Mudilased jääl

Mingi nädalavahetus sai tavapärase jääronimise asemel lapsed riidesse topitud ning jääle transporditud. Kõigepealt väikene matk Väo karjääri jääseina alla. Teekond sisaldas koeri, rusuväljasid, paksu lund, nõrka jääd ja kõrgeid künkaid. Aga kohale jõudsid kõik peaaegu kuivalt ja tervetena.

Seekord sai lastele väikene ronimissein, kus igaüks sai kassidega ja kirkadega nii kõrgele ronida, kui aga vähegi oskas ja jaksas.

Lisaks väikene madal köierada niisama tegevuses hoidmiseks. Loomulikult toimus paralleeltöö jää toksimise ja puuride keeramisega ning igalpool ringi jooksmise ja turnimisega.


Ronimise koha pealt on eelmise aastaga võrreldes näha, et kirka püsib nati paremini käes ja jalad teevad juba päris ilusaid löögiliigutusi. Kuna aga saapad on väiksed ja pehmed ning kassid suured ja nürid, pole pidamine veel nii hea, kui sooviks. Päris vertikaali hästi veel ei roni. Kui korralikud kirkaaugud ja jalaasted ees, siis küll, aga muidu on veel jõudu ja oskust vähevõitu.

Ilm oli oma mõne külmakraadiga ideaalne. Varbad ja sõrmed kestsid terve pika päeva ilma et mingit erilist jama oleks tekkinud. Ja kui oli aeg koju minna tehti juba plaane, et millal ja kuhu järgmine kord jää peale saaks.

Vähe tummisem sepik

Aasta tagasi tegin kokkuvõtte üleeelmise aasta trennidest. Olen ka just läbi saanud aastal tubli olnud ja oma toimetamised kenasti kirja pannud. Nüüd hea selle pealt mingit kokkuvõtet teha ja numbreid lahata.

Peab nentima, et seekord on sepikul natukene seemneid sees ja vorm vähe kopsakam olnud. Kui rattasõit on olnud enamvähem samas suurusjärgus (õige väike kasv), siis põhirõhk on läinud jooksule. Eks ka jooksuvorm on tänu sellele paranenud ning peab üritama ka edaspidi sellist joont hoida.

Kokku 181 korda ja 327 tundi. Seekord on kõik see jagunenud 19 erineva tegevuse vahel. Endiselt on aga tunne, et trenni ja võistluse suhe pole päris õige. Kui nüüd ennast korralikult käsile võtta, siis äkki õnnestub ses suhtes midagi ette võtta. Ja ma ei mõtle siinkohalt võistluste kogumahu vähendamist.

P.S. Lugesin kokku, et oma möödundaastase trepitallumise käigus olen ületanud 22486 astet. see teeb ümmarguselt 1250 korrust ja kuskil 4300 tõusumeetrit. Takkajärgi vaadates tundub kuidagi väga vähe olema. Ilmselgelt on põhjus vaid väheses viitsimises.

Vanarahva Ennustused

Hilinenud õnnevalamine tõi üllatusena külmast veest nähtavale kaks peenikest piklikku eset. Mul on suured kahtlused, et see on kuidagi seotud mu personaalse golficaddy eestisse saabumisega. Eks näis, kas see tõele vastab või mitte, kui lumi sulanud ja muru roheliseks läinud on. Seniks aga tuleb mängida golfi eesti moodi ehk kirkad vööle ja jääd toksima. Hmm, on saanud juab mitu aastat omale õnne valada, aga mitte kordagi pole tekkinud midagi kirkat meenutavat. Ilmselgelt on see üks õnnetu tegevus.

Kand ja Varvas WI4

Möödas on pea aasta enne kui jälle Toilamõisa kanti jõudsin. Seekordne hooaeg on nii toredasti alanud, et juba vana aasta sees on jääd piisavalt palju, et võtta ette tripp Ida-Virumaale.

Kõige tähtsamast kõigepealt. Liin, mida eelmisel talvel alustasin ja kus juhtus kurb lugu oli mul silme ees. Ilmselt selle pärast, et see on selle seina ainuke selge liin, mis on ronitav algusest lõpuni. Ja seda enamvähem julgelt.

Olud olid seekord palju paremad ehk külma mõned kraadid ning jää oli osaliselt vesine ja pehme. Segavat lund oli seinal sutike vähem, mis tähendas, et maapind rohkem külmunud ja hoidis kirkat paremini.

Liini esimene osa siis 75/80 jää, mis läheb sujuvalt üle 85/90 jääks. Kõrgus hinnanguliselt 20m. Kaasas oli 7 puuri, millest 2 viimast panin täitsa jää ülemisse otsa (mõlemale köiele oma). Kuigi see oli mul talve esimene puurimine, tuli kõik ladusalt. Mõned puurivahed olevat küll kiibitsejate snutsi liiga pikad jäänud, aga seinal olles tundus kõik ok.

Huvitavaks läks aga siis, kui jõudsin jääst ülespoole. Ronida oli veel umb. 5-8 meetrikest, kuid seal oli vaid lumi, muda pudine savimuld ja mõned lahtised kivilahmakad. Õnneks oli seinaprofiil enamjaolt positiivne ning sai ühe erandiga igal pool jalgadele toetuda. Peale pikka uurimist ja katsetamist ei jäänud üle muud, kui tagusin kirkaga pinnasesse sügava augu  ning lootsin, et see ei pudise tolmuks. Siis teise käega sama asi natikene kõrgemal, jalad järgmistele nukkidele ning jälle kordus. Kui kirka tera vähemalt poolenisti sees polnud, siis polnud mingit pidamist. Niimoodi lund eest ära kraapides, mulda tagudes ja ülespoole nihkudes jõudsin lõpuks esimese pehkinud juurikani, mille koheselt ära "lindistasin". Edasine oli vaid vormistamise küsimus ning üles jõudes sai rahulikult külmunud sõrmi raputada. Et mõne mehe kand ikka kiiremini paraneks, siis võiks edaspidi nimetada seda liini "Kand ja varvas"

Hea liin, kuid ülemine ots on ainult puuridega minnes nati ohtlik. Ühes kohas võibolla aitaks väiksem pähklike, kuid see pragu ei tundunud väga tugev olema. Pigem oleks abi "porgandi" või siis jääkonksu maase tagumisest. Peaks vist jälle poodi minema.

Muus osas oli jääsein kena. Sama lai, aga 2 korda kõrgem kui Väo ning erinevaid jäämoodustisi täis. Positiivset ja negatiivset. Purikaid ja lillkapsast vesist ja haprat jääd. Isegi värvi oli võimalik valida.  Õhtuhämaruses tuli aga välja, et on veel üks liin, mida on võimalik täies ulatuses ronida. See on vähe karmima kaldenurgaga ning ülemine jäävaba ots on palju järsem ja kivisem. Esialgu ei usu, et lähimal ajal keegi julgeks seda altjulgestuses teha. Vähemalt mitte enne, kui leiab head julgestuse tekitamise kohad jääpiirist ülevalpool. Toprõubis on kaks linnukest juba kirjas.
 
Natuke kõrval olevale toilamõisa joa peale me seekord ei jõudnudki, kuid sealgi on palju huvitavat ja väljakutset pakkuvat ootamas.

Kui nüüd suur sula ei tule ja aega leiab, siis kindlasti on mõned idaviru tripid sel talvel veel ees.

Saab ka nii

Laste sünnipäevale viimise ja sealt toomise vahele jäi mingid mõttetud 2 tundi. Edasi-tagasi koju sõita väga ei viitsi, poes tolkneda kah ei tahaks. Võtsin siis seljakotiga kama kaasa ja ning proovisin teha üht kiiret tiiru.
12min sõitu betooni tänavale.
14min kõndimist raudteed ja lumist heinamaad mööda
5 min köie panekuks ning vöö ja kasside installeerimiseks.
50 min solo toprõubis ülesalla ronimist
5 min asjade kokku panemiseks
15 min tagasi autoni kõmpimiseks
15 min autoga uuesti kesklinna sõiduks.

Jalad väsisid kiirest kõndimisest rohkem, kui käed ronimisest, kuid kokkuvõttes oli siiski positiivne elamus. Ilus ilm ja mõnus aktiviteet.
Ja pildi tegemisele aega ei raisanud.

Katkestan pika vaikuse kurva sõnumiga.

Käesoleval talihooajal pole mõtet Harku karjääri jääd ronima minna. Seoses aktiivse kaevandamistööga on seal kõik varem jääd kandnud seinad pudiks lastud ning seina ääred on kivihunnikuid täis. Kui ka miskit seinale tekib, siis kõrgust väga ei ole.

Väos on seis umbes sama nagu eelmisel talvel. Läänepoolne osa on nüüd pea lõpuni täidetud, kuid keskmine laia osaga jää on ikka veel alles ning kannatab juba ronimist. Isegi puuri jaoks on mõnes liinis piisavalt paksust. Muid niresid pole väga näha, aga kuna maapinnas peaks piisavalt vett olema, siis küll nad ilmuvad.
enne lume tulekut oli seina alune suur veereservuaar kenasti tugeva kaane peale saanud. Lume tulekuga on aga olukord muutunud ning kõik on vesine. Kas seal lume ja vesise plöga all ka kandev jää on, ei ole tahtnud testida. Esialgu soovitan ligineda ülevalt poolt.

Vihmane rattaring

Ammu pole rattaga koduvalla uusi radu avastamas käinud ning mõtsin seda nüüd enne suure sügise tulekut teha.

Algatuseks võtsin ette paar kaarti, siis lasin googelmäpsil ruutida ja siis vedasin rajad kõrvalistele teedele. Välja tuli paras ring, kus alguses ja lõpus asfalti ning enamuses vähemalt kaardi järgi kruusakat.
Tegelikult oli vahepeal ka mudaseid metsatee lõike ning korra panin isegi kilomeetri jagu mööda rapsipõllu tehnohooldusrada. Seal tuli kogu aeg jälgida, et kõrvalt ja üle pea kaarduvad varred lenksu käest ei rebi. Muidugi oleks ka kõrvalt normaalse inimese moodi saanud, aga see oli mingi rohtu kasvanud vaevumärgatav rajake ja suure hooga tuiskasin õigest ristist lihtsalt mööda.

Just siis, kui olin jõudnud kõige kaugemasse punkti hakkas vihma sadama. Õigemini peaks ütlema, et siis hakks kallama. Tee oli üks suur lomp, prillid udused ja vett täis. Nähtavus suht kehva, et isegi nigela kontrastsusega kaarti oli veelgi halvem jälgida. Mitmes kohas tekkis kiusatus eelnevalt paika pandud marsuuti lühendada ja lihtsamini sõidetavat teed valida, aga kui on plaan, siis on plaan.

Kokkuvõttes tuli hea ring. Kui suured asfaltteed välja jätta, siis oli autosid väga vähe näha, lahtisi koeri ei olnud ning tee oli olemasolevat materjali arvesse võttes suhteliselt vaheldusrikas. Siin seal hakkas silma ka potensiaalseid kõrvalradasid, aga nende uurimine jäi järgmiseks korraks.
Tulemuseks näitas rattaspido 65 kilti ning koos navigeerimis ja uudistamispausidega 2:27. Lisaks sõiduelamusele on ka nati vaadata. Tee äärde jääb Suursoo kadakas,  parapõllu looduskaitseala, Rae ja Kautjala mõisad ning kuskil jägala-pirita kanali ääres peaks olema mädajärve laudtee, aga vihmaga ma seda otsima ei läinud. Lisaks oli siinseal tee ääres potensiaalseid marja ja seenemetsi.