Välitrenn kaljul

Selle suvehooaja esimene välironimine on tehtud. Astangul olid maas jääkamakad ja kivi külm, kuid muidu oli kalju kuiv ja mõnus. Sellist savipläga nagu eelmine kevad seekord küll silma ega jalga ei hakanud. Kui oleks ainult väheke soojem olnud, siis oleks ehk ka ronimissussid jalga pannud, kuid kuna sokki ma sinna sisse kohe kuidagi ei mahuta ja välised temperatuurid on kuskil mõne kraadi juures, siis selline jalavarjude kasutamine kohe kuidagi ei kutsunud.
Esimesed liinid said ronitud kinnastega ning eneselegi üllatuseks ei olnudki väga hull. Kasutasin siis neidsamu õhukesi nahkkindaid, mis mind kirkadega ronimisel kõige paremini teenisid. Kuskilt tööohutuskeskusest sai need 90 krooniga ja peab ütlema, et väga head on siiamaani olnud. Isegi rattasõidule panen praegu need kätte. Üheõnaga siis kinnastega ronimine polnud väga jube. Haarde tunnetus oli küll tömp, kuid see-eest sõrmed enamvähem soojad ja poole seina peal ei teki tunnet, et kohe kukuvad sõrmed otsast ära.
Paremalt teise(või kolmanda) liini peal aga pidi kindad käest võtma, sest muidu lihtsalt ei saanud. Väiksematel servadel sõrmed lihtsalt ei püsi ja jalgadele kah ei saa rohkem toetuda, sest tossude servad ju pehmed ja nii head pidamist, kui spets jalanõuga, lihtsalt pole. Seekord tegin varasemast rohkem dünaamilisi liigutusi, mis aitas raskematest kohtadest kiiremini üle. Ma ei tea kuidas see kõrvalt paistab, kuid enda jaoks on arengut näha küll. Mitte palju, aga väheke ikka.
Ja ronimiskamraadide seltskond hakkab vaikselt kasvama. Tore.