Soome kaljut paitamas

Algselt naisele IKEA külastuseks mõeldud nädalavahetus muutus tasapisi järjest rohkem puhtakujuliseks ronimisnädalavahetuseks. Reede õhtul laevaga Soome ning peale kolme tundi olimegi Olhava lähistel omi seljakotte valmis sättimas. Varustust oli nii palju, nagu läheks nädalasele ekspeditsioonile, aga esimest korda minnes ei julge ju midagi maha jätta.
Laagriplatsil otsisime kaks enamvähem siledat kohta telkidele ning kobisime vaikselt magama.

Laupäeva hommik algas nagu ikka. Ainult et telgis ja kodust kaugel. Ärevust hinge süstis aga sealsamas kõrval kõrguv kaljusein. Ajasime putru näost sisse, jagasime omavahel raua enamvähem võrdseteks kasutatavateks osadeks ning hakkasime kivi näppima. Kuna eelnev kogemus graniiti ronida puudus ning trad'i olin kodusel paekivil proovinud vaid pisut, tuli väheke pea ees tundmatusse vette hüpata. Sealsamas lõkkeplatsi kõrval oli kirjade järgi üks rada raskusastmega 4. Aga kuna see polnud "nii huvitav", siis võtsime alguse sealt kõrvalt. Esimene eesronimine jäi minule.

Algus oli harjumuspärane, sangad, servad, nukid, riiulid. Oli kust pealt ja ümbert haarata ning kuhu peale astuda.  Ülevalpool aga tuli välja Olhava kaljuronimise tõeline pale ehk siis praod. Prao peal ei saa seista ja seal küljes ei saa rippuda. tuleb leida vahendeid kiilumise(jamming) ja küljele koormamise (laybacking) seast. Antud rajal oli siiski enamus kohti tavameetoditega läbitavad, mistõttu arvasin, et ma ikka oskan ronida. Üles tulin mingit segarada pidi, kus algus oli "Kehrääjä" 5 oma ja lõpp "Erikois-A" 5+ oma. Igaljuhul oli õnnelikust ülesjõudmisest tuju hea.


Järgmisena võtsime plaani ühe neljase "Hylly", mille algus oli lai (offset) pragu, mis siis laiem kui käsi ja kitsam kui keha. Seekord jäin mina jälitaja rolli, kuid oligi parem alt vaadata ja möliseda, kuidas peaks ronima. Julgestust polnud sinna väga panna, vaid 5m (või kõrgemale) peale üks lint ümber praos oleva kivi ning järmine juba 12m peal olev lae alune pragu. Selle raja ronimise ajal tuli ka sahmakas vihma ning kõik muutus mõnusalt libedaks ja praovahed sopaseks.

Mulle see laiema prao ronimine meeldis kui ikka käe ja õla prakku pressid, ning ka jala kuidagi sinna vahele kinni kiilud, siis on enamvähem kindel tunne. See alumine ots läks seega kiirelt ja valutult. Isegi lae alt välja ronimine tuli enamvähem, kuigi peab mainima, et põlv sai mustaks... Serva taga oli ülespoole likumiseks üks sisenurga pragu, mis oli muda täis. Äsja sadanud vihmast oli mõlemal pool asetsev kivi märg ja libe. Mul oli kohe hea meel, et olin järelronija.

Järgmisena plaanisime minna saarele ning sealt mingit lihtsamat rada mööda üles ronida. Laskusime alla ning peale väikest kõhklust tõmbasime köie järgi. Nüüd jäi üle vaid üles ronida, sest taganeda polnud kuskile. Kõige  loogilisem ja ilmselt lihtsaim rada oli sealtsamast peaaegu otse üles minev "Salama" raskusega 5+. Tegemist sellise vertikaalpraoga, kuhu mahub vahelduva eduga sisse sõrmed või käsi. Peale esimest klemmi ja natukest ronimist tundus see aga siiski minu jaoks natuke keeruline olevat ning tulin alla tagasi. Oskamatus pragu ronida ning kehv psüühiline ettevalmistus said määravaks.  Õnneks olid sealsamas ühed sommid, kes olid nõus meile ülaköie keset seina olevasse ankrusse panema. See lüke andis võimaluse siiski rada ronida. Algus vägagi kartlikult, kuid juba mingi jupi roninuna hakkas ühtteist selgeks saama. Kuidas hoida, kuidas koormata ja mida jalgadega teha. See viimane oli kõige vaevalisem, sest varbad olid kogu aeg kuskile viltu vahele surutud ja see polnud just väga meeldiv tunne. Kuna sein oli siiski kogu ulatuses kergelt positiivse kaldega, siis puhkekohti leidus. Nõrgad käed ja sõrmed ning puudulik tehnika said kompenseeritud.
Ankruni jõudnuna toimus raja muutus. Pragu muutus laiemaks, väljapoole avanevaks ning mõnes kohas mudaseks. Lisak polnud siit edasi enam ülaköit, kuid asjad olid mul veel vööl ning otsustasin edasi minna. Edasise raja juures sujus kõik ladusalt ning kahes kohas oli ehk nati raskem koht. Puude kohal laias mudases praos, polnud kätega kuskilt haarata ja julgestust panna, kuid sai jalgadega suht hästi toetada. Natuke enne lõppu tuli lae alt välja ronida, mis tähendas tühjuse kohal külje peale koormates kõõlumist. Aga julgestus see-eest oli kohe sealsamas ning korralik.

Lõppkokkuvõttes oli ilmselt õige otsus altjulgestuses ronimisest loobuda. Ronisin küll raja puhtalt läbi, kuid just algus oli üpris ebakindel. Harjutamise värk mis muud.

Ja siis tuli vihm. Ladistas hoolega ning kui lõpuks järgi jättis, olid kõik seinad märjad ja tilkuvad. Võtsimegi siis topo kätte  ning läksime väikest paadisõitu tegema. Vaatasime üle enamvähem kõik, mis Olhaval pakkuda on. Ja kuna asjad sai igaks juhuks siiski kaasa võetud ronisime otse paadist ühte laiemasse prakku.
Alppitorvi 4- on alt otsat suht kitsas, niiet suurema kõhuga sealt läbi ei mahu. Servasid kust käega tirida ja kuhu peale astuda on rohkem kui küll, aga kohti, kuhu julgetust panna pole seeeest üldse. Kuna aga seal on kitsas, siis ega kukkuda ju kuskile pole ning nii saigi julgelt ülspoole mindud, kuni suurte kivikamakateni, mis lõhesse kukkunud ja kinni kiilunud. Nende külge/ümber/vahele sai siis mõned asjad pandud.

Ülevalpool läks lahedamaks, kuid lõhet mööda ülespoole minekut segas lagi.  ning pidi korraks praost välja ronima. Vahepealsesse koopasse veel üle tüki aja paar julgestuspunkti ning tuligi viimane lõhest välja ronimine, jaama otsimine ning teiste üles julgestamine. Jällegi üks hoopis teistmoodi ronimiskogemus.

Järgmisel päeval ronisime olenemata erinevate radade uurimisest ja otsimisest siiski telkimisplatsi juures juba järele proovitud radasid. Põigates ehk lühidalt mõned korrad raja kõrvale, kuid siiski üldjoontes tuttaval alal. Pikka aega proovisime "Erikois-a" algust ära teha, kuid ei saanud selelle õigele tehnikale pihta. Kuidagimoodi punnisin sealt laybackiga üles, aga kindlustunnet selles küll polnud.
Nädalavahetus sai otsa lõuna ajal, kui pidime hakkama tagasi sõitma, et õigeks ajaks laevale jõuda.

Peab nentima, et soomlased on tugevad ja osavad. Et endal oleks piisavalt valikut, mida ja kus ronida, peab ikka enne kõvasti paremaks saama. Skaala madalamas otsas on olenemata radade rohkusest siiski vaid üksikud. Veelgi kitsendab valikut see, kui vihm kaljut libedaks teeb ning osad rajad lausa tilguvad.
Tulevikus tahaks kindlasti veel minna ning selline nädalavahetuse formaat tundub täiesti töötavat. Ainult et tuleb vähem asju kaasa võtta ning autost telkimisplatsini oleks väga mõnus rattaga liikuda. Suure kotiga kõmpimine oli tüütu ja arvestades niigi piiratud ajaresurssi, liigne laristamine.

Ronimisvarustust oli meil piisavalt. Ühele köiskonnale jäi ligi 10 frendi, 10 klemmi ning mõned heksid. Mõnede ekspresside asemel võiks parem 60cm lindid olla, kuid sai ka olemasolevatega enamvähem hakkama. Mõned lahtised karabiinid oleks ehk võinud lintide juurde käia.
Kindlasti peaks vööl rippuma pähklivõti (nut tool). See võib ka talvel kasuks tulla, kui hakata mix radasid ronima. Samas jäi hulga asju kasutamata, mis ilmselt mõnel järgmisel korral lihtsalt koju tuleks jätta.

Bling...

Mi laik it. verri-verri haitek staff.

Climbing Technology Alpine Up - UKC/UKH at OutDoor 2011 from UKClimbing.com TV on Vimeo.

Keilast jookseb läbi jõgi

Juba teab mis ajast on olnud mõttes süstaga Keila jõele minna. Nüüd sai muude toimetuste kõrvalt paat katusele visatud ning suund vee peale.

Start Paldiski mnt silla juurest ülesvoolu. Veeseis polnud väga kiita, mis tähendas väljatulekut raudtee silla all. Sealt edasi oli pool tundi rahulikku ja sügavat vett, millest edasi hakkas aegajalt kiiremaid ja madalamaid kohti sekka tulema. Eks veeseis oli kah suve järgselt madal ning nii tuligi ühe suurema langusega kohas jällegi paadist väljuda, jalgupidi vette ronida ja sõiduvahend kivide vahelt üles sikutada.

Nüüd oli veel natukene vaba sõidetavat vett, mis aegajalt oli madalam ja kivisem ning aegajalt sügavam ja rahulikum. Üks hetk aga oli saar keset jõge. Ühel pool oli poole meetrise läbimõõduga palk risti ees ning teisel pool oli rohkelt igasugu väiksemaid tüvesid segiläbi sõitu takistamas. Ei viitsinud enam väljuda ning keerasin otsa ringi.
Allavoolu sõites sai esimesest langusest väljumata alla, ainult et vahepeal pidi kätega põhjast nügima ning kivide vahel ukerdama. Raudtee silla alt sai paremini alla sõidetud, kuid sealgi tegi kivi paadipõhjale kriime.

Ja et elamus veelgi täiuslikum oleks, hakkas üks hetk paksu paduvihma sadama ning välku lööma ning müristama. Paar tükki kärgatasid paari sekundi kaugusel. Õnneks jäi vihm peale lõpuni jõudmist järgi ja autos olid kuivad riided olemas.
Igati toredad tunnid toredas kohas. Jälle 7km jagu jõge üle vaadatud. Natuke rohkema veega ilmselt oleks kitsaskohtadest parem sõita. Mismuud, kui peab millalgi proovima minema.

Oi mulle ei meeldi, kui vanad tossud juba nii räbalaks muutuvad, et varbad sees ei püsi. Sest siis hakkab jälle peale see võimatu uute tossude otsimine. Ringisõitmine, proovimine ja kõik sinna juurde kuuluv.
Seekord mõtlesin, et olen kavalam ja ostan täpselt samasugused tossud, kui eelmisel korral ning säästan oma aega ja vaeva. Lisaks sellele, et sama mudelit oli veel poes saada, oli isegi soodukas neile tossudele tehtud ning kiirelt sai kaubale. Seekord küll teist värvi, aga see ju ei tohiks mõjuda.
Nädala alguses saabus siis see hetk, kus vanad tossud koju jäid ning jooksutiirule uued kaunad jalga tõmbasin. Kuskil 20-nda minuti peal tundsin, et pean parema jala tossu paremini sättima, et jalad katki ei hõõruks. Sättisin ja sidusin nii hästi kui sain ja panin edasi. Suts enne tagasipööramise aega arvasin, et ma pööran ikka kohe tagasi, sest midagi nagu on tossus valesti ja muidu ei jõua õigeks ajaks algusse tagasi.
Tagasiteel jooksin rohkem varvastel, et kand vähem hõõruks. Pool tagasiteest veel minna ja olukord oli muutunud selle võrra, et vasaku jala kand hakkas rohkem tunda andma, ku parema oma. Hakkasin uurima ning soki seest vaatas mulle vastu umbes 2€ suurune verivill. Viimased 15 minti jooksin pläta reziimis ehk tossu kand maha keeratud. Ei mahu minu pähe, kuidas saavad uued ja vanad nii kardinaalselt erineda. Kas tõesti hõõruvad mustad tossud rohkem kui kollased?


Nüüd on tunne, et võtan vist vanad auklikud jalavarjud siiski veel kasutusse. Olgugi varbad väljas. Vähemalt jäävad joostes jalad terveks. Kindlasti, kui on ette näha 8 tundi järjest joostes vees solberdamist. Ja teip on nüüd jälle tükil ajal mu parim sõber.

Uus hooaeg

Suvised puhkused on läbi, ilusad ilmad on otsas ja lehed puude otsas muudavad värvi. See kõik tähendab vaid uue hooaja vääramatut lähenemist.
Juba mitu aastat on saanud uut hooaega alustada Harku traaversi peal kirkasid nürides. Seekordne aasta ei tohiks selles suhtes väga erineda.

Plaan miskit ronimist korraldada on, aga seegi kord on kavas mõningad muutused.

• Esiteks on aeg hilisem jäädes eeldatavasti kas 12 või 13 novembri peale.
• Teiseks on traaversi sein ennast natuke ammendanud ning tuleb suurematele seintele edasi liikuda. Ilmselt püsikliendid juba teavad, mis koht on kõrval oleval pildil. 
• Ja kuna sein on nüüd kõrgem ja jalgealune kivisem, siis kolmandaks on plaan kaotada spotterid ning tuua asemele julgestajad. Seega tulemas on täiemõõduline drytool raskusronimine nii nagu ta peaks olema.

Täpsemad reeglid ja korralduslikud nüansid natuke hiljem, seniks aga head treenimist.

xDream Valgehobusemäel

Selle aasta viimane xDreami etapp toimus eraldistardina. Aeglasemad eespool ja kiiremad taga. Meie startisime tagantpoolt lugedes positsioonilt 19.

Alguses tuli ratastega kohe mäkke vurada ning seal torni väliskülge pidi üles ronida. Punnisin küll, aga parimat aega seekord ei saanud. Järgmisse punkti minekul ja sealt väljumisel polnud väga pildis ning üritasin end koguda. Seda läkski vaja, et tiigi taguse rajakese otsa peale saada. Õnneks teadsin seda sealt otsida, kuna olin kunagi ammu teiseltpoolt täpselt sama mudarada pidi tulnud.

5-ndast punktis alates rattaralli ning esimene punktivahe kulges edukalt ja kiirelt. Seal aga ununes kogematakombel kompassi vaadata ning sai inertsist vales suunas minema pandud. Pool kilti sihiragistamist hiljem sai teha kompassi kontroll ning tulime punkti tagasi, et ikka õiget rada pidi edasi sõita. Kaotus nii 6min.
Edasine kuni kanuu alguseni 9-ndas punktis tuli hästi.

Kanuu oli seekord kah ralli süsteemis ehk antud olid kaardifragmendid ja kaugus punktide vahel. Täpsustamata oli jäetud, kas kaugus oli sirgjooneline või mööda jõge. Igaljuhul hakkasime uhama ning seekord oli gps kellast palju abi. Silma järgi jõel kaugusi hinnata oleks olnud paras pähkel ning kaardifragmendid polnud kah iga punkti juures kõige abistavamad. Madalamates kohtades hüppasin kanuust välja ja sikutasin, sügavamates sõitsime. Nii mõneski kohas oli vool karm ja põhjas kõndides oli edenemise kiirus suurem.

Mõned minutid peale tagasipööret nägime esimesi kuuma grupi tiime mis andis motivatsiooni veelgi rohkem pingutada. Õnneks oli tagasitee allavoolu ja tõmbamine poole lõbusam.
16-nda punkti juures tuli mingi minut-kaks viga, aga see jäi ka ainukeseks kanuu eksimuseks. Ülejäänud sujus libedalt. Tulemuseks saime 10-nda aja jäädes parimatele vaid 4 minutit alla.

Nüüd kaks punktivahet rattaga ja suundusime jalgsi metsa. Tulemusena pidime ära tooma 8 punni kümnest mis sai juba kanuu ajal koos umbkaudse trajektooriga välja mõeldud. Ära jätsime siis teistest eemal olevad lääne ja loode punktid. Teel 54 ründas mind herilane kätte ning teel 58-sse O'd puuoks ninna. 57 juures keerasime minu initsiatiivil ehk sutsuke liiga vara tee pealt ära ning pidi natuke ragistama ning 51 poole minnes kaldusime natuke vasakule ära. Kokku ehk minuti jagu lisaekslemist. Etapile kulunud aegu konkurentidega võrreldes tundus, et tegime hea valiku. Selle suht veatu ja kiire lahendamine andis meile etapi kuuenda aja. Parimatele jällegi 4 mintsa kaotust.

Järgnev ratta valik (kus pidi kõik punktid võtma) väga kaardile vaadates valikuid ei pakkunud. Nüüd hiljem konkurentide jälgesid ja aegu uurides oleme ilmselt kõige kiirema variandi märkamata jätnud, kuid see oleks tähendanud riskantset 500m ratastega soises metsas ragistamist. Meie variant 62-61-59-60 oli minu arust siiski sõidetavatest variantidest parim.
Nüüd üks lühike rattaga suuna ja joone järgi liikumine ning olimegi lisaülesandes, kus pidi loomi nende osade järgi ära tundma. Ilvese käpad, kopra ja kitse koljud, suure mäletseja hambad (põder) siis mingid nahatükid, mis meenutasid seanahka ning lõpuks mingid pikemad naharibad. Olime kahevahel, kas naarits või saarmas ning valisime esimese. Tulemusena pidime saagima ühe jupi lõkkepuud. Selle lõpus aga puges sisse kahtlus, kas me kõik ikka olime lisaülesande alguse punkti võtnud ning igaks petteks tegime kogu trangli veelkord läbi. Seekord kirjutasime teise valiku ning saime trahvitu soorituse. Ajakulu muidugi kogu jamale mõned lisaminutid.

Jalgsi suundorienteerumine, mis nüüd järgnes viis alguses võsasesse metsa, kus meil suund millegipärast üldse õige ei püsinud. 38 juures kaldusime paremale lageda peale kaotades minuti. 39 peale minnes aga oli suund täitsa õige, ainult et kraavideni jõudes ei saanud aru, et kaardistamise ja oleviku vahepeal on keegi suure tüki metsa maha võtnud ning lageda piiri muutnud. Tõmblesime seal alguses ühele ja pärast teisele ning siis kolmandale poole enne, kui õige koha kätte leidsime. Tegelikult oleks pidanud ennast kohe kraavide järgi paika panema ning siis otse punkti minema.

40-nda punkti juures jõudis meile järgi hilisem võitja. Samm oli neil kerge ja kuigi sai natuke proovitud järgi hoida, siis liikumiskiirused olid ikka erinevad. Enne etapi lõppu veel natuke rabas müttamist, võsas ragistamist ning tee peal sörkimist.

Viimane ala enne finishit oli ratta suund oma kolme punktiga. Alguses paistis kaardilt küll mitu lähenemisteed olevat, kuid tegelikult toimis ilmselt vaid see üks, mis lääne poolt ringiga läks. Vaid üks esiotsa tiimidest on jälje järgi läinud ida poolset rada mööda ning sellega hävisid nad isegi meile, kuigi mitte palju.
Viimasesse punkti enne finishiala sai lihtsalt. Tee lõppedes tuli lihtsalt mööda soparada kuni punktini edasi pressida. Hoopis tähtsam küsimus seisnes aga selles, et kuidas edasi.

Ühest küljest paistis üleujutatud metsaalune oma sopamülgastega ning teiselt poolt pikk ringisõit koos tiigi taguse soparajaga. Kuna teine variant sisaldas kah aeglast ja vesist liikumist, siis panime otse minema. Sai küll üritatud rohkem mätaste peale astuda ja rattale toetuda, aga aegajalt leidsin end siiski ratas õlal ja vööni mudas liikumas.
Kuidagi rammisime sealt mudast ja järgnevast metsast läbi suusaraja peale. Edasine kuni lisaülesande ja finishini oli juba vormistamise küsimus.
Lõppu jõudsime ajaga 5:05:28 ning sellega oleks saanud ilusa 16-nda koha. Õnnetuseks aga jätkasime oma selleaastast trahvitraditsiooni ning korjasime lisaks 30 trahviminutit kahe puuduva märke tõttu torni alusest punktist.
Tulemuseks koht 21.

Hooaja kokkuvõttes jäimegi ümmarguse kahekümnenda koha peale nagu meil nii mitmedki stardid ja finishid on see number olnud. Kui nüüd vahepeal hoolega trenni teha ja edaspidi punktid korralikult ära võtta, siis ehk annab ka midagi paremat loota.




Võõrad pildid saadud: https://picasaweb.google.com/113592361682361197220/XdreamValgehobusemael03112011# ja https://picasaweb.google.com/114291940470467461806/Xdream_valgehobuse

Ratta kaardialuse areng

Järg sellele jutule...
Eelmisel aastal murdus mu ratta kaardihoidja plaat ühe kukkumise käigus täiesti kasutuskõlbmatuks. Sellest ajast peale olen lahtiste silmadega ringi vaadanud, et mida sinna asemele panna ja kuidas asja edasi arendada. Vaatasin niikaua, kuni oli kiirelt midagi vaja ning siis tegin kättejuhtuvatest asjadest mingisuguse käki.
Kiirköitja kaanest lõikasin paraja tüki. Selle keskele auk ning ümber kaks õmblustarvete kotist leitud kummipaela. 10 minutit sättimist ja valmis oligi.

Tulemuseks esmavajadusi rahuldav, kuid kindlasti mitte hea lahendus. Suurimaks miinuseks sellise disaini puhul on tuul, mis tahab kogu aeg kaarti aluselt minema puhuda. Põhimõtteliselt saab kaarti hoida vaid ühes asendis, et ei peaks teda hakkama kraavist otsima. Lühikese kasutusaja juures olen seda teinud juba mitmeid ja mitmeid kordi.

Enne hooaja lõppu aga võtsin ükspäev kätte ja läksin metsa. Eesmärgiga leida mingi plaat, mis oleks piisavalt jäik ja mitte väga raske. Parim koht selliste asjade leidmiseks pole mitte pood vaid hoopis prügimägi. Astangu mets on aga kogu aeg olnud suht prügimäe moodi väljanägemisega niisiis seadsin rattad sinnapoole suunas veerema. Tulemuseks mingi 4mm klaaskiust plaat, mille mõõtu lõikasin ning ära kodustasin.
Suuruseks esialgu sutsuke A4 mõõdust suurem, et levinuimad kaardid lihtsalt sisse mahuks. Tuleviku tarbeks plaanis ka nati teises mõõdus plaate valmis teha. 

Kuna ka sellist dokumenditaskut pole enam poest saada, nagu mul varasemalt on kasutuses olnud, siis edasiarendusena võtsin kasutusele vinüülkile. Kahjuks ei leidnud õige paksuse ja koostisega isendit, kuid suht sarnane soovitule oli koolitarvete letis töövihiku kaante nime all. Tuleb valida nii elastne, kui vähegi leiab. Neid on erinevaid.

Nüüd ostsin veel trukid ning osavate näppude voor võis alata. Tulemus pole küll kõige ilusam, kuna trukkide neetimine nii paksu plaadi külge nõuab nikerdamist, kuid natuke aukude täitmist teeb asja paremaks. Kate igaljuhul toimib kenasti.

Testsõidud näitavad, et vibreerimine on oluliselt väiksem, kui vahepealse variandiga sõites, kuid kolmas toetuspunkt stemmi peale võiks ehk olukorda veelgi parandada. Kate käib peale mõnusalt ning suured trukid on ilusti näpuga tuntavad. Järgmine kord, kui katet teen, siis need lahti tõmbamise otsad natuke pikemad, et paremini näpuga kinni saada. Talvise(kinnastega) kasutuse jaoks võib sinna lisaks isegi nöörist pisikesed aasad sõlmida.
Samuti näitas hilisem testimine, et trukkide plaadi külge kinnitamine tõmbeneetidega on oluliselt lihtsam, ilusam ning korralikum lahendus. Peab lihtsalt jõudu mõõdukalt rakendama, et tangidega neete trukist läbi ei tõmba.

Kasutatavusele annan hindeks 4+ Pilt on selge, suurt võbisemist ei ole, kaarte saab lihsalt (ka konarlikul teel ja hoo pealt) sisse välja. Eespool välja toodud miinuste likvideerimisel on tulemus ümmargune 5.