Värsked peakatted

Talviste tegevuste käigus sain ühe Ilvese mütsi ja ühe Buff-i võrra rikkamaks. Nüüd on saanud teisi juba natuke kasutada ning peaks ära mainima, millega tegu ja kas ka head asjad on.
Buff -- see siis see kõigile teada ja tuntud kootud toru moodi asjandus Venib igatepidi ja saab kasutada sadat eri moodi. Nii piraadimütsina, ninjamaskina, salli kui ka mille iganes muuna. Mul on õhuke see ilma fliissallita jubin ja tore ongi, sest muidu ei saaks teist ju suvel kasutada.
ISC lycra müts (ARTUR vist) -- niinimetatud munamüts. õhukesest lycrast

Seni on ilmad suhteliselt jahedad olnud ning mütsi on alati vaja läinud. Mõlemad eksemplarid on suhteliselt õhukesed ja tuult läbi laskvad, seetõttu ka ehk ilvese mütsi kohta üks negatiivne ilming. Nimelt on ainult mütsiga liikudes kõrvus kogu aeg tuulevilin. Kui ka müts korralikult alla sikutada nii, et kõrvad peidus, siis koheselt venib asi jällegi oma vanasse asendisse, kus tuul pääseb kõrvadele liiga tegema. Võib ka olla, et tegu minu peakolu eripäraga, kuid siiski on siin tootedisaini puudujääke. Oma lapsepõlvest tean, et siin peitub suur oht keskkõrvapõletikule...
Buffiga seda ohtu pole, sest seda saab vajadusel natuke teistmoodi voltida ja kõrvad katta, kuid ta on iseenesest natuke õhem ja tuul puhub lihtsalt riidest läbi. Sooja ilmaga pole sest lugu, kuid null kraadi ümbruses rattaga sõites on külm küll.
Neid kahte koos kasutades aga on tulemus väga hea. Kõigepealt paned buffi pähe nii, et see katab kaela, lõua, kõrvad, kukla ning pealae. Siis topid sinna otsa õhukese mütsi, kiivri ning ongi kõik. Selliselt sisse pakituna sai ka miinuskraadidega rattaga väga edukalt sõita. Ka tugeva vastutuulega polnud hullu.

Suve poole ilmselt jääb müts kappi ja liigun vaid buffiga, kuna õigustab end paremini.