oli ette näha pimeda peale jäämist.

Esialgu aga ei seganud see kedagi ning loos tehtud, rajad tutvustatud, sätiti end valmis ning turnimine võis alata.
Viis rada, millest kaks roniti lõpuni, üks eelviimasesse tsooni, üks kolmveerandi peale ning üks jäi päris kesiseks. Missugused need rajad olid, natuke hiljem, kuid kvalifikatsiooni tulemused on järgmised:

Kollased kastid on korrigeeritud järjekord kas aja või katsete arvu põhiselt. Mujal kas oli sama arv katseid või polnud protokolli vastavat infot märgitud.

Hoolimata ilusast ilmast ja pühapäevasest päevast valgus osavõtjate pere aga peale kvalifikatsiooni kildudeks. Finaali, mis toimus täiesti süütul, kuid siiski ülimalt potensiaalsel kaljul tuli vaatama ja proovima vaid käputäis.

Kruusist unustasin pildi tegemata, aga disain oli selline

Kohale jäänud võistlejatest julgesid enne täieliku pimeduse saabumist kirkad seinale toetada vaid Andres Hiiemäe ja Igor Lematško. Viimane neist jõudis rajal kaugemale ning teenis välja õiguse kasutada parimale välja pandud temaatilist kruusi. Loodetavasti meenub nüüd alati kuuma kohvi või teed juues mõnus pühapäevane rahmeldamine.

Tänud kõigile ronijatele kohale tulemise ning meeldiva päeva eest.

Võistluse eelinfo

Jõukatsumiseni on jäänud 5 päeva. Ilm tuleb esialgsete ennustuste kohaselt sademeteta, kuid talve eelselt jahe. Vesi on endiselt vedelas olekus.
Võistlejatel paluks kohal olla 10:30, kui hakkab radade ja korralduse tutvustus. Orienteeruvalt 11:00 hakkab pihta ronimine.


Kvalifikatsioonis on 5 rada, mille kallal igaüks saab kordamööda vaeva näha. Peale seda kui kõik on tiiru peale teinud selgitame tulemuste põhjal 4 paremat, kes lubatakse finaalrada proovima. Orienteeruv finaali aeg on ilmselt kuskil 13:00-14:00 vahemikus, kuid täpne aeg selgub võistluse käigus.

Kuigi ma pole radasid ise veel "roninud", on mul siiski nende läbimisel teatav eelis. Nukkide asukohad ja iseloom on mingil määral tuttavad. Sellega seoses taandan ennast niiöelda ametlikust arvestusest ehk kui jõuan finaali, siis ronin seal esimesena ning väljaspool arvestust. Ülejäänud neli paremat võistlevad aga omavahel.


Parimale on väike temaatiline meene ning esikolmikule paar pisikest vidinat.

Peale ametliku osa lõppu on soovi, sobiliku ilma ja päevavalguse olemasolu korral võimalik ka teistel finaalrajal oma võimeid proovile panna. Juures olev pilt on väike vihje finaalrajale.

Ronimisjooks 2011

29 oktoober toimus teist korda Ronimisjooks. Kui eelmisel aastal oli üritus kõigile uus ja keegi ei teadnud mida oodata, siis nüüd olid lood natuke teised.
Draituuli asemel oli seekord natukene raskem zumaaritamine ning laskumisel sõlme ületamine, kuid üldjoontes oli rada sutsu lühem ja kiirem.
Algus oli aga ikkagi sama. Kaks kummi järel lohisemas ning täie hooga punumine, ainult et tossude asemel pidid saapad jalas olema.
Aasta tagasi olin ma eelnevalt spetsiifilist trenni teinud ning teadsin enamvähem, kui kiirelt ma jõuan ringi joosta ning omasin paari vahepunkti.
Nüüd aga polnud varem kumme näinudki ning jooksutrennist olin viimasel ajal valusa kanna tõttu üldse hoidunud.
Peale starti panin muidugi kohe hea tempoga minema, kuid üpris varsti rauges hoog ning tükk maad enne esimest käänakut tuli kõnni peale üle minna. Edasi tegin nii, et sopastes kohtades kõndisin ning kruusastes kohtades, kus kummid paremini libisesid tegin kerget jooksusammu. Ringi lõpus oli toss ikka päris väljas. Aega kulus 17:23, mis oli 2 minutit parem, kui olin enda soorituseks arvanud. Kummivedamise ajad olid suht ühtlased, mahtudes käesoleval aastal enamvähem kõik 3 minuti piiridesse.
Järgmise etapina oli ronimine tunnelisuust paremalt ja sisenurgast üles. Enne alustamist tõmbasin kergelt hinge ning seina peal oli paar puhkepausi, aga pikalt ei mölutanud. Üleval tuli siis tugiköiel traavers ning köit mööda alla laskumine. Vigu ei tulnud ning vaheaeg 6:30, mis polnud küll parim, kuid peaaegu.
Võtmelõiguna kogu "treeningul" olin arvanud olevat järgmise: zumaaritamise ning ümberhaakimisega laskumise. Üles minek tuli enamvähem, kuid üks haaratsi ots oleks võinud 15cm pikem olla.
Laskumisel töötas algselt välja mõeldud plaan 100%liselt:
shell daisy kolmandasse aasa, haarav jala-aasa külge.
laskun haarava kuni 5cm kaugusele sõlmest.
riputan end 60cm slingi küljes oleva haaratsiga shellist ülesse poole köiele.
vabastan shelli pingest, tõstan haarava sõlme alla.
tõstan shelli sõlme alla.
panen köiele teise haaratsi, mille küljes olevale lindile astudes vabastan ülemise haaratsi.
Ülearused asjad vööle või üle õla ja laskun alla.
Tagantjärele mõeldes kasutasin küll tarbetult kaht haaratsit, kuid nii oli korralik ja ajavõit poleks väga suur olnud.
Kogu jupi üles-alla käimise peale kulus vaid 7:56. Ja see oligi võtmelõik. Osalejate ajad erinesid siin ikka väga suures ulatuses. Minul õnnestus etteotsa pääseda.
Kokku siis 31:49 millega edestasin teist kohta peaaegu kahe minutiga. Ausaltöelda poleks uskunud, aga Matkamaailma poolt välja pandud ilus kollane köis mis sellega kaasnes kulub väga marjaks ära. Kui raatsin, siis äkki juba 2 nädala pärast võistlustel läheb käiku.

PILDID

Öös on rattaid

Kuna lätis läks nii kurvalt, et lamp kadus enne pimedat, tuli teha järeltestimine. Ideaalselt sobis selleks üks pikaaegne plaan sõita ratastega Paldiskist Tallinna. Hooajast sõltuvalt on hetkel väga raske valget aega leida ning see sobis antud ülesandega väga hästi. Isegi kuu oli taevas vaid pisikene vaevumärgatav kriips, mis tegi öö veelgi mustemaks.

Plaan: Rongiga Paldiskisse ning sealt mööda ranniku äärt pisikesi teid pidi tagasi kulgeda. Kaardid olid kaasas ning suuri teid oli tahtmine vältida. Ajaline aken oli planeeritud kuskile 4-5 tunni kanti.

Kulg: Järvelt 18:20 rongile ning rütmilise loksumise saatel krabistasime kaartidega ning käisime üldjoontes trassi üle. enamvähem sai plaan paika, kuid midagi kivisse ei raiunud. Viimased ettevalmistused lampide, söökide ja muu varustuse osas.

Ratastel saime liikuma ümmarguselt 19:30 ning esmane probleem oli linnast välja saamine ning õiges kohas pankrannikule jõudmine. Kui ükskord kaardile jõudsime ning õige raja kätte saime, oli lõbu laialt. Kes on valges seal Pakri poolsaare järsaku serval sõitnud teab kui lõbus see võib olla. Nüüd lisage sinna veel pilkane pimedus, kuskil all mühisev meri ning valgusvihk, mis kunagi ei valgusta seda, mis on tõusunuki taga. Avarad vaated muidugi jäid selle pimeduse tõttu olemata, kuid elamus teadmatusest on kindlasti vähemalt sama võimas.
Poolsaare põhjakallas oli liivasem ning mõneski kohas sõites raskelt läbitav. Kui ratas nii sügavale sisse vajub, et kett liiva puudub, on edasiväntamine võimatu. Lisaks tuli vastik liivase keti hääl.
Kus võimalik valisime väiksemaid radu ja teid, kuid klooga rannani jõudmiseks pidime siiski natuke ka suurt maanteed mõõtma. Esimesel võimalusel muidugi keerasime kõrvale ning metsavaheteed mööda liikudes lõppes tee aiaga. Kuna suur tee ei kutsunud, põikasime mereranda, kus adruvallide ja mere vahel sai mõnel juhul päris edukalt sõita.
Klooga oja hüppega ületades rapsas käsi kogemata spidokat ning sulpsti kukkus see kiirevoolulisse ojja. Jõudsin valgusvihus vaid pruuni vette kaduvat hõbedast asja silmata ja läind oligi. Lamp lenksu pealt maha, täisvõimsusele ning pruunikast veest paistis vooluga kaasa liikuv spidokas kätte. Kinnas käest, natike õngitsemist ning sõit võis jätkuda. Pealambi vihus poleks ilmselt tulemus nii õnnelik olnud.
Kloogalt põhja poole oli jällegi rannaäär läbivalt rajatu ning viivuks põikasime suurele teele, et sealt Laulasmaa kandis uuesti vasakule metsa alla põigata. Pimedas rajakesi ristirästi täis metsas muidugi pole suuremõõtmelise kaardiga väga miskit peale hakata ning sattusimegi tupikusse. Vaikselt mööda rannaäärset metsatukka liivas ragistades jõudsime Laulasmaa SPA tagaõue. Vabalt oleks võinud terrassile istuda ja läbi akna telekat vaadata, aga õhtu eesmärk oli teine.

Mööda kaldaalust metsa õigeid radu otsides pidi korduvalt seisatama-vaatama-mõtlema ning vahepeal isegi paarkümmend meetrit võsa triikima, aga vaikselt siiski liikusime edasi. Meremõisa väravast mööda, väiksed metsarajad ning leidsimegi endid Keila-Joa äärest. Siin võtsin kasutusele oma kolmanda aku, sest teisega oli mingi jama ning see ei tahtnud korralikku vurtsu välja anda.
Keila-joa park oma mõnusate radadega, teedevõrgustik rannamännikus kuni Türisalu pangani. Seal siis üks korralikum tõus, mis ka higi lahti võttis ning üleval hingeldama jättis.

Teiselpool platood sai jällegi pidurite krigisedes alla tuldud ning rannamänniku ja jalakäiate silla kaudu Vääna jõesuu rannale. Teeotsast muidugi panime mööda, aga oja tagant sai kah kenasti mööda väiksemaid radu edasi liigelda. Tänavate rägastikus tuli Rootsi teed mööda minna ning hakkasimegi Suurupi kanti jõudma. Enne muidugi tuli veel läbida see jubedalt sopane ja muhklik tee kuni sõjaväelinnakuni. Merekindluse lähistelt sai jällegi ranniku äärde ning nüüd oli päris pikalt võimalik sõita mööda kitsaid ja käänulisi radu. valges oleks nii mõnestki ojast või august sõites läbi pannud, kuid pimedas polnud tunne kõige julgem ning jalga sai ikka korduvalt maha toetatud. Lisaks mõnes kohas väga järsaku serva peal sõitmine teevad selle üheks paremaks lõiguks kogu trassil.
Kuskil Muraste elamurajooni juures viis järsk rajakene meid panga servale, kus pidi jällegi tänavate rägastikus õiget kohta otsima. Eri teeharude vahel seal muidugi ühendusi pole ning selles laburündis sai nati vesist heinamaad ületatud ning mitu korda tupikusse jõutud. Kaardid lihtsalt polnud ses suhtes kõige täpsemad. Jõudsime aga ikkagi pangast alla viiva trepini ning sealt Piirivalvekooli värava taha. Edasi oli sunnitult natukene asfalti kunagise Merepiigani, kust alates veel mõned kilomeetrid pangapealset terviserada. Tabasalu mäest alla ja kuni lõpuni polnud enam häid pisikesi omavahel ühendatud radu võtta (meil polnud selle piirkonna kaarti kah), mistõttu saigi värsket kergliiklusteed kasutatud. Eks väsimus oli kah juba kontides ning ees ootav järgmine tööpäev innustas kiiremini koju saama.
Kokku tuli minul rattaspido järgi 80 kilti(rongijaama sõit on sees), aga geps näitas puhtaks trassiks 71. Aega kulus nii ümmarguselt 6 tundi, millest ratas liikus 5 jagu. Olgugi, et magada sain vaid 3 tundi ja olin sunnitud täna üle aastase pausi järel jälle kohvi jooma oli üritus igati ettevõtmist väärt. Pimedas sõitmine on hoopis teine elamus, kui valges ning mulle see meeldib. Ja see trass on igasuguse hindamise puhul väärt kõige kõrgemat hinanngut. Mõnes kohas muidugi oleks saanud parema kaardimaterjaliga veelgi huvitavamaid radu valida, kuid isegi nüüd oli tulemus suurepärane. Julgen soovitada igaühele, kes jõuab ratta seljas 5 tundi vändata.

Kindlasti on suur vahe, kas sõita see vaevalt näitava või metsalust valgustava lambiga. Sõita sai nii nõrga kui tugeva valgusjõuga olenevalt hetke aku seisukorrast ja tee iseloomust, kuid liikumiskiiruse ja enesekindluse/julguse vahe oli märgatav. Seekord oli mul tugev lamp lenksul ja nõrk peas, aga mõtlen sügavalt ka teise tugeva lambi muretsemisele, et ka pähe korralikum valgusallikas saada.  Kindlasti peaks olema kaks lampi, sest ainult lenksult valgustades ei näe nurga taha,  aukudesse, üle künka ega ristuvaid teid. Ainult peast valgustades ei teki aga õigeid varje ning sügavustunnetus jääb kesiseks.

Akud muidugi on omaette teema. Tundub, et minu eksemplarid pole kõige paremad ning ses suhtes tuleb veel arendust teha. Seekordse 6 tundi sain hakkama, kuid palju pikem sõit või nõudlikumad tingimused oleks juba liig. Pealegi sõitsin enamuse ajast siiski poolvõimsusega.
Mõtted mis ses suhtes ette võtta, juba liiguvad.