Puuderlumi

Mõtlesin teha ühe lühikese suusavarustuse testisõidu ning selleks ei hakka ju kuskile spets suusaraja juurde autoga vurama. Panin niisama maja ees suusad alla ja hopp. Autoteel on kehva sõita. Lumi on küll puhas(valge), aga kvaliteet on ebaühtlane. Uisusammuks on ühest küljest liiga poleeritud ja teisest küljest liiga krobeline. Võtsin siis klassika, aga mida pole on pidamine. Võtsin siis paaristõuked. Mäest üles on raske. Eriti nende igivanade ümmarguseks kulunud kepiteravikega. Silme ette ilmus katlamaja sein, kus viilid kõrvuti reas ripuvad.

Kaua sa ikka tee peal tõukad, tahaks midagi ehedamat. Pöörasin siis puutumatule heinamaale ja kohe oli mõnusam. Ei olnud probleemi pidamise puudumisest, sest niikuinii pidi värsket jälge sisse ajades astuma. Ka külm tuul ei vihisenud enam kõrvus, sest tempot polnud. Nooruspõlvest mäletan, et maal sai ikka ükslugu värskesse lumme rada aetud ning juba paari läbimise korraga muutus rada suht normaalseks. Niisiis tegingi testiks ühe lõigu 4 korda läbi ja ennäe imet. Viimasel sõidul sai juba paaristõuget kasutada.

Nüüd peaks kohaliku buraanimehe kontaktid otsima ja kodukandi ümbruskonda ühe paraja suusaringi organiseerima. Võiks ju ka ise sisse talluda, aga parem on korralik pressitud põhi alla saada. Kaigastel kah parem toetust leida. Ei meenu nagu eriti, et oleks talviti suusatajaid silmanud, aga ehk raja tekkides ilmuvad ka harrastajad.