Eile panin poolteist ruutmeetrit vitsa seina. Ja loomulikult said selle peale vitsad otsa. Nüüd peab jälle võssa ragistama minema, et seinaehitus kauaks toppama ei jääks. Alguses oli tunne, et mis see vitstest punutud seinakarkassi tegemine siis ära ei ole. Mõned toikad seina ja ongi korras, kuid nüüd tekib tunne, et pane ja pane neid roikaid sinna postide vahele, kuid mingit erilist edasijõudmist küll ei paista. Ainult materjali hunnik väheneb kohutava kiirusega. Väänamist ja painutamist on aga omajagu. Iga toigast peab hindama, et mispidi ja millist kohta kuhu susada. Ikka kaks tükki tüükad ühele poole ja kask tükk tüükad teisele poole. Ja kui ühele poole tuleb jämedam roigas, siis peab vastukaaluks ka teisele poole jämedama panema. Muidu ju kisub seina väga inetult kiiva.
Aga enivei ei kahetse, et sellise seina tegemise ette võtsin. Veel mitte.
Eks kui sõrestik valmis ja saab hakata savi peale panema, siis ehk tuleb teisi mõtteid.