Öösel Tapalt Aegviitu

Puhkuse ajaks sai plaanitud vähemalt üks pikem öine treeningmatk ning igasugu asjaolude kokkulangemisel sai see teoks 19-20 juuli. Trajektoor oli üks mu ammusi ideid ehk siis liikuda Tapalt Aegviitu sinkavonka läbi metsiku maa. Ja etteruttavalt peab nentima,et maa (või siis vesi) oli igati metsik.
Algus kell 17 Tapa rongijaamast ning esimesed 2km sai isegi joosta. Linna piiril saatis veel üks peni meile haukuva hüvastijätu ja suundusimegi metsarajale. Ametlikult matkaraja nime kandev kolgemiskoht oli pehme ja porine, kuid esialgu jäid veel jalad kuivaks. Vaid sääsed tegid roppu moodi liiga ja neid tuli sääsepeletiga väheke eemale ajada. Alguses väga metsa ei läinud (vähemalt üritasime) aga no kau asa üritad, kui nii väga kisub. Esimene siht, mis ette sattus, tervitas meid ületamatu ojaga. No me ikka saime sealt üle, kuigi enne tuli natuke maad mööda oja äärt liikuda ja sobivat langenud puud otsida. Ning siis otsustas siht oma aluspinna väga vesiseks ajada ning tihnikusse kasvada. Ja siis kiskuski metsa ära. Mitte aga kauaks, sest lähenes meie esimene sihtmärk tapa vana raketibaas või mis ta seal ongi. Igaljuhul olid imelikud betoonehitised ja lagunenud majakesed. Aga me pole väga militaristid ja tulistasime sealt suht sirgjooneliselt läbimingile kaduvale metsateele. Kaduvale tähendab siinkohal siis uppuvale, sest juba enne lõpkikku kadumist pidi mööda tee (loe jõe) ääri ronima, et jalad kuivana püsiksid. Oleks teadnud, et mõnesaja meetri pärast ootab meid ees totaalne soo, poleks ehk vaevunud. Niisiis meie tung jalgu kuivana hoida sai oma ootuspärase lõpu -- jalad said märjaks ja pinge kuiva jalaaluse otsimiseks kadus.
Sulistasime rõõmsalt kuni Valgejõeni ja asusime läbi nõgesevälude sobivat ületuskohta otsima. Leidsime sellise, kus nabast ülespoole jäi kuivaks. Õnneks olid meil juba jalad märjad, sest järgnev mets oli põhimõtteliselt üleujutatud.
Ja mingi aeg jõudsime metsataluni, kus koerakuudile oli kirjutatud "Olen kodus". Tõsijutt, kuut oli tühi ja koer oli ilmselt kodus sooja mati peal pikutades kisselli joomas ja transistori kuulamas. Meie aga kinnitasime sel ajal vaarikapõõsas keha ja olime niisama ilusad ja märjad.
Kui me jõudsime juba natuke maad mööda tallu sissesõiduteed astuda, saime aru, miks koer kodus oli. No otseloomulikult oli kaherööpmeline muldtee kahe suure soo vahel ja üleujutatud. Positiivne asja juures oli aga see, et soos viibimine seoses lindude pesitsusaja lõppemisega oli lubatud juba teist päeva ning meie sealolek oli igati legaalne. Sellekohase info esitas meile puu külge jäetud silt.
Ja loomulikult polnud omanike eemalolekul keegi tee äärest suuri ja punaseid metsmaasikaid noppimas käinud. Me siis tegime seda. No natukenegi, sest ega pole ju aega raisata, kui millalgi järgmisel päeval peab rongile jõudma.
Ikkagi suvi ja suvel peab ju iga normaalne mataksell ka ujuda saama. Meie valikusse langes üks lauka väljanägemisega rabajärv nimega Ohepalu, mis oli meeletult suur ja meeletult madal. Lausa nii madal, et ujudes kriipis varvas põhjamuda. Aga et võiks jala põhja panna ja puhata? Ei, seda ei tohi, sest seal on põhjatu muda, mille sisse jalga pannes on suhteliselt rõve tunne. Järvest välja pidi suht otsesõnu ujuma (viimased tõmbed juba kõhuli rohus), sest kui jäid vees hetkeks ühe koha peale, siis sadestus kõik see üleskeerutatud muda koheselt su kehale ja sealt enam vabatahtlikult ei lahkunud.
Aga õnneks ei hakanud külm, sest tihedalt ründavate sääskede tõttu pidi imekiirelt riidesse toppima ja uue kihi sääsepeletit peale kandma.
Edasi võtsime suuna põhja poole ning suundusime mõningaid meelevaldselt kaardile mõeldud punkte võtma. Lõppes see asi sellega, et ühest punktist jalutasime läbi ja teiste juurde minemisest loobusime ajagraafikus püsimise ja jalgade tervise nimel. Selle asemel ratsisime nati oma trajektoori ning suundusime risti üle soise ala ja polügoni tankisilla suunas.
Haa... jalgade tervise nimel. Seeoli küll hea nali, sest juba kilomeetri pärast, mille läbisime loomulikult mööda kastest märja rohuga metsarada lõppes igasugune kindel jalgealune ja edasi oli vaid vesine mets. Või siis rägastik, kui täpsem olla.
Ühe koha peal läks natuke lagedamaks kah, aga lagendikud on tavaliselt sellisel pinnasel hullemad, kui metsaalused ja sinna esimese hooga väga ei julgenud minna. Kuna aga metsa all oli väga jube edasi liikuda, siis ikkagi proovisime. Oli lage, oli vesine ja pind õõtsus nagu batuudil. Või noh peaaegu samamoodi. Kuskil kaugel lagendiku keskel paistis ka lahtist vett, kuid ülejäänud ala oli kaetud sellise põlve kuni kintsuni laialehelise taimega. Siinkohal sai tehtud kohatut nalja, et peaks xdreami rajameistrile väikese vihje andma. Selleaasta viimane ju siinsamas Arbaveres toimumas ja selline tore "metsalagendik" on patt rajast välja jätta.
Igaljuhul pladistasime mööda lagendiku äärt edasi ja kui lagendik lõppes, siis pladistasime mööda metsa, sorry rägastikualust edasi ja kui lai ja põhjatu kraav ette sattus, siis langetasime suure kuuse ja pladistasime mööda met... ei ikka rägastikku edasi. Siis käisime veel üht pladisevat lagendikku vaatamas ja lõpuks jõudsimegi toreda autoga sõidetava kruusatee äärde.
Autoga sõidetava tähendas siinkohal seda, et mootori õhuvõtuava pidi kõrgel olema, et lombist läbi sõites vesi mootorisse ei satuks. Õnneks olid meil juba jalad märjad.
Ja nüüd polügon. Kaardi järgi paistis üks tore metsarajake meile sobivas suunas minema ning lõpus natuke sihte mööda liikumist, kuid ühele ristmikule jõudes laius ees vaid lõputu lagendik ning värsked kännud. vähemalt seegi hea, et meie väljavalitud rajake kändude vahel silma hakkas ja maapind kuiv oli.
Haa... hea nali. Peale lühikest astumist jakerget kännupealset einepausi nimelt kadus teerada kuskile eiteakuhu ja sama tegi ka kuiv maapind. Õnneks oli selleks ajaks juba hämarduma hakanud ja me ei näinud enam väga hästi mis meid eespool ootab. Kaardist polnud väga abi ja üritasime suunda sel lõputul lagendikul enamvähem õigena hoida. Niisiis ronisime seal niiöelda lagendikul, mis rohkem oli nagu tohutu raiesmik kaugusse, endal kogu aeg jalad vees ja mudas. Konkurentsitult oli see polügoni ületamine retke kõige raskem osa.
Mingil hetkel tekkis psühholoogiline madalseis, et kus kurat me oleme ja kaua see krdi mülgas veel kestab, aga siis saime mingi hetk juba lagendiku teise serva metsatuka ligidale ning sealsamas oli ka kaardi peale märgitud teekene. Suund oli meil küll omajagu kõrvale kaldunud, kuid seda ka natuke tahtlikult (sealpool oli ju tee). Muideks jaaniussid olid alles täies heleduses, kuigi neid polnud enam väga palju. Edasine retk otsustasime viibida rohkem kuiva maa peal ja et asi ikka kindla oleks, siis panime edasise trajektoori mööda radasid paika.
Aga me ei arvestanud sellega, et osad rajad olid väga rohtu kasvanud ja totaalselt kastest märjad. Mõne koha peal polnud üldsegi vahet, kas astuda põlvini vette, või kõndida 20m mööda sissetallatud rada. Aga see selleks, sest jalad olid meil ju juba märjad.
Tankisild üllatas meid sellega, et oli veel peaaegu et olemas ja ujuma ei pidanudki. Tuli küll mööda kõikuvaid ja ohtlikult läbipainduvaid prusse/laudu mööda jõge ületada, aga jäime kõik ellu ja isegi vette ei kukkunud. Edasi suundusime Jussi järvede kõrvalt mööda oose ja matakaradasid paukjärve torni juurde. Ega suurt vahepeal ei juhtunudki, kui seda hiiglasuure ämbliku otsa sattumist mitte arvestada.

No ja loomulikult kõndisin mina tol hetkel esimesena ja pidama sain üle raja ualtuva ämblikuvõrgu ees nii, et nina oli peaaegu vastu viiekroonise mündi suurust ämblikku.
Paukjärve tornis aga tegime nati pikema peatuse koos jalgade õhutamise, määrimise ja sooja supiga. Loomulikult imetlesime ka toredat öötaevast, mis oli tegelikult juba natukene hommikune. Suursood aga polnud näha, sest kõik oli ühtlase uduvaiba sees peidus. Jaa, sügis hakkab tulema.
Nüüd jäi üle veel viimane pingutus ehk siis jalad jälle märgadesse kaunadesse ja Aegviidu rongijaama. Teed ja rajad kõik tuttavad, kuid selegipoolest oli vaatepilt ilus ja erakordne. Punased maasikad tee ääres, udu lagendikel voolamas ja linnud hakkavad vaikselt päevale tuure sisse sädistama. See tore hommikune hetk, kus on kõige külmem aeg.
Muideks kui me Aegviitu sisse jõudsime, siis tervitas meid kohe koera haukumine ja selsamal hetkel turgatas pähe, et seeoli esimene haugatus peale Tapalt lahkumist. Vot selline matkamine mulle meeldib.
Kokku saime 15 tundi ja tsipakene alla 70km. Algne plaan oli teha 100km ja mahtuda sellega 24h sisse, aga eks kõik olid väsinud ja jalad vajasid sellest pidevast ligunemisest turgutust. Kuivema rajaga oleks ehk eesmärgi täis venitanud.