Minu esimesed villid

No tegelt küll mitte päris esimesed, kuid siiski esimesed mis nii
eredalt meeles püsivad. Kuigi hiljem on metsajooksudel jalad õnnestunud
kaunis rakku saada ei unune siiski see ammune kogemus. Olin siis vist
kuskil viiendas või kuuendas klassis. Isa oli just kuskil väljamaalt
tagasi tulnud ning kingikotis olid minu jaoks uued popid väljamaised
tossud. See oli veel see aeg, kus muidu joosti ringi tartu isetormavates
ja igasugune lääne poolt tulnud asi oli kõva sõna.
No ega ma kaua aru ei pidanud. Toppisin aga uhiuued tossud hommikul
jalga ja panin kooli poole ajama. Uute tossudega uhkeldamine viis aga
selleni, et kuskil teise-kolmanda tunni lõpuks hakkasid jala kannad
vaikselt nahka ajama. Ehk siis uued jalavarjud polnud mitte sellise
kujuga, nagu minu jalgadele oleks sobinud. Peale kõige muu oli seal
kannas selline piisavalt terava ja jäiga servaga plastmassi tükike, mis
mõnuga lihasse kaevus.
Nii siis oligi, et kuskil lõuna ajal kehka tunnis tuli mul paljajalu
ringi joosta, sest muidu ei kannatanud. Peale seda aga üritasin liikuda
nii vähe kui võimalik. Võiks lausa öelda, et vahetunnid olid liikumatud.
Tõeline kannatus hakkas aga siis, kui tunnid läbi said, sest päästva
koduni jõudmiseks oli mul vaja vantsida 2 km. No tegin ma selle
katsumuse läbi, kuid korrata küll ei soovitaks.
Siis õppisin ma oma kandu teipima. Alguses et rakud paraneksid ning
siis, et uusi rakke ei tekiks.
See aga ei olnud siiski see. Need tossud ei saanudki läbi kantud. Kui ma
nüüd õieti mäletan, siis lõpetasid nad oma maise teekonna kaunis
korralikena ja väheste kandmisjälgedega.
Ainult kannad olid seestpoolt kulunud.
Sealt plastmassserva koha pealt.
Ja kergelt vere karva...