kolmapäev, mai 02, 2007

xDream - Türi sprint

Hooaeg ja seekordne etapp algas ratta seljas. Kuna rajal oli 92 A-raja tiimi, siis oli algus suhteliselt massis sõitmine. Esimesed kaks punktivahet tuligi liikuda nurki lõigates ja võsast ragistades et aga eespool olevatest aeglasematest mööda saada. Siis vahepeal aga tuli rattalt maha hüpata ja mägisel metsavahel nati krossijooksu teha. Üles-alla jooks võttis võhmale nii nõrgemad kui ka tugevamad ning järjestas tiimid kenasti enamvähem tugevuse järjekorda. Edasi jälle rattaga. Väheke kiiret maanteed ja tuules sõitu, siis pehmet ja munakivist kruusa, siis metsavaheteed ja siis lausa kraaviületusi ja puutumatust metsaalusest läbi trügimist. Teisel pool ootas meid Türi suusarada ja sealt edasi juba siledad tänavad. Niimoodi siiasinna tiirutades võtsime mõned punktid ja jõudsime järjekordse lisaülesande juurde. No seda osa on kiitnud taevani kõik seniloetud memuaarid. Jah eks rongi katusel on ju natuke teistmoodi liikuda küll, kui muidu. Aga ainult esimesel korral. Ja kui ma õieti mäletan, siis on saanud sellist asja juba kunagi varasemas elus teha. Igatahes oli hea vaheldus.
Nüüd veel imepisike rattalõik ja järgmise lisaülesandena tuli tetrise mängust tuttava kujuga puuklotsidest kuubik kokku panna. Esimese hooga ajasin kuubiku ja ruudu segi. Ning kui selgus, et sellistest klotsidest ei saa kohe mingi valemiga ruudu kujulist asja kokku panna, siis astendasin ülesannet ühe võrra. Krips-kraps ja nüüd läks juba paremini.
Edasi anti meile kätte kaart, kus muidu oli kõik maastik ja asjad peal, ainult et punkti lähem ümbrus oli millegipärast valgeks jäänud. Ilmselt oli trükkijal värvi kokkuhoiupoliitika. Esimesed paar punkti tulid normaalselt, kuid siis oli mingi kraavide ristumise punkt ning loll pea luges kraave valesti. Punkti hakkasin otsima millegipärast eelmise kraavi juurest ning selle ajaga läks mitu kohta kaduma. Lõpuks taipasin kaine mõistuse ehk tiimikaaslase abil viga ning edasine sujus libedamalt. Selle kaardi lõpuni mingeid vigu ei tulnud ning kohakaotused võib vaid kehva jooksuvormi kraesse ajada.
Kui jooksul oli vaid punktide ümbrusest kaart kadunud, siis nüüd ei antud üldsegi kaarti - järgnes rattaralli ehk legendi järgi sõit. Sügisel peale lätis toimunud BAR06 võistlust mainis Urmo et nüüd on hulganisti kavalaid nippe varuks, mida jälle xdreamil osalejatele pakkuda ning oodata oli halvimat(parimat). Tegelikult aga oli rada suhteliselt lihtsalt tehtud ning läti moodi vimkat hakkas silma vaid ühes kohas. Aga see oli ka koht, kus ülejäänud punt korraks seisma jäi ja mina rahumeeli vaikselt itsitades mööda sõitsin.
Natike häiris aga see, et meiega samal ajal oli sedasama trajektoori sattunud/sätitud sõitma B-raja tiimid. Nii mõnegi koha peal pidi ahastusega vaatama, kuidas väikese mudakoha peal rattalt maha tuldi ja teinekord lihtsalt keset rada seisma jäädi. Kui mõni selline siinset teksti nüüd kogematakombel lugema juhtub, siis ma ei taha teile miskit paha öelda, kuid muda nähes peab ikka hooga sõitma, et ilusti läbi saaks. Pidurdamisest palju abi pole. No ja muidugi oli meil ka see värk, et minul polnud kaardi aluse ehitusliku eripära tõttu võimalik seekord spidokat kasutada ja pikkuste vaatamine käis verbaalsel teel tiimikaaslasega. See aga tõmbas kindlasti liikumistempot ja reageerimiskiirust alla ning tulemusena ei olnud võimalik rongil eest ära sõita. Lõpus tänavatel läks juba lihtsamalt ja see oli ka vaheaegade pealt näha. Järgmiseks korraks ostan kindlasti selle vajaliku pika poldi ja kaardialus saab oma viimse vajaliku lihvi.
Järgmine etapp oli rullitamine Säreveres. Pikkust umbes 6 kiltsa, kuid enamus aeg läks meie tiimil vist küll alguses rullide jalga ajamisele ja pärast ära võtmisele. Peab vist seda asja natike kodus kiiruse peale harjutama. Sõit ise läks kenasti, kui välja arvata see, et tagasipöördel oleks ma peaaegu punkti võtmata jätnud ja selle jaoks pidurdamisel üritasin pärisuisu pidurdamise tehnikat (külg ette) kasutada.
Rullid uuesti maha ja vestid selga ning olimegi kolmekesi paadis. Seekord saime hea sõiduvahendi väga heade mõladega ning minek oli üle keskmise. Tammist alla sõit sujus kenasti, kuid eelnevalt ei teadnud, kuspool punkt peaks olema ning all hakkas manööverdamiega kiire. Järgmise nuka peal olin kahevahel, kas vedada või mitte ning sai otsustatud mõlamise kasuks. Täiesti vale otsus peab mainima. Ülejärgmine tiim vedas ja sai sellega meist tublisti ettepoole. Õnneks saime nad kätte järgmise nati väiksema ja tunduvalt ebamugavama ülevedamise koha peal, kus meie vedasime ja nemad mitte. Kanuust tasub mainimist veel see, et väikeste saarekeste koha peal tuli kanuud pikalt mööda kallast lohistada ning vare alt punkti otsida. Mina loomulikult otsisin valest küljest ning jällegi ajakulu. Siis oli ühe silla all suhteliselt madal ja kivine ja kiirevooluline koht, kus muidu edasi ei liikunud, kui põhjas kõndides ja sõiduvahendit järgi tirides. Ning siis oli kanuu lõpupunktile eelnev punkt järvel oleval saarekesel. Nüüd polnud muud, kui aga läbi mõne kontrollpunkti finishi poole joosta. Muuhulgas nägin vilksamisi ära ka selle maja, kus olen vanaema-vanaisa juures lugematuid päevi veetnud. Kunagi armas roheline maja suure siseõue ja naelu täis löödud kuuriseinaga tundus roosaks ülevõõbatult nii võõras.
Jooks aga polnud sugugi vaid finishisse lippamine, vaid ees ootas veel üks lisaülesanne. Kuidagi pidi ju üle jõe saama ning selle tarvis olid korraldajad vee kohale köied pingutanud. Rullikuga köiele rippu ja siis lihtsalt ennast üle jõe lohistada. Meil läks hästi ja nüüd panime finishi poole.

Lõppaeg 04:04:54. ÜldKoht 15, meestes 11, naised seekord mööda ei pääsenud. Elementaarseid vigu kogunes omajagu: kuubiku kokkupanemise segadus 1min, 14-nda punkti otsingul kraavide segiajamine 5min, rullimise alguses probleemid uiskude jalga saamisega 3min, ühe ülevedamise ärajätmine 1min, vare alt punkti otsimine 30sek. Lisaks veel jalgrattajalanõude vahetamine 1-2 min.
Ja loomulikult paistis tulemustest selgelt välja, et meie nõrgad kohad olid peaaegu alati seotud jooksmisega. Aga teisest küljest oli meie hooaja alustuse tulemus tunduvalt parem kui eelmine aasta. Võiks lausa öelda, et olime peaaegu oma tasemel.

Kommentaare ei ole: