Kolmapäeva õhtu tähistaeva all.

Läksin üksi. Mitte kedagi ei võtnud seltsiks kaasa. Seda muidugi mitte põhjusel nagu tahaksin ronides väga omaette olla, vaid olude sunnil. Millegipärast polnud kellelgi aega ega võimalust sellel kenal kolmapäeva õhtul jääd toksima tulla.

Aga see mind ei sega. vähemalt mitte niipalju, et hülgaksin mõtte õhtusest jääronimisest. Kuna Väo on viimastel kordadel väga märg olnud, siis seekord olen targem ja suundun teisele poole.

Harku karjääri serv on kivihunnikutest puhtaks lükatud, kuid õnneks on enamvähem õiges kohas üks suur lumehunnik. Lähedusest leian ka mõned suuremad kivid ning ongi jaama tegemiseks kõik vajalik olemas.

Tolle seina üks omapärasid on lai riiul 3-4m ülemisest servast allpool. Sellest allpool on tavaliselt jää ja ülalpool kivipudi ja kalju. Seekord on aga kogu riiul tihedalt lund täis tuisanud, mis maskeerib absoluutselt kõik kivid ja servad mis seal peaks olema. Laskudes sudin hoolega jalgadega, et võimalikult palju lund alla ajada ja ronimist lihtsustada.

Esimene ronimine kahe purika vahelt, et lihtsam oleks, aga üles lumeni jõudes on asi hull. Servasid või kive, kuhu taha kirkat sudida ei õnnestu selle pahna seast kuidagi üles leida. Lõppeb asi sellega, et ripun ühe kirka küljes ja teisega taon tuisanud lund kuubikuteks ja kühveldan servalt alla. Pikapeale jõuan nii sügavale, et saan kirkasid edasi tõsta ning ise kah riiuli ning mingi aeg hiljem serva peale välja.

Lumeankrud on ikka veel kenasti paigas ning laskun südamerahuga uuesti pimedusse. võtan veel paar tõusu nii siit kui sealtpoolt purikalt ning lõpuks on käed pakud valmis.

Ühest küljest on see iseenda "julgestamine" halb. Pole suurt kindlust, et kukkumisel kõik korralikult toimib, sest vedru on ikkagi asi mis võib jääd täis minna ja enam ei tööta. Köis läheb jäässe ja haarav enam nii hästi ei pea, Suurema kukkumisjõnksu saamisel võib aparatuur rikneda.

Teisest küljest on see aga hea. Saab ronida ka siis, kui sõbrad on sind hüljanud. Õpid usaldama ennast ja enda ehitatud süsteeme ning tahes tahtmata teed kõike natukene korralikumalt, sest see oled ju sa ise, kes seal köie küljes ripub ning kõik otsused ja tegemised on ainult sinu vastutusel.
Lisaks kõigele muule on minu kasutatav käsitsi liigutatav süsteem kasulik ka selles mõttes, et oled sunnitud vahepeal ühel kirkal rippuma ja teise käega köit sättima. See valmistab natukenegi ette selleks, mis tuleb läbi teha seinal puuride panemiseks. Ehk siis ronimine ei ole vaid kiirelt üles liikumine, vaid ka vahepeal käte lõdvestus ja asendi hoidmine.