Kas me sellist tehnikat tahtsimegi?

Väheke näoraamatus ja sinutoru's brausimist on palju pahandust teinud. Nüüd on mul tunne, et pean oma ronimistehnika totaalselt üle vaatama ja hoopis teistsugused liigutused sisse harjutama. Muidugi pole möödunud aastad totaalne ajaraisk, kuid päris suures ulatuses on vaja jalgade ja käte tööd muuta. "Monkey Hang"  on siis see minu jaoks uudne termin, mis lähemat testimist vajab. Viimane kord jääl turnides ja esimest korda katsetades olid mõningad kohad niimoodi lihtsamad, mõned ... harjumatud.

Lisaks ronimistehnikale on probleem ka baasi tegemisega. Seal pole õnneks asjad nii hullud, sest arvasin juba ennegi, et minu senised oskused kaunis kesised on. Õnneks pole vaja väga palju RINGI õppida, sest mingit harjumust pole veel sisse juurdunud. Paha asja juures on muidugi see, et kiireid ja lihtsaid ja turvalisi variante on mitmeid ja nende seast selle õige välja valimine ei olegi niisama lihtne. Valida on kas lindiga või põhiköiega. Esimesel juhul kas juhisõlmega või libiseva keeruga. Lindi puhul näen mina alati puudusena pikuse reguleerimatust ehk baasi kõrgus sõltub jäigalt puuride asukohast ja lindi pikkusest.
Köie puhul aga on alati küsimus, et mis teha, kui teine on üles roninud ja on vaja edasi minna? Köie vale ots on ju baasis kinni.
Kaalun tõsiselt vahepealse variandi ehk snakecord kasutuselevõttu.Kuna tegu siiski köiega, on hea lihtne vajadusel sõraga pikkust muuta.

Midagi üllatavat puurijatele

Kes on kunagi roninud puuridega mööda tihti ronitavat koske, on kindlasti kaalunud puuri keeramist juba olemasolevasse auku. See on ju palju lihtsam ning mõningal juhul, kui marsuut on ikka väga populaarne, pole head värsket kohta nii lihtne leidagi. Siiamaani on olnud arusaam ja uskumus, et vanasse auku puuri panemine on enesepettus või siis paremal juhul psühholoogiline julgestus ja selle uskumuse järgi olen ma ka elanud ja käitunud. Isegi Sabotorfosseni peal otsisin koha, kus ise auk puurida, kuigi seal oli jää suht sõelapõhi.

Nüüd aga sattusin peale uurimusele, mis käsitleb just seda juhtumit ning võrdleb, kas ja kui palju on vahet värskes jääs ja vanas augus puuril. Lisaks mõningad testid abalakovite teemal. Jutt on suht lihtne lugeda ja seletab ilusti mis ja kuidas toimib ning tulemused on enam kui üllatavad.

1. Juba varem teada tõde, et positiivse nurga all(suunaga allapoole) paigaldatud puurid on tugevamad, aga vajab siiski korduvalt ülemainimist, sest seda on ju nii raske uskuda. 8-16 kraadi tundub parim nurk olevat.
2. Järsul koormamisel pole erilist vahet, kas kukutakse lühikese või pika puuri otsa. Sarnaste jääolude korral on ka julgestuse tugevus küllaltki sarnane.
3. suurim koormus jääle langeb vahetult julgestuspunktist ülevalpool. Ja sealt ka tüüpiliselt purunemine toimub. Seega puuri pole mõtet keerata ja abalakovit pole mõtet ehitada jää ülemisse otsa.
4. Veel üks vähetuntud fakt, et vertikaalsed abalakovid on tugevamad, kui horisontaalsed. Põhjuseks jää kui meediumi omapärad.
5. Ja kõige lõpuks vanasse auku pandud puur on PEAAEGU sama tugev, kui "süütusse" jäässe puuritu. Kuna testide arv oli piiratud, siis garantiid ja täpset numbrit ei saa öelda, aga üldjuhul peaks tugevus jääma turvalisse tsooni.

See tähendab, et võib populaarsele trassile ka mõned vene puurid kaasa võtta, mida on raske niisama jäässe saada. Vanasse auku aga lähevad ludinal. Pealegi on nad sutsukene jämedamad, kui tänapäeva kommertstooted ja seega peaksid augus igati hästi püsima.

Lisaks sisule on üllatus ka selles, et antud uurimus pärineb 2008 aasta sügisest. Imelik, et see mulle varem silma pole sattunud. Tuleb välja, et on palju-palju uurimusi, millest ma lihtsalt mööda olen käinud. Kes huvitub, siis alustada võiks "Mark Beverly" nime otsimisest ja siis avaneb huvitav testide ja numbrite maailm.

Lihtsalt üks nädalalõpp

Reede: koju sigines uus pereliige. Väike, karvane ja neljast otsast pisikesi teravaid küüsi täis.

Laupäev: Tegin ära "Ajanihke". Nimi loomulikult sellest, et teeks nagu kõike norm kiirusel, aga seinal edenemist väga pole. Kell aga on juba omasoodu kuskile kaugemale eest ära läinud. Olude sunnil ehk siis liiga väheste puuride olemasolul sai trassi keskele tehtud vahejaam.
Juba vähem kui kolme nädala pärast tuleb aga palju pikemaid marsuute ronida ning selleks ajaks peab baasidega majandamise palju kiiremaks ja ladusamaks saama.

Selgus, et värske pereliige ei oska ise kausist juua. Abivahend lusika näol aitas natukene lõppeesmärgile lähemale. Mõninga nipitamise järel lakub juba kausist, aga lusikas peab sealsamas joogi sees olema.

Pühapäev: Panin vanadele saabastele uued paelad. Väga imelik näeb välja.
Karvakeral pole ikka veel õiget nime ja ilma lusikata juua ikka veel ei taha/oska. Küll aga saabus talle häärber ehk 3 korruseline treening/magamis/mängimiskeskus. Lõpuks jõudsin nii kaugele, et saagisin ja viilisin välja uued sõrmekonksud. Nüüd veel kiire installimine, karbiini augu puurimine ja saabki kirkadele julgestusnööri taha riputada.

Esmaspäev(-a varahommik): Auto oli millegipärast paksu jääkihi all. Hommikul kell 4, kui teised veel õndsat und peaksid nautima seda häälekalt kraapides imestasin, et keegi naabritest mulle juba midagi kurja ütlema pole tulnud. Kuna sadas jäidet, siis oli tööle sõit "huvitav". Õnneks polnud peale keset teed parkivate kallurite ja lund kühveldavate koppade muid objekte, millele otsa libiseda.
Ja nagu ikka sellistel varahommikustel puhkudel, oli kohvimasin rikkis.

Muinasjutud Harku moodi.

Ilm oli plussis ja vihma tibas, aga sellest hoolimata oli väike seltskond Harku karjääri serval ning sättis ennast ronima. Kui köied valmis sätitud, jäi ka tibamine ära ja oli selline mõnus soe talveilm. Märg ainult. Päeva eesmärgiks oli üles otsida mõnusamad harku karjääri jääliinid ning need ära märgistada.
Alustada tuli algusest ehk sealt, kus kõige tihedamalt jääliine seinal. Üks suht nurgapealne seni altpoolt ronimata liin tundus olema esimeseks katseks just sobiv. Isegi paks lumekarniis ülemises otsas ei tundunud alt vaadates eriti hirmutav.

Jää osa oli "lihtne". Mõned puurid, hoolikas kirka ja jalatöö ning oledki serva juures väljas. Siis aga on ees tihkest lumest müür, mis kirkale tuge ei anna, aga mööda kah ei lase. Kuidagimoodi sai kirkaga lumest auk läbi raiutud ja ennast kuidagi sealt kitsast pilust üles karjääri servale vinnatud. vahepeal oli ainukeseks tugipunktiks lumelõhesse risti paigutatud kirkavars. Millegipärast tuli seal üleval rapsides meelde eelmise talve reis, mille käigus oli meil ühes kohas plaan endid lumekarniisist läbi kaevata. Nüüd tean, et see on võimalik, kuid mitte eriti lihtne.

Vahepeal niisama lõbu pärast üks juba enne ronitud liin ning siis üks diagonaaltraavers üle mitme-setme purika. Lõpus üks õhukese jää ja kivipudi ja lumega sisenurk, kuhu puuri ei saa panna.
siin oli abi riistapuust nimega "spectre". Olgem ausad, sellist asjandust olen juba mitu aastat mõelnud endale muretseda, kuid nüüd on kindel, et ka minu vööl PEAB edaspidi selline rauakolakas rippuma. Aitab üle saada kohtadest, kus muud julgestust pole. sobib pragudesse, külmunud maapinda ja isegi kirka aukudesse, kui korralikult paigaldada. Igatahes sai seinale uue liini "diagonaal põik" Arvestades aga lõhkamisfrondi lähedust pole selle eluag ilmselt eriti pikk. Seega kõik ronima kuni on veel võimalust.

Edasi võtsime suuna hoopis karjääri vastasseinale, kust paistis üks sisenurgas olev jää. Kohapeal selgus, et see pole just eriti pikk ja mitte eriti paks, kuid jää oli olemas ja ronida sai. Lühikesed puurid vööle ja minekut. Tulemus oli ilmselgelt liiga lihtne, sest puuri panemine ei väsitanud isegi mitte käsi. Samas oli ronimine kindlasti lihtsam ka sulailmast tingitud pehmest jääst. Iga kirkahoop läks sopsti jäässe ja püsis seal kindlalt. Jää asukohta arvestades võiks selle nimi olla Peidukas.

Õues oli aga veel valge ja kätes ramm alles. Suundusime Dünamiidi põik'i peale, kus minule jäi julgestaja ja järelronija roll. Vahel on huvitav ja hea ka altpoolt vaadata, kuidas teised ronivad. Igaljuhul kõik oli väga tore, aga midagi jäi veel kripeldama. Seetõttu laskusime uuesti alla eesmärgiga teha sealtsamast üks uus ja huvitav liin.

Ülaltjulgestuses on saanud seal varem igasugu moodi ronitud, kuid seekord võtsin puurid ja julguse ning valisin mitte kõige lihtsama variandi. Vasakpoolset purikat mööda üles ning siis diagonaalis paremale mööda väikseid jäätötsakaid lõpuni. kahe jää vaheline ala on puuridega julgestamatu, aga sinna surasin peale pikka pusimist ühe jääkonksu. Samas oleks võinud sealt ka lihtsalt üle ronida, sest kõrgust juba piisavalt ning kukkumise korral oleks küll suur pendel olnud, aga siiski vastu purikat, mitte vastu maad. Lõpp siis ühtib viimastel meetritel kõrval asuva rajaga. Sama jää on olemas olnud ka eelnevatel aastatel ning ilmselt tuleb ka järgnevatel seega: edaspidi võib sellest rääkida kui Vasakust paugust.

Kokkuvõtvalt oli igati tegus päev. Parasjagu puurimist ja päris mitmed uued liinid kaardile kantud. Kahju ainult, et pikkused nii väiksed on.

Jäine neljapäev

Kui on saada, siis tuleb võtta. Selle moto järgi orgunnisin endale ilmateate järgi viimasel külmakraadidega päeval ühe tööst vaba päeva. Ja mis te mõtlete, et selle vaba päevaga siis tehakse? Ei, kodus pikalt põõnata ei ole mahti. Kõhtu punnis täis süüa ja rahulikult võtta kah mitte. Selle asemel tuleb kaasa haarata kotitäis rauda, köis ja head sõbrad ning suunduda jääd otsima.

Plaan oli grandioosne ja sisaldas vist kõiki jääliine Tallinna ümbruses. Reaalselt võttes oli lootus jõuda Väosse, Harkusse ja Türisallu. Kõigepealt jõudsime Väosse ning peale pikka munemist ja kõige varajasemat linnukest oodates oligi seina alla jõudes kell juba 9 läbi.
Kõigil käed jalad otsas ja tugevad/terved mehed ei hakanud me ülaköiele aega raiskama. Üks julgestamas ja kaks puuridega ronimas hakkasime seina idapoolsest otsast pihta ning tegime järjest linnukesi tehtud jääliinide taha.
Kui me aga põhiprojektini jõudsime, olid käed väsinud või sõrmed külmad (või mõlemat) ja nii ta siis jäigi natukene poolikuks. Aga ega ta tegemata jää. Talv on alles ees ja plaan see liin käesoleva talve jooksul kindlasti alistada.

Kui nüüd kokku lugeda,siis igaüks sai vist 3-4 puurimist ja mõned järelronimised. Paarituarvulise seltskonna ja hilise stardi kohta üpriski hea tulemus.

Päev polnud aga veel päris läbi ning võtsime vastu riskantse otsuse sõita Türisallu sealset olukorda piiluma. Aega oli küll napilt, aga hea õnne korral jõuaks isegi õigeks ajaks poisile trenni järgi.
Niisiis kui kohale jõudsime polnud keegi veel parkimisplatsi lumest lahti kaevanud. Seega jäi auto tee äärde.
Sumpamine läbi lume servani.
Vana tuttava kadaka lume alt välja kaevamine.
Poole seina peale laskumine.
Baasi tegemine
ja alla sõit.

Pilt mis avanes, ei meenutanud kuidagi jää puudumist. Pigem oli teda rohkem, kui eelmise hooaja lõpus. Kahjuks oli pime ja märg ja aega vähe, mistõttu väga ringi ei vahtinud. Tegime oma tõusud ära ja üles tagasi. Viimane lõpp on muideks lumega nati lihtsam, kui ilma, sest alumist otsa pole vaja ronida ja üleval on rohkem tuge. Vahele muidugi oleks tahtnud ühe frendi panna, aga see oli nagu ikka kotiga seljas mitte vööl.
Üleval tuli kadakas jälle lume alt välja kaevata, sest eelnev auk oli vahepeal juba lund täis tuisanud. Ilm igati päeva kohane.

Aga loo moraal on selles, et ära usu, mis küla peal räägitakse, jääolusid tuleb ikka ise vaatama minna.
Tsivilisatsiooni tagasi jõudsin 3 minutit enne poisi trenni lõppu. No on täpsus.

Väo karjäär

Kaart Googlemapsis
Väo karjääris olev jää on tegevkarjääri lõunaseinal ning tekib peaasjalikult karjäärist välja pumbatava vee kraavist pärit veest. Kui pumbatakse, siis on sein märg, kui ei, siis on kõik kuiv ja krõbisev.
Seina all on üldjuhul suur ja sügav lomp, aga talvel on see tavaliselt jääs. Küll aga on seina poolne äär tihtilugu alla voolava vee tõttu lirtsuv. Paksema lumekatte korral on reaalne läbikukkumise oht, kuna lumi ei lase jääl piisavalt paksuks muutuda.
Jääliine on seinal lugematul hulgal, kuid altjulgestuses on ronitud vaid osad.
Kõrgus on tervelt kilomeetri pikkuse seina läänepoolsel otsal umbkaudu 12 ja idapoolsel mõned meetrid vähem.

 1. Pumbajaam WI4
Kõige idapoolsem kosk lõunaseinal. Moodustub üldjuhul igal aastal, kuna sealsamas kõrval on üks karjäärist vee välja pumpamise koht.
Jää on piisavalt paks lõpuni välja.

2.  ronimata

3. Jõmmu WI3
Ülemine ots olenevalt oludest kas õhuke jää või suisa kivipudi.

4. Nuikapsas WI4

5. Põdramaja WI4
ülemises otsas on jää vaid vasakul.

6. Ajanihe WI4+
40m lai sein, mis pea igal talvel on paksult jääs. Siin on keregemaid ja raskemaid kohti, aga kõik on WI3 või WI4.
Eraldi märkimist väärib üks liin, mis kulgeb traaversina mööda jääpurikaid ühest servast teise.See on senini pikim puhas jääliin Eestis.

EDIT 07.02.2012: Seoses täitetöödega karjääris on siit edasi kirjeldatud jääliinid kadunud. Ajaloo huvides jätan pildid ja kirjeldused alles.

7.Jäme WI3
Nimi ütleb kõik. Palju jääd ja suht ühtlase kvaliteediga. Ülevalt positiivne kallak. Heal aastal on jää üles välja.

7-5. Peaaegu valmis WI4. Alumine kolmandik õhukese ja peenikese pürikaga jää. Põhipurikas hakkab umbes 3m kõrguselt. Viimased meetrid pole enam päris vertikaalne, aga jää on lõpuni.

8. Peakapsas 
heal aastal on jää ülevalt alla. mitte niiväga heal aastal on ülemine veerand kuiv.

9. Lühter WI4 12m ülemine ankur tuleb teha teispoole valli (10m) põõsasse või veel kaugemale üle kraavi betoonposti külge.

10. nimetu WI4 Alumine ots õhuke mööda seina olev jää, üleval korralik.

10-5 Väike valaste WI4+ püstine ja ühtlane jää.

11. nimetu WI4

12. Algaja õnn WI3 Üks kõige varasemalt tekkiv jääliin Väos. Asub 15m Lühtrist paremal. Tavalisel talvel on see ehk WI4 ja vähe keerulisemalt julgestatav, aga 2010/2011 hooajal on lund ja vett ja jääd nii palju, et raskusaste langeb. Puurid saab keerata mugavalt ja ronimine on astmelt astmele.

Olukord rannas

Minu kõrvu jõudis kuuldus, et rannamõisas pidi purikaid olema. Lausa niipalju, et ulatuvad maani välja ja kuidagimoodi saab isegi ehk ronida. See pani mõtted tööle ning kihu pähe. Kuigi polnud sel talvel Rannamõisa kanti eriti nägu näidata, siis käisin siiski uudishimust piilumas.
Tõesti, midagi sealt serva pealt rippumas oli, kuid minu arvamus osutus siiski tõeks ja midagi ronitavat seal VEEL ei olnud.
Mõned purikad aga siiski olid ning kuigi need olid väga õhulised ja kahtlased olid mõnede otsad juba maas ja ehk saab käesoleval aastal seal ka korra kirkat proovida.

Nagu ikka sellistel puhkudes fotokat mul kaasas polnud. Küll aga kasutasin olukorra salvestamiseks üht natike vanemast ajast pärit tehnoloogiat. Selleks otstarbeks oli mul kaasas üks tühja tagaküljega tsekk ja täiesti töökõlbulik pastakas. Tulemus pole ehk kõige ilusam ja täpsem, kuid mingi pildi ehk annab. Vähemalt neile, kes on seal purikate all kunagi käinud ja teavad mis pilt seal päriselt võiks olla.
 Seega kui külma veel tuleb ja vett lahistab, siis ehk saab kuu aja pärast ronida. Meri muideks on juba taanduma hakanud