Väga oluline ühendus

Kui kasutada ronimismaailma väljendeid, siis eile õhtul tegin ära ühe olulise lingi. Nimelt sain lõpuks ometi sõidetud Pirita jõe minu hinnangu alusel kõige raskema lõigu. Ja seda nii vastu kui pärivoolu.

Algus siis Kiili, Rae ja Kose valla ristist ning suunaga ülesvoolu. Sama trassi olen sealtpoolt proovinud vähemalt kahel korral ning alati on järgmise teeni jõudmiseks aega puudu jäänud. Seekord aga olin varustatud enda valge käekesega koostatud kaardiga ning korralikult lookeid ja suundi jälgides sai edenemisel kogu aeg silm peal hoida. Nii vähemalt on mingi ettekujutus, kui palju veel lookeid teha ja kas tasub end allesjäänud aja sees edasi pressida. Nüüd peale "välitöid" saab veel täiendavaid parandusi teha ning olukord muutub veelgi paremaks. Kui aga antud lõigul võrrelda openstreetmap'i ja meie kohalike veebikaartide olukorda, siis minu puhul pole enam kaksipidimõtlemist. Proovin ka edaspidi plaanitavate sõitude alused kaardid eelnevalt(ja järgnevalt kah loomulikult) korrastada ja kasutada vabavara kaarti.

Esimene üllatus oli teise kurvi taga, kus varasemalt paiknes kahe kolmveerand meetrise läbimõõduga puutüve koosmõjul tekkinud läbimatu tõke. Nüüd aga oli seal alles vaid üks paariline ning teine paiknes sadakond meetrit allavoolu. See tähendab seda, et lagunenud oli ainuke tõke, mille lammutamisega ma ise kohe kuidagi ei oleks hakkama saanud. See lisas indu juurde ning edasised pugemised ja murdmised ja tõukamised ja tirimised ei tundunud enam nii hirmuäratavad. Kahel korral aga pidin siiski ka süstast välja astuma, et puukuhilatest üle saada. Mõlemas kohas oleks piisanud väikesest saest, aga millegipärast põlgasin poes Fiskarsi pisikest aiasaagi uurides hinda vähe kalliks ning seekord seda vahendit mu varustuses polnud. Tundub aga, et peab selle väljamineku siiski mingi hetk tegema.
Ühel hetkel peale toomingapuust läbi ragistamist avastasin, et paat on pealtpoolt helesinisest hoopis valgeks muutunud. Muu lehe ja oksarisu oli suht ühtlase kihina toomingaõitest kaetud. Kahju ainult, et fotikat vee peal kaasas ei olnud, sest hiljem polnud kamoflaazist enam suurt midagi järgi jäänud. Vaid mõni leht ja oksatükk ning paadi põhjas sopane vesi.

Kui möödunud oli ümmarguselt 2 tundi jõudsin ma kohta, kus olin juba varem viibinud. Seda siis teiselt poolt ja pärivoolu sõites. Veel 20 minutit hiljem olin autotee ääres, kust ilusti ka valge inimene ligi saab. Edasi oleks olnud veel mõne käänaku jagu pugemist ja ragistamist enne kui silla alt läbi ja vabasse vette jõuab. Selleks aga mul enam aega ei jätkunud ning keerasin otsa ringi. Küll aga on minu kontos nüüd Pirita jõe kõik lõigud Kose-Uuemõisast kuni mereni.

Pärivoolu sõit nagu ikka on kiirem ja lihtsam. Lisaks voolu abile oli mul kasutada teadmine kust ja kuidas läbi pääseb ning "keegi" oli ka veele jäävaid takistusi juba õgvendanud.

Mingi hetk pani kobras saba ning siis mõtlesin, et proovin vähe vaiksemalt võtta ja järgmisele elukale enne saba panemist pilgu peale visata. Nii ma siis tegin tükk aega rahulikke ja vaikseid liigutusi, et sulistamisega mitte väga loomi hirmutada. Ise muidugi piilusin kogu aeg ringi, et kustkohast see elukas nüüd välja hüppab või missugune ujuv puuront on tegelikult kopranina. Pikapeale hakkas tähelepanu hajuma ning tõmbed rohkem solisema. Eks jõgi muutus kah käänulisemaks ning manööverdamine nõudis oma tähelepanu ja jõulisemaid tõmbeid. Kobras va elukas aga märkas mind ikkagi alles siis, kui olin talle juba selja keeranud (möödunud) ning pani siis suure padinaga vette. Mina muidugi olin veel uimasem, sest nägin jällegi vaid vesist sabaotsa ja lainetavat vett. Küll aga nägin lugematul hulgal kopraradu ja isegi mõne selgelt savi sisse talletunud jälje.

Ja tuttpütt partidel on pojad. Pisikesed lapilised sulepallid sibavad mööda vett. Kaheksane pesakond oli. Alles noored ja lollid, ei oska veel sukeldudes paadi eestki peitu pugeda. Aga kui neid enne nahka ei panda, siis küll nad jõuavad suve jooksul õppida. Eks lähen mingi aeg ja kontrollin, kas ja palju neid alles on.

Tagasi kühveldamine võttis aega vaid tühised tund ja 25 minutit. Suur ajavahe tingitud ilmselt suhteliselt asisest voolust ning takistuste läbimise kiirusest.

Veel üks tähelepanek, et enne sõitu oli kartus, et selle kevadine suur sääseuputus saab mulle jõel saatuslikuks. Ja ilmselt olekski mind elusast peast kõige naha ja karvadega pintslisse pistetud, kui juhuslikult poleks päev varem ilm jahedaks läinud ning peaaegu et vihma sadanud. No see peaaegu oli selline kergelt seenaka moodi mittesadamine. Tulemusena igaljuhul polnud vee peal sääski ollagi, vaid mõne koha peal, kus pidin väga kalda ääres võsa seest läbi trügima suutis mõni tüüp oma londi mulle naha vahele ajada. Isegi hämardumise aegu, kui tavaliselt vee kohal kõiksugu sitikatest kubiseb oli rahulik ning suud silmad putukavabad. Seega on mul tegelt täitsa hea meel, et ilm meil selline natuke sandivõitu on.