Mikiga vallatlemas

Eile õhtul tuli seoses ülitoreda päevase ilmaga ketserlik mõte Pisitibile mõnu pakkuda. Terve talv otsa on ta pööningule kibelenud, et seal oma ilusa punase rattaga sõitma õppida. Pööningul on meil natukene mingite plaatidega tasast pida tekitatud ning seal siis on saanud tirtsule viilimise/puurimise kõrvalt natuke rattasõidutunde anda. Viimased korrad on edusammud juba silmaga nähtavad olnud ning pööningul oleva sõidetava pinna suurus on muutunud tugevalt piiravaks teguriks. Kuuldes, et on õue rattaga sõitma minek, pakkis peategelane ennast kiirelt-kiirelt riidesse ja olimegi valmis. Pisike punane kahe(nelja)rattaline autosse ning suund lauluväljaku poole.
Peab ütlema, et 2,5 aastane on vägagi rattasõidu võimeline. Arvestades seda, et seljas oli talvine kombinesoon ja jalas talvesaapad sujus sõit üllatavalt hästi. Ütleks lausa nii, et kui tal jalad pedaalide külge teipida, siis pole lükata vajagi. Ilma selle radikaalse nipita aga kipub jalg veel liiga tihti pedaalilt maha libisema ning aegajalt ka kogemata vales suunas väntama. Viimane muidugi põhjustab pidurite rakendumise tagajärjel äkilise hoo kadumise. Paigalseisust liikuma saada seisus kus üks jalg on täiesti üleval ja teine täiesti all käib nii väikesel veel peaaegu et üle jõu. Seega väikene algmoment on aegajalt vajalik.
Ja ega multitasking kah ikka veel korrektselt ei tööta. Tibin saab korraga hakkama kas väntamise või siis sõidusuuna valimisega. Koos need asjad veel ei kipu välja tulema ning seetõttu peab ikka hoolega vaatama, et kui suund on nati allamäge, et siis hooga posti otsa ei sõidaks.
Aga tore oli. Veel mõned sellised seansid ning siis ei peata teda enam miski.
Ja Miki on meil ratta nimi kes veel aru ei saanud.