Raskelt siseseinal

Eelmisel laupäeval oli nii ilus krõbe ilm, et lausa lust oleks olnud nurgast kirkad haarata ja jääd toksima minna. Selle asemel oli aga kavas mitu tundi siseseinal kõlkumist Raskusronimise võistluse raames.

Kokku oli kristiine ronimisseinale tehtud 14 rada, mida sai proovida nii alt kui ülaltjulgestuses. Mõni paistis lihtne, aga polnud seda. Teine paistis raske, aga tegelt ei olnud. Kolmas tundus ok ja isegi oli nagu paistis ning ülejäänud paistsid keerulised ja olid minu jaoks suht võimatud.

lõpuni sain 5 rada, aga ühel neist klikkisin kohtuniku arvates liiga hilja ning sain kirja vaid poolikud punktid.
Ühel rajal jõudsin viimase nukini, kuid viimase klikiga ei saanud hakkama. Muidu oleks täiesti ronitav olnud, aga jõudsin sinna alles viimasel tunnil ning väsimus oli peal.
Siis paar rada olid tehtavad, aga lugesin rada valesti (ei saanud aru, et rohepunane kivi on tegelikult punane) või siis lõpupoole oli sõrmedest juba mehu väljas ning pisikestel servadel näpud ei pidanud.
Ja noh, üks negatiivne must ja üks karniisi punane olid juba peale vaadates hoopis teisest klassist rajad.
Lõpetamisele ei jõudnud, mistõttu ei tea ka tulemusi, aga ju ma sinna tagumise poole sisse platseerusin.

Julgestusega oli nii, et ma pole altjulgestuses väga palju roninud, aga tean, et mugavustunde saamiseks on seda vaja harjutada. Seetõttu sai ka eesmärgiks võetud ikka võimalikult palju julgust koguda ning asju õigesti teha. Kahes otsas olevaid radasid ronisin alguse poole ülaltjulgestusega, aga tegelikult poleks seda vaja olnud. Mida rohkem radasid olin roninud, seda usaldavam tunne tekkis ning pikema õhulennu saamise hirm taandus mingil määral.
Nüüd tuleb seda tunned veelgi taandada ning välja mõelda, kuidas ka jää peal piisavalt turvaliselt altjulgestust harjutada.

*pildid:  http://picasaweb.google.com/zomeone/DifficultyClimbingKristiine04122010#