Paarisronimine on siis selline ala, kus kaks ronijat on omavahel köiega ühendatud ning teevad ühe lühikese marsuudi. Rada on siis selline, et kõigepealt ronib üks altjulgestusega seina peal oleva baasini, julgestab teise järgi. Siis tehakse eesliikujavahetus ning mööda tugiköit liigutakse traaversiga järgmise baasini. Sealt tõuseb üks liige mööda tugiköit ülemise tugibaasini, paneb sealt läbi köie ning laskub tagasi endisse kohta. Seejärel tehakse sellesama köie peal pendel (joostakse köiele toetudes mööda seina) eemla asuva baasini. Kõigepealt üks ja siis teine. Siis veel üks tõus mööda tugiköit ning lõppu veel mööda oma köit alla laskumine.
kuna sel aastal olid jääolud kehvad, siis jääpuuride asemel tuli kasutada valmistehtud julgestuspunkte. Meil oli enne ronimist kõik korralikult valmis mõeldud ning tundus, et ka erilisi segadusi ei tekkinud. Võiks vaid välja tuua, et enne pendlit panin ma baasi julgestusvahendi, kuigi seda polnud nõutud. Peale pendlit aga oli meil hetkeline mõttepaus, seoses köie kasuliku pikkuse ja tegevuste ajastamisega. Ja noh seda kah, et köie suutsin väheke sassi ajada ja laskumine polnud kõige sujuvam.
Tulemuseks teine aeg mis arvesse läks. Nimelt sai üks tiim veel parema aja kui meie, kuid neil oli kaasas liiga lühike köis ja viimsellaskumisel ei ulatunud topeltköis täiesti alla välja. See tähendas disklaffi.
Kahe päeva kokkuvõttes sain ma individuaalse esimese, paaris teise ja võistkondliku kolmanda koha. Ku mitte arvestada kiirusronimist, siis täpselt sama tulemus mis eelmine aasta.
Jääme järgmist hooaega ootama, sest selleks talveks on jääga köki-möki. kassid ja kirkad võtsin juba pulkadeks lahti, puhastasin ja konserveerisin. Kuigi võib juhtuda, et suvel proovib nati drytoolingut, sai talve asjad siiski suvekorterisse ära sadetud.
teisipäev, märts 20, 2007
Head uudised põhjanaabritele
Olen juba pikka aega silma peal hoidnud soome ronimisfoorumitel SLOUPPI ja RELAA ning sealt on ikka vahest mingit head lugemist. Nüüd siis jõudis "lõpule" selle talve jututeema tehisliku jääseina tegemisest. Samamoodi, nagu meil siin Tallinna lähistel on heade jääronimiskohtade puudus, on ka lõuna Soome piirkond suhteliselt jäävaba. Loomulikult on seal rohkem ja kõrgemad kui meil, kuid sellest on ju vähe. Pealegi on loodusliku jää tekkimine ettearvamatu. Kel järgmisel talvel plaan jääronimisega tegeleda võiks plaani võtta ka selle uue tehtud/tehtava ronimiskoha.Tehislik jääronimiskoht Lõuna soomes on 40m kõrge kaljusein, kuhu siis kuskilt tiigist vett pumbatakse. Sel aastal jõudis kevad küll enne jaole kui mingit erilist ronimist sai tegema hakata, kuid potensiaali on kohal mõõtmatus koguses. Peaks vist ühe nädalavahetuse järgmisel hooajal juba varakult broneerima.
Oleks ainult Tallinna lähedal mõni selline koht sellise asjaliku maaomanikuga mõmiseb paadunud jääronimisfänn kurvalt.
Oleks ainult Tallinna lähedal mõni selline koht sellise asjaliku maaomanikuga mõmiseb paadunud jääronimisfänn kurvalt.
esmaspäev, märts 19, 2007
Jääronimisvõistlused -- öine päästevõistlus
Peale tegusat päeva tuli uus katsumus: öised päästevõistlused. Siin peab siis viieliikmeline tiim läbi pimeda öö tasime 90kg raskust kanderaami läbi ja üle erinevate takistuste. Kuna ilmaolud olid sel aastal nadid, siis oli rada tehtud nii nagu oled seda võimaldasid. Kõigepealt kanderaamiga üles umb 45 kraadisest jäisest järsakust, seal ümberpöörd ja sama rada pidi alla tagasi. Kanderaam aga pidi kogu aeg olema korralikult. See ju asja mõte, et haavatu võimalikult tervena lõppu toimetada.
Meie tegime nii, et üks liige läks ees üles ja julgestas kanderaami ümber puu. Ülejäänud udisid seda kandamit siis ettevaatlikult järsakust üles. Allatulemine samamoodi, aga siis ei pidanud kanderaami üles vinnama vaid tagasi hoidma, et see alla ei libiseks. ühtmoodi rasked olid
mõlemad.
Edasine etapp oli kanderaamiga 1km ulatuses liustikul liikumine. Kuna eestis liustikke ei ole, siis kohalikes oludes oli täiesti sobivaks pinnaseks merejää. Käesoleva aasta õnnetus aga oli suur soe ja seega ka vähene jää. See kanderaamiga kõndimine oli üks suur seiklus. Alguses oli jää veel ühes tükis, kuid mida kaugemale jõudsid, seda lõhestatumaks muutus jää. Tükilt tükile astudes ning ülesalla kiikudes liikusime aga visalt edasi. Tähele tuli pana seda, et kasutama pidi võimalikult suuri jääpanku. kui jäätüki pindala oli juba hinnanguliselt alla ühe ruutmeetri, siis see vajus peale astudes vee alla. Kui me sellelt õõtsuvalt vesiselt lõigult kanderaamiga tagasi jõudsime pidime natuke ootama.
Järgmise etapi ülesanne oli seesama kanderaam tõsta mööda 80 kraadist seina üles 17m kõrgusele ning kui kõik tiimi liikmed üleval, siis uuesti teisest kohast jälle alla saata. Alla laskmiseks aga pidi kasutama nn. ülesõidu tehnikat ahk siis tuleb köis pingule tõmmata ja seda mööda koos ülaltjulgestusega kanderaam alla libistada. Meie viienda liikme ülesandeks jäi meist tassimise ajal köiega mööda tormata ning juba eelnevalt üles ronida ning tõusuköis paika seada. See aga läks väheke untsu, kuna köis otsustas hoolimata eelnevast sõnade peale lugemist ikkagi sõlme minna.
Algselt oli meil plaanis sealt zumaaridega ehk haaratsitega üles minna, kuid seoses väikese juhendi tõlgendamise muutusega otsustasime ronimise kasuks. See oli küll väheke aeglasem, kuid see-eest kindlasti määrustepärane ning kõigile teada tuntud tegevus. TEgelikult aga osutus selle liikumismooduse aeglaseimaks lüliks köie kaheksast läbi ajamine. Nimelt oli mudast ja märga soolikat küllalki raske vahendist läbi sikutada ning seetõttu ka ülesliikumiskiirus väiksem. Selle ajaga, kui meil kanderaami ülestõstmiseks vajali plokk valmis oli ehitatud ronis eelviimane mees alles seinal. Ülesvinnamine käis suhteliselt ludinal. Ainult 2-3 korda vahetasime tõmbajat ja zumaaride manageerijat.
Alla minemisega läks kah suhteliselt nii nagu plaanitud. Ainult kanderaami paika sättimisega oleks pidanud natuke varem peale hakkama ja korralikumalt tegema. Kujunes aga nii, et kui köis oli juba pingule tõmmatud, pidin mina üksi seal seina peal kanderaami köiele lähemale ja peale vinnama. Kuioleks libisenud, siis oleks pidanud hakkama midagi tarka välja mõtlema.Ülevalt köis lahti, topeltköiega alla ja oligi see etapp jälle otsas.
Järgmiseks kontrolliti meie meditsiinilisi teadmisi kolmes vallas: Teadvuseta isiku õigesse asendisse pööramine, haava sidumine ja lahtise reieluumurru lahastamine. Üks meist kukkus teadvusetult maha(kile peale) ning teine hakkas keerama. Ülejäänud sabistasid varustusega mis oli vaja järgmiseks etapiks kokku sättida ning sidusid lahastamise tarvis kirkasid nööridega kokku. Kõik tundus nagu minevat hästi, ainult et lahasese jäi lõpuks väikene lõtk sisse mis tähendanuks ühte trahvipunkti. Tegelikult aga pandi meile kokku 4 trahvipunkti. Mille eest, on veel selgitamisel, kuid eks peab siis ennast nende eksimustega kurssi viima, et reaalses situatsioonis ikka õigesti käituda oskaks.
Edasine võistlusetapp kujutas endast km pikkust kulgemist ning siis järsakust alla laskumist. Panime siis minema nii kuidas igaüks jõudis. Mina kui köiemanager pidin olema esimene ning ega ma selle ülesandega väga hätta jäänudki. Ülejäänud tulid enamvähem selles tempos, kui kiirelt ma suutsin tulijaid köiega alla lasta. Lõpuks veel ise kah topeltköiega alla ning oligi finish.
Paigutusime kolmandaks kaotusega esimesele kuskil 15 minuti ringis. Täpselt ei tea, kuna aegu pole veel ülesse jõutud panna.
Võrreldes eelmise aastaga oli trass palju mudasem ja vesisem, vähem tehniline ning lühem. Aga eks iga aasta ole omanäoline.
Meie tiim igaljuhul jäi oma ja teiste sooritusega rahule. Vähemalt on kuskile edasi püüelda.
Ahjaa, mudane/liivane köis söi laskumistel ära kaks kaheksat ja ühe HMS karabiini. mudastele köitele meeldib alumiiniumi näksida. Olen seda varem kah tähele pannud.
Meie tegime nii, et üks liige läks ees üles ja julgestas kanderaami ümber puu. Ülejäänud udisid seda kandamit siis ettevaatlikult järsakust üles. Allatulemine samamoodi, aga siis ei pidanud kanderaami üles vinnama vaid tagasi hoidma, et see alla ei libiseks. ühtmoodi rasked olid
mõlemad.
Edasine etapp oli kanderaamiga 1km ulatuses liustikul liikumine. Kuna eestis liustikke ei ole, siis kohalikes oludes oli täiesti sobivaks pinnaseks merejää. Käesoleva aasta õnnetus aga oli suur soe ja seega ka vähene jää. See kanderaamiga kõndimine oli üks suur seiklus. Alguses oli jää veel ühes tükis, kuid mida kaugemale jõudsid, seda lõhestatumaks muutus jää. Tükilt tükile astudes ning ülesalla kiikudes liikusime aga visalt edasi. Tähele tuli pana seda, et kasutama pidi võimalikult suuri jääpanku. kui jäätüki pindala oli juba hinnanguliselt alla ühe ruutmeetri, siis see vajus peale astudes vee alla. Kui me sellelt õõtsuvalt vesiselt lõigult kanderaamiga tagasi jõudsime pidime natuke ootama.
Järgmise etapi ülesanne oli seesama kanderaam tõsta mööda 80 kraadist seina üles 17m kõrgusele ning kui kõik tiimi liikmed üleval, siis uuesti teisest kohast jälle alla saata. Alla laskmiseks aga pidi kasutama nn. ülesõidu tehnikat ahk siis tuleb köis pingule tõmmata ja seda mööda koos ülaltjulgestusega kanderaam alla libistada. Meie viienda liikme ülesandeks jäi meist tassimise ajal köiega mööda tormata ning juba eelnevalt üles ronida ning tõusuköis paika seada. See aga läks väheke untsu, kuna köis otsustas hoolimata eelnevast sõnade peale lugemist ikkagi sõlme minna.
Algselt oli meil plaanis sealt zumaaridega ehk haaratsitega üles minna, kuid seoses väikese juhendi tõlgendamise muutusega otsustasime ronimise kasuks. See oli küll väheke aeglasem, kuid see-eest kindlasti määrustepärane ning kõigile teada tuntud tegevus. TEgelikult aga osutus selle liikumismooduse aeglaseimaks lüliks köie kaheksast läbi ajamine. Nimelt oli mudast ja märga soolikat küllalki raske vahendist läbi sikutada ning seetõttu ka ülesliikumiskiirus väiksem. Selle ajaga, kui meil kanderaami ülestõstmiseks vajali plokk valmis oli ehitatud ronis eelviimane mees alles seinal. Ülesvinnamine käis suhteliselt ludinal. Ainult 2-3 korda vahetasime tõmbajat ja zumaaride manageerijat.
Alla minemisega läks kah suhteliselt nii nagu plaanitud. Ainult kanderaami paika sättimisega oleks pidanud natuke varem peale hakkama ja korralikumalt tegema. Kujunes aga nii, et kui köis oli juba pingule tõmmatud, pidin mina üksi seal seina peal kanderaami köiele lähemale ja peale vinnama. Kuioleks libisenud, siis oleks pidanud hakkama midagi tarka välja mõtlema.Ülevalt köis lahti, topeltköiega alla ja oligi see etapp jälle otsas.
Järgmiseks kontrolliti meie meditsiinilisi teadmisi kolmes vallas: Teadvuseta isiku õigesse asendisse pööramine, haava sidumine ja lahtise reieluumurru lahastamine. Üks meist kukkus teadvusetult maha(kile peale) ning teine hakkas keerama. Ülejäänud sabistasid varustusega mis oli vaja järgmiseks etapiks kokku sättida ning sidusid lahastamise tarvis kirkasid nööridega kokku. Kõik tundus nagu minevat hästi, ainult et lahasese jäi lõpuks väikene lõtk sisse mis tähendanuks ühte trahvipunkti. Tegelikult aga pandi meile kokku 4 trahvipunkti. Mille eest, on veel selgitamisel, kuid eks peab siis ennast nende eksimustega kurssi viima, et reaalses situatsioonis ikka õigesti käituda oskaks.
Edasine võistlusetapp kujutas endast km pikkust kulgemist ning siis järsakust alla laskumist. Panime siis minema nii kuidas igaüks jõudis. Mina kui köiemanager pidin olema esimene ning ega ma selle ülesandega väga hätta jäänudki. Ülejäänud tulid enamvähem selles tempos, kui kiirelt ma suutsin tulijaid köiega alla lasta. Lõpuks veel ise kah topeltköiega alla ning oligi finish.
Paigutusime kolmandaks kaotusega esimesele kuskil 15 minuti ringis. Täpselt ei tea, kuna aegu pole veel ülesse jõutud panna.
Võrreldes eelmise aastaga oli trass palju mudasem ja vesisem, vähem tehniline ning lühem. Aga eks iga aasta ole omanäoline.
Meie tiim igaljuhul jäi oma ja teiste sooritusega rahule. Vähemalt on kuskile edasi püüelda.
Ahjaa, mudane/liivane köis söi laskumistel ära kaks kaheksat ja ühe HMS karabiini. mudastele köitele meeldib alumiiniumi näksida. Olen seda varem kah tähele pannud.
Jääronimisvõistlused -- kiirus.
Sel nädalavahetusel sai siis ühele poole jääronimishooaja suursündmus. Künnapi klubi korraldatavad võsitlused. Nagu ikka algas värk laupäeval individuaalse kiirusronimisega. Igaüks peab siis ronima jääseinal vähemalt ühe ronimisvahendiga, seina keskel tegema vabalt valitud suunas tiiru ümber takistuse, siis üles välja, seal kiirelt laskumisköiele haarav ja laskumisvahend peale ning alla sõit. Kiirelt köied vabaks ja finishijoone taha. Ning seda protseduuri pidi kordama kahe erineva raja peal. Tulemused liidetakse ning kõige väiksema aja omanik on võitja.
Eelmisel aastal olin esimese raja ajaga enamvähem poodiumigraafikus, kuid teisel rajal jäi fii (ronimisvahend) köie taha takerduma ja sealt ma siis alla sadasingi.
Sel aastal otsutasin sellist jama enam mitte teha. Et kõik kiirelt ja sujuvalt toimiks meisterdasin eelneval õhtul isegi ilusa haarava aasa valmis. See siis selline, kus ühel pool vormi hoidev aas, et saaks kiirelt karabiini toppida ja teisel pool on üks teibijupp, kust pärast laskumist kinni haarata, et saaks haarava sõlme kiirelt lahti võtta. Ja kui kiiret aega taga ajada, siis kindlasti peab ka kasutatavad karabiinid õiges asendis vööle fikseerima. McAivari teip on siingi väga hea abiline.
Esimene rada õnnestus mul ronimise poolest hästi, kuid allatulekul läksid julgestus ja laskumisköis väheke risti ning köite vabastamisel tekkis kerge pusa. Kõige selle tulemusena kaotasin oma "õigele" ajale 5-10s. Peale ühte ronimist oli tihedas rebimises umb. 6 meest. Minu aeg oli vist teine või kolmas.
Ja siis hakkas pihta ootamine. Millegipärast oli minu teise ehk siis järjekorranumbri järgi esimesel rajal tekkinud meeletu ronimise järjekord. Oma järge oodates nägin aga konkurente väga ilusaid ja kiireid ronimisi tegemas ning tunne, et suudaksin neid üle trumbata jäi üha väiksemaks. Enne teist ronimist fikseerisin oma karabiinid veel nati paremini vööle, et vältida eelmisel rajal tekkinud pusa ning jõudiski lõpuks aeg minuni.
Ette joostud, just nimelt joostud, sest sellise kiirusega liikumist ei saa nimetada ronmiseks nimetada, aeg oli 1:26. Seekord mingit jama ei tekkinud. Kui, siis ehk nati kiiremini oleks võinud haarava köielt maha saada, kuid aeg näitas 1:27. Kahe raja kokkuvõttes tähendas see tol hetkel esikohta. Kinnitust sai see mõne minuti pärast, kui ka viimane lähikonkurent roninud oli.
Nüüd olen ma 2007 aasta jääronimise kunn. Minu taskus on nii raskus kui kiirusronimise individuaalkullad. Võiks öelda, et hooaeg on kordaläinud.
Eelmisel aastal olin esimese raja ajaga enamvähem poodiumigraafikus, kuid teisel rajal jäi fii (ronimisvahend) köie taha takerduma ja sealt ma siis alla sadasingi.
Sel aastal otsutasin sellist jama enam mitte teha. Et kõik kiirelt ja sujuvalt toimiks meisterdasin eelneval õhtul isegi ilusa haarava aasa valmis. See siis selline, kus ühel pool vormi hoidev aas, et saaks kiirelt karabiini toppida ja teisel pool on üks teibijupp, kust pärast laskumist kinni haarata, et saaks haarava sõlme kiirelt lahti võtta. Ja kui kiiret aega taga ajada, siis kindlasti peab ka kasutatavad karabiinid õiges asendis vööle fikseerima. McAivari teip on siingi väga hea abiline.
Esimene rada õnnestus mul ronimise poolest hästi, kuid allatulekul läksid julgestus ja laskumisköis väheke risti ning köite vabastamisel tekkis kerge pusa. Kõige selle tulemusena kaotasin oma "õigele" ajale 5-10s. Peale ühte ronimist oli tihedas rebimises umb. 6 meest. Minu aeg oli vist teine või kolmas.
Ja siis hakkas pihta ootamine. Millegipärast oli minu teise ehk siis järjekorranumbri järgi esimesel rajal tekkinud meeletu ronimise järjekord. Oma järge oodates nägin aga konkurente väga ilusaid ja kiireid ronimisi tegemas ning tunne, et suudaksin neid üle trumbata jäi üha väiksemaks. Enne teist ronimist fikseerisin oma karabiinid veel nati paremini vööle, et vältida eelmisel rajal tekkinud pusa ning jõudiski lõpuks aeg minuni.
Ette joostud, just nimelt joostud, sest sellise kiirusega liikumist ei saa nimetada ronmiseks nimetada, aeg oli 1:26. Seekord mingit jama ei tekkinud. Kui, siis ehk nati kiiremini oleks võinud haarava köielt maha saada, kuid aeg näitas 1:27. Kahe raja kokkuvõttes tähendas see tol hetkel esikohta. Kinnitust sai see mõne minuti pärast, kui ka viimane lähikonkurent roninud oli.
Nüüd olen ma 2007 aasta jääronimise kunn. Minu taskus on nii raskus kui kiirusronimise individuaalkullad. Võiks öelda, et hooaeg on kordaläinud.
reede, märts 16, 2007
Uksed tellitud.
Tänaseks lõunapausiks oli planeeritud välisuste tellimine. Olime enne ikka natuke juba eeltööd teinud ja siit ja sealtpoolt natuke erinevaid uksi piilunud. Meil oli välja valitud, et sammume aga Haapsalu uksetehase salongi sisse, näitame näguga, et üks selline ja kaks sellist ning kõik klaar. Tegelikult aga kujunes asi selliseks, et sealsams kõrval oli AUM kontor, mis eelmisel korral kui sinnakanti sattusime juhtus juba kinni olema. Otsustasime siis igaks juhuks sisse põigata ning üle vaadata, et mis neil ka pakkuda on.
Vastuvõtt oli mõnusalt sõbralik kui võrrelda jällegi Haapsalu külma, ükskõikse ja väheke üleoleva suhtumisega. Seletati rahulikult nii üht kui teistsguseid uksi ning põhimõtteliselt pilt meeldis. Kuuldes, aga et tellimisaeg on megapikk, mis tähendab siinjuures seda, et kätte saaksime asjad alles augustis, tuli kurbuse tunne peale. Jutuks tuli aga, et neil pidi laos olema umbestäpselt just niisugune uks, nagu me soovime. Oli kellegil värvi või kujunduse poolest nati erisoove tekkinud. Tegelikult küll oli üks erinevus: soovitud kahe tihendi asemel oli see ühe tihendi variant. Mõtlesime ja arutasime, käisime ka laos seda valmis ust vaatamas ja näpuga katsumas ning otsustasime, et võtame. Ülejäänud kaks niiöelda kõrvalust võtame metalluksed ning nende tellimisaeg on ka tunduvalt lühem. Sellise kompunniga saame uksed ja aknad siiski kõik üheaegselt kohale ja paika. Ei teki selist seisu, et aknad on ees, kuid ukseaugust vilitab tuul ja ladiseb vihma sisse.
Ja lõppkokkuvõttes saime ka nati odavamalt. Ei saanud küll vitraaziga ust, kuid piisava tahtmise korral saab papirulli eest tulevikus ju klaasi ära vahetada. Tõenäoliselt jääb see siiski tegemata, kuid hea et on võimaluski.
Vastuvõtt oli mõnusalt sõbralik kui võrrelda jällegi Haapsalu külma, ükskõikse ja väheke üleoleva suhtumisega. Seletati rahulikult nii üht kui teistsguseid uksi ning põhimõtteliselt pilt meeldis. Kuuldes, aga et tellimisaeg on megapikk, mis tähendab siinjuures seda, et kätte saaksime asjad alles augustis, tuli kurbuse tunne peale. Jutuks tuli aga, et neil pidi laos olema umbestäpselt just niisugune uks, nagu me soovime. Oli kellegil värvi või kujunduse poolest nati erisoove tekkinud. Tegelikult küll oli üks erinevus: soovitud kahe tihendi asemel oli see ühe tihendi variant. Mõtlesime ja arutasime, käisime ka laos seda valmis ust vaatamas ja näpuga katsumas ning otsustasime, et võtame. Ülejäänud kaks niiöelda kõrvalust võtame metalluksed ning nende tellimisaeg on ka tunduvalt lühem. Sellise kompunniga saame uksed ja aknad siiski kõik üheaegselt kohale ja paika. Ei teki selist seisu, et aknad on ees, kuid ukseaugust vilitab tuul ja ladiseb vihma sisse.
Ja lõppkokkuvõttes saime ka nati odavamalt. Ei saanud küll vitraaziga ust, kuid piisava tahtmise korral saab papirulli eest tulevikus ju klaasi ära vahetada. Tõenäoliselt jääb see siiski tegemata, kuid hea et on võimaluski.
kolmapäev, märts 14, 2007
Mikiga vallatlemas
Eile õhtul tuli seoses ülitoreda päevase ilmaga ketserlik mõte Pisitibile mõnu pakkuda. Terve talv otsa on ta pööningule kibelenud, et seal oma ilusa punase rattaga sõitma õppida. Pööningul on meil natukene mingite plaatidega tasast pida tekitatud ning seal siis on saanud tirtsule viilimise/puurimise kõrvalt natuke rattasõidutunde anda. Viimased korrad on edusammud juba silmaga nähtavad olnud ning pööningul oleva sõidetava pinna suurus on muutunud tugevalt piiravaks teguriks. Kuuldes, et on õue rattaga sõitma minek, pakkis peategelane ennast kiirelt-kiirelt riidesse ja olimegi valmis. Pisike punane kahe(nelja)rattaline autosse ning suund lauluväljaku poole.
Peab ütlema, et 2,5 aastane on vägagi rattasõidu võimeline. Arvestades seda, et seljas oli talvine kombinesoon ja jalas talvesaapad sujus sõit üllatavalt hästi. Ütleks lausa nii, et kui tal jalad pedaalide külge teipida, siis pole lükata vajagi. Ilma selle radikaalse nipita aga kipub jalg veel liiga tihti pedaalilt maha libisema ning aegajalt ka kogemata vales suunas väntama. Viimane muidugi põhjustab pidurite rakendumise tagajärjel äkilise hoo kadumise. Paigalseisust liikuma saada seisus kus üks jalg on täiesti üleval ja teine täiesti all käib nii väikesel veel peaaegu et üle jõu. Seega väikene algmoment on aegajalt vajalik.
Ja ega multitasking kah ikka veel korrektselt ei tööta. Tibin saab korraga hakkama kas väntamise või siis sõidusuuna valimisega. Koos need asjad veel ei kipu välja tulema ning seetõttu peab ikka hoolega vaatama, et kui suund on nati allamäge, et siis hooga posti otsa ei sõidaks.
Aga tore oli. Veel mõned sellised seansid ning siis ei peata teda enam miski.
Ja Miki on meil ratta nimi kes veel aru ei saanud.
Peab ütlema, et 2,5 aastane on vägagi rattasõidu võimeline. Arvestades seda, et seljas oli talvine kombinesoon ja jalas talvesaapad sujus sõit üllatavalt hästi. Ütleks lausa nii, et kui tal jalad pedaalide külge teipida, siis pole lükata vajagi. Ilma selle radikaalse nipita aga kipub jalg veel liiga tihti pedaalilt maha libisema ning aegajalt ka kogemata vales suunas väntama. Viimane muidugi põhjustab pidurite rakendumise tagajärjel äkilise hoo kadumise. Paigalseisust liikuma saada seisus kus üks jalg on täiesti üleval ja teine täiesti all käib nii väikesel veel peaaegu et üle jõu. Seega väikene algmoment on aegajalt vajalik.
Ja ega multitasking kah ikka veel korrektselt ei tööta. Tibin saab korraga hakkama kas väntamise või siis sõidusuuna valimisega. Koos need asjad veel ei kipu välja tulema ning seetõttu peab ikka hoolega vaatama, et kui suund on nati allamäge, et siis hooga posti otsa ei sõidaks.
Aga tore oli. Veel mõned sellised seansid ning siis ei peata teda enam miski.
Ja Miki on meil ratta nimi kes veel aru ei saanud.
esmaspäev, märts 12, 2007
Tagasi.
Olen tagasi. Kaugel maal oli tasuta internetiga kehvad lood ja seepärast pole ka miskit värki siia ilmunud. Püüan seda asja nüüd vähe parandada.
Sai ronitud ja muudki tehtud. Oli sisukas nädal ja lähiajal saab ka toimumistest lähemalt lugeda. Pilte ja videoid sai kah kahe DVD plaadi jagu. Ilmselt on küll rõhutud kvantiteedile, sest pea igalühel oli mingi aparaat taskus ja pilte tuli mitmest august. Aga mõnes mõttes ka hea, et nii saab pilte vaadates aru kes reisi milise pilguga vaatas või nägi. Mõned eredamad üllitised ehk suudan ka üles riputada. Vaatamist igaljuhul on. Ja muljeid, mida sinna kõrvale jutustada on kah natuke.
Sai ronitud ja muudki tehtud. Oli sisukas nädal ja lähiajal saab ka toimumistest lähemalt lugeda. Pilte ja videoid sai kah kahe DVD plaadi jagu. Ilmselt on küll rõhutud kvantiteedile, sest pea igalühel oli mingi aparaat taskus ja pilte tuli mitmest august. Aga mõnes mõttes ka hea, et nii saab pilte vaadates aru kes reisi milise pilguga vaatas või nägi. Mõned eredamad üllitised ehk suudan ka üles riputada. Vaatamist igaljuhul on. Ja muljeid, mida sinna kõrvale jutustada on kah natuke.
Tellimine:
Postitused (Atom)