reede, mai 18, 2007

Kaardialuse minevik, olevik ja tulevik

Et rattaga kiirelt ja muretult orienteeruda on vaja head kaardialust. Tingimusteks siis pööratavus, pealt kiletatud vihma kaitseks, lihtsalt avatav, suhteliselt jäik ja lenksust piisaval kõrgusel.

- Alustasin, nagu iga teinegi, loomulikult kaart käes ja hambus liikumist. Muidu hea järge pidada, aga lenksust vaja ju kah kinni hoida. pealegi kui kaart pole kiletatud, siis läheb asi vähegi niiskema ilmaga kiirelt käest ära. Nii ei tahtnud kaua jätkata ja hakkasin uurima kust ja mida saaks

- siis sain mingi vahe kasutada krõpsudega lenksu külge kinnitatavat kaardikotti. Suurim miinus oli pööratavuse puudumine ja kaartidega kehva(aeglane) manageerimine. Oli laenuks ja kasutasin vaid hädajuhul ja pikematel trettidel.

- järgmine versioon oli mingi isetehtud laenuks saadud alus. Keerles ühe M6 poldi otsas ning pöölemise jäikust sai reguleerida mutriga. lenksukinnitus oli korralik, kuid vahelüli lenksukinnituse ja kaardi vahel oli natuke pehme. Kaardi kaitseks oli kasutatud läbipaistvast kilest dokumendikausta, mis sulgus üle serva trukiga. Kokkuvõtvalt täiesti töötav riistapuu, kuid plate oli lenksuga natuke liiga lõdvalt ühendatud ning seega oli kaardilugemine raputamise tõttu väheke raskendatud. Ja kuna pinget sai sättida vaid väga väikese puutepinnaga (polt ja väike seib), siis ei saanud seda pinget hästi timmida ja kaart keeras alatasa ise eest ära. Ka see mudel ei püsinud minu käes kaua, kuid tean, et seda kasutatakse siiamaani edukalt ja mõnikord natuke vähemedukalt :)

- järgmise versiooni tegin juba ise käepärastest vahenditest. plateks vineeritükk ning kaardi kaitseks samasugune dokumendikaust. Lenksukinnitust mul head polnud, kuid natuke alumiiniumtoru ülejääke, puur, viil ja saime hakkama. kinnitamiseks oli ainult kahte nr 10 võtit vaja. Vahetükk oli enamvähem samasugune painutatud lattraud kui eelmisel, kuid seekord alumiiniumist. Põhiline erinevus eelmisega oli see, et kontaktpind plaadiga oli vahetüki paremini disainitud ehituse tõttu tunduvalt suurema diameetriga (umb 6cm) ning seetõttu oli ka plate pööramine paremini timmitav ning iseeneslikku pöördumist esines vähem. Viga oli aga selles, et puutepind vahetüki ja plate vahel oli ringjoone kahes punktis ning see põhjustas plate ebaühtlast paindumist, mis omakorda põhjustas vineeritüki osalist väsimist ning mis omakorda põhjustas mingi aja pärast iseeneslikku pööramist. Sellise asjaga sõitsin ringi ümmarguselt võttes 2 aastat. millest viimane aasta möödus uue mudeli väljamõtlemise ja disainimise tähe all. Jõudsin vahetada ühe korra plaati ja lenksukinnitust ja vähemalt 2 korda kaitsekilet, kuna see kas siis muutus krimuliseks või purunes padrikus ragistamise tagajärjel.

- nüüd on mul päris hea asi. Plate ja kaitsekile on pärit veel vanalt mudelilt, kuid need vahetan varsti paremate vastu välja(20.-). Suurem muutus on toimunud aga kinnitus ja pöörlemismehhanismis. Kinnituseks ostsin poest kahe toru seinale kinnitamise jubina(20.-). Saagisin selle pooleks ning lasin metallribaga kokku keevitada nii, et tekkis lenksust kinni hoidmise mehhanism, kuhu peale saab midagi korralikult kinnitada. Metallriba muideks on taaskasutuse jumalate meeleheaks mu vana ja katkise pedaali plekkriba (0.-). Siis ostsin 110mm kanisatsioonitoru pimeda(15.-) ning kruvisin selle tugevalt eelneva konstruktsiooni peale servad üles poole. Siis jäi üle muretseda üks peitpeaga pikk M6 polt(1.-) millel on sisekuuskant pea(neid on vaja tikutulega taga otsida) ning liblikmutter(2.-) plate kinnituseks. Tulemuseks on jäik süsteem, mille pöörlemistihkust saab lihtsalt liblikmutriga reguleerida ning puutepunkti 100mm raadius annab just sellise tundlikkuse, nagu vaja. Kui vaja veelgi paremat haakumist, siis võib kanalisatsioonipimeda servade peale kummiriba installida, kuid selle vajaduse üle otsustan peale tõsisemaid katsetusi.

upgreidida saab veel
  • plaati mis võiks olla läbipaistev kerge peaaegu jäik plastik.
  • pealmist kilet, mille materjalist on mul hea ettekujutus, kuid mida ma pole veel kuskil poes näinud
  • pealmise kile kinnitust mis võiks olla avatav mitmest küljest, kuid samas piisavalt ilmastikukindlalt
  • kaardi valgustust öisteks sõitudeks. Siinkohal jätan esialgu veel oma superidee avaldamata. Kui realiseerin ja norm välja tuleb, siis näete.

Ja kui ma ükskord multimiljonäriks saan, siis äkki kunagi ostan endale miry aluse. Aga ma usun, et selleks ajaks on mu enda alus juba nii täiuslikuks timmitud, et miry oma jääb kaugele seljataha.