Bex ehk külm liiva-mudavann ratastel

Rattaga rogainil, no kas teil paremat ideed ei ole? Tundub, et ei ole, sest starti oli kogunenud omajagu rahvast. Kui võrrelda selle esimese ehk siis 2003 aastal toimunud üritusega oli kohe hoopis teine nägu. Nojahh, kasvõi selle pärast, et lumi polnud mitte maas vaid alles ähvardas maha jõuda. Esialgu oli veel õhus ja tegi riideid märjaks ja sõrmi külmaks.

Kuna pole viimasel ajal väga ratta selga saanud ja ega teistelgi polnud just väga paugutamise tunne, siis tegime tagasihidliku plaani, jättes lõppu võimalikult palju väljajätmisvõimalusi. See tähendas vaid seda, et alustasime ülevalt ja alumise otsa jätsime lõpu poole vastavalt allesjäänud ajale. Kui idee oli olemas, sai nähtud hulka vaeva, et see ka kaardile kanda, sest sedakorda keeldus pastakas meiega koostööd tegemast. Samuti sai otsustatud, et kui on valida igava tee ja mõnusa singelträki vahel, siis valik langeb viimasele. Mitmes kohas oli see küll omajagu aeglasem, kuid see-eest palju lõbusam. Ahjaa, seda kah, et kui võimalik sõita, siis sõidame, mitte ei trambi otse. Seega sihid paigas andsime tuld.

Esimene ots suusaradadel üles-alla 48 poole, sest otserada pidi teadjamate sõnul suht vee all olema. 45 kah veel otse ja lihtsalt.
Oosi pealne 44 juurde oli kaunis sõidetamatu oma mahalangenud puude ja kaldus libedate radadega. Suvel kuivaga on seal kindlasti tore.
järgmisse minnes oli üks koht üle ujutatud ning ühest salakavalast lombist läbi sõites saingi jalad läbimärjaks. Edasi oli suht sisutu ja igav muda-kruusaralli kuni paukjärve ligidusse, kus ühel suveajal täiesti normaalsel lõikel sattusime jällegi pahkluuni vette. Peale seda polnud torni juures enam küsimustki, et kas paneme otse või mööda teed. Loomulikult otse mööda mudast ja ülesalla vonklevat matkarada järvede vahelt.
Vahepeal jällegi Kõrvemaale nii omast liivateed ja siis jälle järvede ja ooside keskele kitsastele radadele rallima. Suures õhinas sai isegi Kõverjärvele tiir peale tehtud, kuigi sama teed tagasi oleks ilmselt omajagu kiirem ja lihtsam olnud. Aga siis oleks ju ära jäänud tõbraste tekitatud teetõkete ületused ja libedal laudteel uisutamine...
Järgnevad paar punktivahet lihtsalt teid mööda sõitmine. Sekka joogipunkt, paar soise ala ületust ning üks pikem rabaületus. Kaardil muidugi oli selle koha peal jäme rada, aga ilmselt oli kaardistaja seal käinud talvel, kui suusatraktor just sõitnud oli.
Nüüd olime jõudnud kaardi lõunapoolele ja maastik muutus liivasest sopaseks. Kahjuks aga oli meil aeg otsakorral ja jõudsime põigata veel ainult paari punkti. Viimase punkti lootsime saada 57 näol, aga õigest rajakesest panime hooga mööda ja otsimisele aega ei julgenud väga raisata.
Finishis jäi vaid mõni minut varuaega.
Parim osa aga oli peale rattapesu ja söömist ja pisukest autosõitu, kui sai sooja sauna ja jahedat õunamahla.

Tagantjärele oleks natukese trajektoorimuutusega saanud enamvähem sama aja ja jõukuluga võtta lisa 3 punkti (41,55,59). Seekordne tulemus sinna kuskile keskmike kanti.