Väikese lapse sinine unistus

Unistused hakkavad ükshaaval selgemaid piirjooni võtma.
Nüüd on saanud iga päev peale tööd ehitamas käia. Jõle väsitav tegelt. Kui muidu oid peale tööpäeva tüdinud ja väsinud, siis nüüd on hilisõhtul koju jõudes veelgi rohkem väsinud tunne. Ühest küljest on see muidugi raske, aga samas on ehitusel nokitsemine ka tore tegevus. Näed, kuidas oma kätega midagi reaalset tehtud saab ning tunnetad oma kodu valmimist vahetult. Kui aga käed ploki saagimisest väsivad ja selg katusel tasakaalu hoidmisest spetsiifiliselt ära väsib, siis tuleb vahelduseks midagi muud teha.
Juba väga ammu olen tahtnud endale koju väikest ronimisseina teha. Sobilikku kohta ainult pole siiamaani olnud. Viimastel päevadel on saanud muude tööde kõrvalt natuke nokitsetud ning eile õhtul valmis esimene prototüüp. Hankisin endale keerulisi kanaleid pidi mõned OSB plaatidest tehtud euroalused ning nendest kätte saadud plaaditükkidest siis kavatsengi miskit head kokku meisterdada. Esialgu väga kiirelt kokku klopsitud ning lihtsalt proovimiseks sai 4 plaati üheks sirgeks (umb 4m) kokku pandud ning negatiivina vahelae tala peale toetuma pandud. Mõned puuklotsid kruvide ja naeltega külge ning saigi esimene proov tehtud.
Alguses panin kalde kohe optimistlikult liiga jõhkraks. Kui olin teist mõned korrad korrigerinud, sai juba paar liigutust teha. Potensiaali on, kuid nüüd tuleb veel plaadile mutri augud sisse puurida, löökmutrid paika toksida ja riidekapi põhjast ronimisnukid välja koukida. Ja suveks olen sellises ronimisvormis, et ...
Naisele muidugi ütlen, et see on lastele ronimiseks mõeldud, siis ta ei pahanda liigselt kulutatud aja pärast.