Eesti kõige-kõige kõrgem jääsein.

Märtsi alguse poole jõudis lõpuks kätte see aeg, kus filmimeestel oli võttepäev ning ilmataadil polnud enam kõva pakast varrukast välja puistata. Selleks puhuks sai üks töövaba päev võetud ning juba varahommikul autonina ida poole keeratud. Suund Valaste juga.

Alguses laskudes vaatasin joa ülemist otsa. Kohinat oli kuulda, aga jää oli igalt poolt terve ning vee voolamist oli ainult mõnest kohast läbi jää näha.

Millalgi nati hiljem ülemist otsa piiludes oli prao põhja ka kitsas avaus tekkinud, kust vett välja pritsis ning oli lihtsalt tore vaadata.

Vahetult enne äratulekut oli pragu laiemaks sulanud ning kirkaga natukene aidates sai kaamera august sisse torgata ning ka toru seest unikaalseid kaadreid püüda.

Filmimeestel oli alguses optimistlik plaan teha kaks duublit aga ilmselt peale vertikaalse purika otsast kaks korda taganemist oli isu kadunud ning kõik mis saates näha sai, on ühe ronimise tulemus. Meie ise muidugi tegime veel mõned ronimised nii, et kaamera oli kirka külge kinnitatud, kuid sealt pääses saatesse vaid paar pisikest lõigukest.

Muideks saatejuhti kõrvalt vaadates oli jälle kord ilmekalt näha, kuidas pea surub kehale oma tahtmist peale ehk kui kõrvade vahel pole jõudu, siis on käed ja jalad kah nõrgad. Kui aga pea tahtmisele alla vanduda, siis tuleb jõud kätesse tagasi.

Kes laivis ei näinud, siis nüüdseks on saade täies pikkuses ka internetti üles riputatud ning võimalik Eesti kõige-kõige kõrgemal jääseinal ronimist järelvaadata. Valaste osa on esimesed 11 ja pool minutit. Hääd nautimist.