Niisiis, kuulasime ära suulise juhendi, mis muidugi erines kirjalikust versioonist vähemalt poole võrra ning sättisime oma tegevused vastavalt sellele.
Kuluaarist üles minemine oli käesoleval aastal käkitegu. Julgestusköit poleks tegelikult vaja läinud(aga reaalses elus on alati vajalik) ja sellega läks suti aega. Samas aga polnud see võrreldavgi ajakuluga, mis tuli kanderaami paksus lumes tassimisest. Neljakesi liikumisest võis ainult unistada ja kõige parem moodus mis meie liedsime oli selline:
1 mees liikus ees ja tegi jälgi ning valis trajektoori. Tema järel kõndisid kaks raami tassijat, kellest esimene sai astuda jälgedesse, aga tagumine jälgi ei näinud ning sumpas enivei paksus lumes. Neljas kõndis taga ja hingeldas. Iga nati aja tagant pandi raam maha ja kandajad kukkusid hingetuna kõrvale paksu lumme ning vabad liikmed astusid nende asemele. Niimoodi aegajalt jääst läbi vajudes ja ukerdades jõudsime uuesti seina alla ning hakkasime nukku elustama. Tollel oli nina väga kange ning elustajal näpud nõrgad, seetõttu pani suur osa õhku vasakule. Küliliasendi ja lahastamise kohta märkusi tähele ei pannud seega ehk läks õnneks.
Nüüd altjulgestusega üles (puurid ja mingi imelik kohtunikuköie ja haarava sõlme kombo, mille eest mulle kui laisale haarava sõlme liigutajale minuteid otsa lajatati). Sekeldusi oli veel kanderaami ja saatja julgestusköitega, mis ei tahtnud vabatahtlikult liikuda. Selle võrra sai aga ülessikutamise köit juba tõmbamise ajal ilusti kotti ära toppida.
Kannatanu uuesti alla saatmisega läks mingit mõttetut sebimist serva peale liikumisega ning pingutusköie otsa alla viimisega. Ülesanded läksid vist omavahel sassi ning oli hetkeline peataolek ja segadus. Köie pingutamisel oleks seekord piisanud vaid kergelt sikutamisest, kuid alumine tiim lõi sellele käega ning köis tõmmati sirgeks kui pillikeel. Selle tulemusena jõudis kanderaam poolele teele Soome.
Otsa lahti päästmine ja topeltköiega laskumine läks peaaegu veatult ning mul ei läinudki palju aega, kui ma olin juba ees liikujatele järele jõudnud.
Nüüd aga läks sumpamiseks. Mida lähemale Tabasalule, seda sügavamaks läks lumi ning seda nõrgemaks muutus koorik. Viimane lõpp oli selline, kus lumi oli puusani ja pealmine koorik ei kandnud isegi mitte roomates. Trepini jõudes olime kõik täiesti käpikud. Hoolimata sellest aga võeti üleval serva peal kerge jooksusamm üles ning vahelduva eduga kõmpides ja sörkides sai viimase laskumise poole liigutud.
Viimase laskumise ettevalmistamiseks liikus meil tandem ees, aga mingi arusaamatuse tõttu tekkis segadus ülemise baasi tegemisega ja laskuma hakkamisega. Lõpuks olime ikkagi kõik pundis koos ja ükshaaval tilkumisest polnud mingit kasu. Minutike lisandus veel sellega, et mäele jäetava aasa pidin parema puudumisel tegema slingist, ning selle jaoks oli vaja köie ots uuesti üles tõmmata ning lindist läbi ajada.
Kokku saime aja 03:25:00, millest 8 minutit trahvides. See teisendus teiseks kohaks. Kui nüüd esimestega võrrelda, siis esimene jupp (nurgast üles ja kanderaami tassimine) oli meil 14 sekundit aeglasem, kuid meil oli tallumata lumi. Teine jupp ehk siis kanderaami üles ja alla transportimine (tehniline osa) oli meil 5 minutit aeglasem. Ilma pusserdamata tehes oleksime olnud kiiremad. Suur vahe tuli aga sisse viimase jupi ehk jalgsimatka osas, kus kalda all liikumine oli meil vastaste poole tunni asemel terve tund. Siin mängis rolli ilmselt nende parem vorm ja kindalsti kohe parem rajavalik. Nimelt kui meie hoidsime kalda ligidale, siis nemad liikusid pigem vee piiri lähedal. Seal oli kandev koorik ja liikumine lihtsam.
Kokku 32 min vahet kolme tunni kestuse kohta on ikka väga palju. Mis muud kui nõrgad ja saamatud oleme.
Nüüd altjulgestusega üles (puurid ja mingi imelik kohtunikuköie ja haarava sõlme kombo, mille eest mulle kui laisale haarava sõlme liigutajale minuteid otsa lajatati). Sekeldusi oli veel kanderaami ja saatja julgestusköitega, mis ei tahtnud vabatahtlikult liikuda. Selle võrra sai aga ülessikutamise köit juba tõmbamise ajal ilusti kotti ära toppida.
Kannatanu uuesti alla saatmisega läks mingit mõttetut sebimist serva peale liikumisega ning pingutusköie otsa alla viimisega. Ülesanded läksid vist omavahel sassi ning oli hetkeline peataolek ja segadus. Köie pingutamisel oleks seekord piisanud vaid kergelt sikutamisest, kuid alumine tiim lõi sellele käega ning köis tõmmati sirgeks kui pillikeel. Selle tulemusena jõudis kanderaam poolele teele Soome.
Otsa lahti päästmine ja topeltköiega laskumine läks peaaegu veatult ning mul ei läinudki palju aega, kui ma olin juba ees liikujatele järele jõudnud.
Nüüd aga läks sumpamiseks. Mida lähemale Tabasalule, seda sügavamaks läks lumi ning seda nõrgemaks muutus koorik. Viimane lõpp oli selline, kus lumi oli puusani ja pealmine koorik ei kandnud isegi mitte roomates. Trepini jõudes olime kõik täiesti käpikud. Hoolimata sellest aga võeti üleval serva peal kerge jooksusamm üles ning vahelduva eduga kõmpides ja sörkides sai viimase laskumise poole liigutud.
Viimase laskumise ettevalmistamiseks liikus meil tandem ees, aga mingi arusaamatuse tõttu tekkis segadus ülemise baasi tegemisega ja laskuma hakkamisega. Lõpuks olime ikkagi kõik pundis koos ja ükshaaval tilkumisest polnud mingit kasu. Minutike lisandus veel sellega, et mäele jäetava aasa pidin parema puudumisel tegema slingist, ning selle jaoks oli vaja köie ots uuesti üles tõmmata ning lindist läbi ajada.
Kokku saime aja 03:25:00, millest 8 minutit trahvides. See teisendus teiseks kohaks. Kui nüüd esimestega võrrelda, siis esimene jupp (nurgast üles ja kanderaami tassimine) oli meil 14 sekundit aeglasem, kuid meil oli tallumata lumi. Teine jupp ehk siis kanderaami üles ja alla transportimine (tehniline osa) oli meil 5 minutit aeglasem. Ilma pusserdamata tehes oleksime olnud kiiremad. Suur vahe tuli aga sisse viimase jupi ehk jalgsimatka osas, kus kalda all liikumine oli meil vastaste poole tunni asemel terve tund. Siin mängis rolli ilmselt nende parem vorm ja kindalsti kohe parem rajavalik. Nimelt kui meie hoidsime kalda ligidale, siis nemad liikusid pigem vee piiri lähedal. Seal oli kandev koorik ja liikumine lihtsam.
Kokku 32 min vahet kolme tunni kestuse kohta on ikka väga palju. Mis muud kui nõrgad ja saamatud oleme.
1 kommentaar:
Jalgsimatkal tuli jah meie edu ilmselt põhiliselt raja valikust. Nimelt juba eelmine nädalavahetus sai veidi vaadatud ja arutatud et tuleb minna üsna kaugelt kaldast, seal on lumekoorik kõvem. Lisandus veel see, et mida öö poole, seda külmemaks läks ja koorik ka kõvemaks. Ega meil see ka muidugi mingi lust ja lillepidu polnud, umbes iga kümnes samm vajus ikka läbi aga vist läks paremini jah kui teistel. Kõige lahedam oli muidugi need viimased 50 meetrit seal riietuskabiinide juures mis mina konkreetselt käpuli läbisin. Üllar, kes üsna palju filmis seda üritust, oleks võinud selle koha ka üles võtta, ikka väga koom oli.
Allalaskmisel polnud tõesti mõtet väga köit pingutada. Me leppisime eelnevalt kokku, et kui saame paremast kohast lasta, siis ei tee üldse mingit plokki, lihtsalt jaam piisavalt kaugele ja tõmbame kahe mehega pingule. Aga see parem koht oli kahjuks hõivatud ja nii ikkagi tegime ühekordse ploki.
Ja lisaks lumeankrud. Ma ei tea kuidas teil aga meie suutsime aegavõtvat kaevamist täielikult vältida, lihtsalt lükkasime 2 vaia ja ühe labida lumme ja valmis.
Postita kommentaar