Soodla jõe alumine pool

Oli plaan ja oli aeg. Plaaniks kajakisõit Soodla veehoidlast allavoolu kuni jägala jõeni (ja natuke edasi kui viitsimist on). Ajaks tavalise tööpäeva õhtu.

Vee peale jõudsime prognoositult paar minutit enne seitset ning ees oli ootamas 16km käänulist jõge ja siis 10km laia lobedat lõdvestust peale. Kümneks kaldale ja kogu moos.
Kõigepealt tegime väikse tiiru seal veehoidla järgsete saarekeste vahel ja lõbustasime kaldal klähvivaid koeri. Edasi sai kohe esimese raksuga õige haru valitud ning saimegi jõkke. Esimese käänaku taga oli väike vahune vesi, kust allasõit pani refleksid tööle. Õnneks kuivalt.
Algus oli paljutõotav: käänuline jõgi kerge voolu ja mõningate mööda sõidetavate takistustega. Kuni esimese jõetõkkeni, kus pidi paadist välja ukerdama ning pärast jälle sise. Nüüd oli iga natukese aja tagant vaja sama protseduuri korrata. Mõnes kohas sai ka kaldalt puid sakutatud ning läbipääs tehtud, aga neid kohti oli üksikuid. Niimoodi sõites ja trampides sai kõvasti sisse-välja harjutusi tehtud, ning loomulikult voolus manööverdamist meelde tuletatud. Peale teist silda muutus jõgi vähe puhtamaks ning sõidu otsad muutusid pikemaks. Üks hetk oli ka vähe vahusem jõelõik oma kivide ja pisikeste langustega.
Kõige keerulisemaks kohaks pean üht käänakut, kus tugev vool tiris väliskurvis võssa ning kohe peale känakut oli vettelangenud puu. Ainus läbipääs oli täiesti sisekurvis kaldus puu alt, aga sinna jõudmine oli risti läbi voolu. Seekord lõppes situatsioon vaid lühildase puu kallistamise ja graatsilise piruetiga, aga oleks väga lihtsalt võinud ka märjaks saada.
Kui vool vaibus, ilmusid jällegi teetõkked ning kiire manööverdamine asendus aeglase manööverdamisega. Head olid need kohad, kust sai hooga või siis jõnksutades üle. Enamvähem olid need, kus sai ja/või meetodiga (kalluta ja/või jõnksuta) läbi ning talutavad olid need, kust sai improviseeritud toega. Viimane siis eriti madalate puude alt külili asendis läbi pugemine ja uuesti püsti ajamine. Korra oli jõel isegi ülestõstetav sild. Tõsi selle opereerimiseks pidin mina alumise poolenisti vee all oleva silla pealt seda ülemist, ajutist silda tõstma.

Hoolimata jõe organiseeritud takistustest oli sõita tore. Vaid päevavalguse vaikne, kuid pidev kadumine hakkas häirima. Kuigi kaart oli kaasas ei andnud see meile puuduliku täpsuse tõttu just väga palju olulist paiknemise infot ning nii oligi, et lootsime kohe-kohe lõpuni jõuda, aga silda ei tulnud ega tulnud. Ühe järjekordse ülevedamise järgselt paati ronides murdus oks millest kinni hoidsin ning kolm korda võib arvata, kes seisis vööni tumedas jõevees ja keeras paati nii, et auk ikka ülevalpool paikneks.

Viimases lõpus oli juba päris pime ning ei saanud isegi aru, kas jõel olevast takistusest on võimalik läbi sõita, või peab tassima. Veealuseid ronte ei näinud enam ammu ning aegajalt vaid tundsid, kuidas paat vägivaldselt kursist kõrvale kallutati.

Igaljuhul andis mingi hetk automürin lähedal olevast teest märku ning tirisime paadid välja ning üle heinamaa tee äärde. Stardist oli möödunud mõni minut alla 4 tunni ning kell oli 11 ligi.

Kõige lähema eesmärgini jäi meil lõpus 1.6km, põhilise eesmärgini veel 1,2km lisaks. Nüüd kaarti ja ortofotot võrreldes avastasin, et teise pealt mõõtes on jõgi tunduvalt pikem ja käänulisem, mis arusaadavalt meie läbimise aega pikendas.