Jääronimisvõistlused -- öine päästevõistlus

Peale tegusat päeva tuli uus katsumus: öised päästevõistlused. Siin peab siis viieliikmeline tiim läbi pimeda öö tasime 90kg raskust kanderaami läbi ja üle erinevate takistuste. Kuna ilmaolud olid sel aastal nadid, siis oli rada tehtud nii nagu oled seda võimaldasid. Kõigepealt kanderaamiga üles umb 45 kraadisest jäisest järsakust, seal ümberpöörd ja sama rada pidi alla tagasi. Kanderaam aga pidi kogu aeg olema korralikult. See ju asja mõte, et haavatu võimalikult tervena lõppu toimetada.
Meie tegime nii, et üks liige läks ees üles ja julgestas kanderaami ümber puu. Ülejäänud udisid seda kandamit siis ettevaatlikult järsakust üles. Allatulemine samamoodi, aga siis ei pidanud kanderaami üles vinnama vaid tagasi hoidma, et see alla ei libiseks. ühtmoodi rasked olid
mõlemad.
Edasine etapp oli kanderaamiga 1km ulatuses liustikul liikumine. Kuna eestis liustikke ei ole, siis kohalikes oludes oli täiesti sobivaks pinnaseks merejää. Käesoleva aasta õnnetus aga oli suur soe ja seega ka vähene jää. See kanderaamiga kõndimine oli üks suur seiklus. Alguses oli jää veel ühes tükis, kuid mida kaugemale jõudsid, seda lõhestatumaks muutus jää. Tükilt tükile astudes ning ülesalla kiikudes liikusime aga visalt edasi. Tähele tuli pana seda, et kasutama pidi võimalikult suuri jääpanku. kui jäätüki pindala oli juba hinnanguliselt alla ühe ruutmeetri, siis see vajus peale astudes vee alla. Kui me sellelt õõtsuvalt vesiselt lõigult kanderaamiga tagasi jõudsime pidime natuke ootama.
Järgmise etapi ülesanne oli seesama kanderaam tõsta mööda 80 kraadist seina üles 17m kõrgusele ning kui kõik tiimi liikmed üleval, siis uuesti teisest kohast jälle alla saata. Alla laskmiseks aga pidi kasutama nn. ülesõidu tehnikat ahk siis tuleb köis pingule tõmmata ja seda mööda koos ülaltjulgestusega kanderaam alla libistada. Meie viienda liikme ülesandeks jäi meist tassimise ajal köiega mööda tormata ning juba eelnevalt üles ronida ning tõusuköis paika seada. See aga läks väheke untsu, kuna köis otsustas hoolimata eelnevast sõnade peale lugemist ikkagi sõlme minna.
Algselt oli meil plaanis sealt zumaaridega ehk haaratsitega üles minna, kuid seoses väikese juhendi tõlgendamise muutusega otsustasime ronimise kasuks. See oli küll väheke aeglasem, kuid see-eest kindlasti määrustepärane ning kõigile teada tuntud tegevus. TEgelikult aga osutus selle liikumismooduse aeglaseimaks lüliks köie kaheksast läbi ajamine. Nimelt oli mudast ja märga soolikat küllalki raske vahendist läbi sikutada ning seetõttu ka ülesliikumiskiirus väiksem. Selle ajaga, kui meil kanderaami ülestõstmiseks vajali plokk valmis oli ehitatud ronis eelviimane mees alles seinal. Ülesvinnamine käis suhteliselt ludinal. Ainult 2-3 korda vahetasime tõmbajat ja zumaaride manageerijat.
Alla minemisega läks kah suhteliselt nii nagu plaanitud. Ainult kanderaami paika sättimisega oleks pidanud natuke varem peale hakkama ja korralikumalt tegema. Kujunes aga nii, et kui köis oli juba pingule tõmmatud, pidin mina üksi seal seina peal kanderaami köiele lähemale ja peale vinnama. Kuioleks libisenud, siis oleks pidanud hakkama midagi tarka välja mõtlema.Ülevalt köis lahti, topeltköiega alla ja oligi see etapp jälle otsas.
Järgmiseks kontrolliti meie meditsiinilisi teadmisi kolmes vallas: Teadvuseta isiku õigesse asendisse pööramine, haava sidumine ja lahtise reieluumurru lahastamine. Üks meist kukkus teadvusetult maha(kile peale) ning teine hakkas keerama. Ülejäänud sabistasid varustusega mis oli vaja järgmiseks etapiks kokku sättida ning sidusid lahastamise tarvis kirkasid nööridega kokku. Kõik tundus nagu minevat hästi, ainult et lahasese jäi lõpuks väikene lõtk sisse mis tähendanuks ühte trahvipunkti. Tegelikult aga pandi meile kokku 4 trahvipunkti. Mille eest, on veel selgitamisel, kuid eks peab siis ennast nende eksimustega kurssi viima, et reaalses situatsioonis ikka õigesti käituda oskaks.
Edasine võistlusetapp kujutas endast km pikkust kulgemist ning siis järsakust alla laskumist. Panime siis minema nii kuidas igaüks jõudis. Mina kui köiemanager pidin olema esimene ning ega ma selle ülesandega väga hätta jäänudki. Ülejäänud tulid enamvähem selles tempos, kui kiirelt ma suutsin tulijaid köiega alla lasta. Lõpuks veel ise kah topeltköiega alla ning oligi finish.
Paigutusime kolmandaks kaotusega esimesele kuskil 15 minuti ringis. Täpselt ei tea, kuna aegu pole veel ülesse jõutud panna.
Võrreldes eelmise aastaga oli trass palju mudasem ja vesisem, vähem tehniline ning lühem. Aga eks iga aasta ole omanäoline.
Meie tiim igaljuhul jäi oma ja teiste sooritusega rahule. Vähemalt on kuskile edasi püüelda.
Ahjaa, mudane/liivane köis söi laskumistel ära kaks kaheksat ja ühe HMS karabiini. mudastele köitele meeldib alumiiniumi näksida. Olen seda varem kah tähele pannud.