Jääronimisvõistlused -- kiirus.

Sel nädalavahetusel sai siis ühele poole jääronimishooaja suursündmus. Künnapi klubi korraldatavad võsitlused. Nagu ikka algas värk laupäeval individuaalse kiirusronimisega. Igaüks peab siis ronima jääseinal vähemalt ühe ronimisvahendiga, seina keskel tegema vabalt valitud suunas tiiru ümber takistuse, siis üles välja, seal kiirelt laskumisköiele haarav ja laskumisvahend peale ning alla sõit. Kiirelt köied vabaks ja finishijoone taha. Ning seda protseduuri pidi kordama kahe erineva raja peal. Tulemused liidetakse ning kõige väiksema aja omanik on võitja.
Eelmisel aastal olin esimese raja ajaga enamvähem poodiumigraafikus, kuid teisel rajal jäi fii (ronimisvahend) köie taha takerduma ja sealt ma siis alla sadasingi.
Sel aastal otsutasin sellist jama enam mitte teha. Et kõik kiirelt ja sujuvalt toimiks meisterdasin eelneval õhtul isegi ilusa haarava aasa valmis. See siis selline, kus ühel pool vormi hoidev aas, et saaks kiirelt karabiini toppida ja teisel pool on üks teibijupp, kust pärast laskumist kinni haarata, et saaks haarava sõlme kiirelt lahti võtta. Ja kui kiiret aega taga ajada, siis kindlasti peab ka kasutatavad karabiinid õiges asendis vööle fikseerima. McAivari teip on siingi väga hea abiline.
Esimene rada õnnestus mul ronimise poolest hästi, kuid allatulekul läksid julgestus ja laskumisköis väheke risti ning köite vabastamisel tekkis kerge pusa. Kõige selle tulemusena kaotasin oma "õigele" ajale 5-10s. Peale ühte ronimist oli tihedas rebimises umb. 6 meest. Minu aeg oli vist teine või kolmas.
Ja siis hakkas pihta ootamine. Millegipärast oli minu teise ehk siis järjekorranumbri järgi esimesel rajal tekkinud meeletu ronimise järjekord. Oma järge oodates nägin aga konkurente väga ilusaid ja kiireid ronimisi tegemas ning tunne, et suudaksin neid üle trumbata jäi üha väiksemaks. Enne teist ronimist fikseerisin oma karabiinid veel nati paremini vööle, et vältida eelmisel rajal tekkinud pusa ning jõudiski lõpuks aeg minuni.
Ette joostud, just nimelt joostud, sest sellise kiirusega liikumist ei saa nimetada ronmiseks nimetada, aeg oli 1:26. Seekord mingit jama ei tekkinud. Kui, siis ehk nati kiiremini oleks võinud haarava köielt maha saada, kuid aeg näitas 1:27. Kahe raja kokkuvõttes tähendas see tol hetkel esikohta. Kinnitust sai see mõne minuti pärast, kui ka viimane lähikonkurent roninud oli.
Nüüd olen ma 2007 aasta jääronimise kunn. Minu taskus on nii raskus kui kiirusronimise individuaalkullad. Võiks öelda, et hooaeg on kordaläinud.