Unes eestit avastamas

Täna öösel nägin imelikku und. Õigemini oli see mingi soovunelm või miskit sellist. On ju teada, et kui eestis mingit ronimiskaljut on, siis on see lubjakivi ehk paekivi. selline kihiline värk. Graniiti või mingit sellist tugevamat kivi võib aga leida vaid rändrahnude näol.
No vot.
Läksime meie perega kuskile kümmekond kilomeetrit Tallinnast eemale mingit ujumiskohta tsekkima, mis pidi suhteliselt tore olema. Kohale jõudes (mingi Ussi nimeline koht oli vist) toimus seal parasjagu mingi huvitav tegevus. See tiigike, mida olime otsima tulnud asetses mäenõlval ning ajas pidevalt üle kallaste nii, et sealt oli pidev veevool. ning selle tiigi kohale oli ehitatud suusahüppemägi. Tegelikult oli unes vist mingi kevadine ilus päikseline päev, kuid kohalikel oli hirmsasti vaja seal suuskadega mäest alla hüpata. Ja kusjuures oli veel lund kah.
Nookei, see pole veel kõige kummalisem, sest eks eestis neid suusahüppemägesid ole kah mõned ning eks sealt hüpatakse ka suvel.
Kuna ujuma ei saanud, siis tegime niisama jalutamist ning kohemaid hakkas silma, et ümbruses olid kõrguserinevused nagu lõuna eesti kuppelmaastikul. Ainuke erinevus oli selles, et pinnas oli kaljune ning järsem. Meenutas kangesti mõningat soomes/rootsis nähtud kohta.
Ja loomulikult ei olnud tegemist paekiviga, vaid järsud seinad olid mingist tugevast graniidi taolisest kivist. Pikipragudega ja puha. Oi kus seal sai siis ringi sebitud, ikka kaameraga siit ja sealtpoolt pilti tehtud, et oleks ikka teistele rääkides tõestusmaterjali ette näidata. Ja siis hakkas veel silma, et seal oli palju ronimiskama vedelemas, mingid vanad köiejupid, repsud, ... Tundus, nagu oleks seal ronimine juba iidamast-aadamast toimunud ja päris suuremahuliselt.
Kasnäe, ühed ronisidki. Lausa väljamaalased. Nüüd sain isegi unes oma inglise keelt harjutada, peaks järgmine kord mõne sommiga unes kokku juhtuma, et selles keeles kah praktikat saaks.
Koha nimi, selle mäestiku/kaljustiku, oli midagi Kuninga mägi või miskit muud kuningaga seotut. Sellel oli ka oma legend, kuid ma ei pööranud sellele siis erilist tähelepanu. Ütleme nii, et tähelepanu oli mujal.
Ja siis helises telefon. Tööl oli jälle midagi katki läinud ja pidin pärisellu sukelduma.
Ja kui päeva jooksul vaba hetke tekib, siis võtan vist Regio atlase ette ja otsin kohta. See kõik tundus nii reaalne, et mine tea.