Leotasin riideid

Laupäeval olin väga positiivses olukorras. Lapsed olid asumisel ja minul "vaba" päev. Ilm kurask aga oli täitsa ära keeranud ning hommikul luugid lahti lüües hakkas silma vaid ladistav vihm. Seega planeeritud värskes õhus aktiivne tegutsemine ei kutsunud väga.

Ühel hetkel aga oli vihm otsas ja pilt muutus väljas selgemaks. Selle peale muidugi läksin riiuli juurde, tirisin oma spordiriided põrandale kuhja ja jaotasin need kaheks hunnikuks. Ühe hunniku ajasin selga, teise aga toppisin kuivkotti, ajasin paadi auto peale ja põrutasin jõe poole.

Otseloomulikult hakkas sadama täpselt siis, kui olin jõe äärde jõudnud ja paadi valmis sättinud. Aga ma pole suhkrust, sisestasin endale ning istusin süsta. Kõigepealt allavoolu, kus tuli meeletult okste ja tüvedega võidelda, et läbi mahtuda. Otseloomulikult tuli üks hetk takistus ette ja ilma väljumata ei oleks edasi saanud. Keerasin seal otsa ringi ja panin plädinal teisele poole ajama.
Kohe peale algset veestumiskohta oli aga jäme kuusk põiki ees ja ilma sae või kirveta poleks seal midagi teinud, seega pidin ikkagi välja tulema ja kerge tassimise tegema.
Edasi oli juba lahedam. Kuni sillani oli veel nati oksi ja risu, aga suht hästi läbitavad. Peale seda aga oli vaba vesi kuni Tartu mnt sillani. Nati maad vaatasin edasi kah, aga hakkas juba pimedaga ähvardama ning pöörasin tagasi.
Lõpuks olin pealaest kuni põlvini märg. Kraevahe oli lehe ja oksarisu täis ning jahe hakkas pealekauba. Aga tuju oli hea.

Nüüd siis on veel ühe pirita jõe lõigu sõidetavus teada ning osaliselt heas ja osaliselt halvas mõttes. Kindel on aga see, et pika sõidu tegemiseks peab enne päris kobedalt sae ja kirvega tööd tegema. Punasega siis risune ja täitsa punasega läbitamatud kohad. Kollasega mõnus osa. Tuleks üks väike aga suurte hammastega saag kuskilt muretseda, mida hea süsta tekile kinnitada. Siis poleks enam sellist muret nende langenud puudega.