Maltatal 1. päev

Kui kõht täis ja varustus kotti topitud, sõitsime tava tee lõppu parklasse ja hakkasime astuma. Ei teadnud väga kuhu minna ja kui otse tee kõrvale jäi silmnähtavalat lihtne kosk Melnikfall, tegime plaani. Võtsime selle soojenduseks kavasse. Esimese köie silkasin üles. Päike paistis, palav ja märg. Ülevalpool läks veelgi laugemaks ja otsustasime sellega piirduda. Soojenduseks piisas küll.




Ülevalt paistis aga teispool orgu päikse eest varjul olev kena jää ning sinnapoole ka sammud seadsime.

risti-rästi köiskonnad esimesel köiel

Piltide ja asukoha järgi peaks selle asja nimi olema Aluhol, aga pagan seda täpselt teab. Igaljuhul oli sinna omajagu mäest üles rühkimist. Kui meie kohale jõudsime oli seal ees juba 3 köiskonda. Üks kahene esimeses jaamas ja kaks kolmest esimesel köiel tegutsemas. Panime kah kiirelt asjad valmis ja Peteri alustas. Esimene köis selline ühtlase kaldega WI3. Jaam uppi kukkunud puu küljes teiste köiskondade baasidest eemal ja suts kõrgemal. Teise kõige äkilisema köie sai Allan. Trass vasakpoolset järsemat haru pidi külges edukalt, ainult üks tibin segas meie eesronijat oma positsiooni ja puuriküsimisega. Üldse oli nelja köiskonna kosele mahutamisega hulga tegemist. Köied jooksid igalt poolt risti-rästi ning kord pidi alt pugema, kord üle astuma. Hea et ise sõlme ei läinud. Jääd ikka langes, aga suuri tükke õnneks ei tulnud. Seda juppi järgi ronides oli kõhklev tunne, et mis ma ise seal järsu koha peal teinud oleksin. Ei olnud veel päris õiget tunnet sees.

Tibin trügis täpselt Allani alla. Normaalne...

Kolmas köis oli minu ning kulges suht okeilt. Siin polnud enam muret ülalt kukkuva jää suhtes, sest meie tempo oli nõrgemad maha raputanud ning vaid üks kahene seltskond ronis sama juppi vähe kõrvalt. Ülemine pool köiest oli selline 80 kraadine ühtlane kallak korraliku jääga. Algus oli kartlik, aga tunne hakkas vaikselt tulema. Lõpus veel purika peal paar huvitavamat liigutust ning oligi tipp käes.

Viimane köiepikkus

Enne pimeduse saabumist käisime veel teed mööda edasi sõites kaugemaid koskesid vaatamas ja tulevate päevade sihtmärke valimas. Silma hakkasid paar ilusamat asja, mis järgmiste päevade plaanidesse kenasti sisse mahtusid.

Hiljem puuridele korke peale toppides oli viimaseid ühe võrra rohkem ehk siis kuskile oli jäänud üks puurike. Kuhu ja millal on siiamaani mõistatuseks. Kui keegi leiab kollase BD puuri jutuks olnud koskedelt, siis palju õnne.

Muideks ööbisime sellises kohas nagu Gästehaus Hubertus, mille keldris oli lisaks kuivatusruumile ka töökoda koos varustuse laenutusega. Ja laenutus oli majutuse kasutajatele täiesti tasuta. Kasutasin võimalust ja vinnasin sealt kolmeks päevaks ühed Charlet moseri M10-ned endale jalgade otsa. Austri-Alpini kõverikke kirkasid oleks kah saanud proovida, aga mulle sobivat varianti tera nurga ja varre kuju osas ei olnud. Põhjusmõtteliselt oli seal kõik asjad olemas. Võta vaid oma saapad ja riided, ülejäänu vajaliku saab kohapealt.