Minu Monika lugu

Neljapäeva õhtul 23 paiku oli vaja hakata mõtlema kojusaamise peale. Taksojärjekorrad pidid aga olema tund ja rohkem ning sellele ma väga ei panustanud. Võtsin siis kergelt aja maha ning lasin alkokaloritel vaikselt ära põleda. umbes kell 1 jõudsin õnnelikult autoni ning hakkas mõnus ja lustlik teekond kodu poole.
Kuigi Monika (lumetormi nimi) oli oma tõelist palet juba paar tundi näidanud, siis Tallinna teed olid mõnusad. Lumest peaaegu puhtad ja kaasliikljetatest tühjad. Isegi tartu mnt oli puhas. tuiskas küll nii, et teed väga ei näinud, aga takistavat lund polnud ollagi.

Kõik muutus aga tol hetkel, kui ma suurelt teel maha keerasin. Esimesel ristil 50m kaugusel oli rekka risti ning paar autot ootas sabas. Peale mõningat olukorra hindamist sai labidaga paar strateegilist liigutust tehtud ning läbi rammitud. Minu jäljes tuli veel paar masinat. Nüüd õnnestus peaaegu pool kilti tuisuvaalude rammijat ja lumeujukit mängitud, kuni jõudsin sappa ühele kõhu peal istuvale tagaveolisele bemmile. Õnnetu masin oma õnnetu juhiga. Aitas vaid see, kui labidaga kõhualune vall ära lõhkuda ja madalamaks kraapida ning 4 meest tagant lükkamas. Hinnaguliselt poole tunniga saime selle 100m läbitud ning teised masinad said mööda.

Sõita polnud aga palju, sest juba 200m kaugusel oli järgmine õnnetu kraavi vajunud ning teda sealt välja sikutav maastur blokkis niigi kitsa läbipääsutee. Jällegi oli abi labidaga õigest kohast kraapimisest ning kambakesi tagant lükkamisest. Veel mõnisada meetrit edasi otsustasid eesliikuvad autod aga ära keerata ning loomulikult oli vaja selleks kõigepealt teele seisma jääda ning sissesõit lumest natikenegi puhtaks kraapida. Mina aga pidin selle tõttu ootama ning hiljem hangest läbi rammima. See hoo kaotus ja äkiline tuisuhoog, mis nähtavuse täiesti nulli keeras oligi põhjuseks, miks ma kahe kõrge hange vahelt läbi ei mahtunud Kui tuisk mõne aja pärast hajus, nägin mõlemal pool autot hange ning ees ja taga kitsast pilu. No ikka kitsam, kui minu auto. Massin ei liikunud ei edasi ega tagasi.

Labidas kätte ja kõhualust puhastama. Varsti sain ürituse mõttetusest aru ja hakkasin kõrvale parkimistaskut kühveldama. Väikese labidaga on see ikka nöök küll. Mingi aeg jõudis järgi paar asjalikumat masinat ning ka vastu tuli üks päris kõrge põhja ja asise jõuga kastikas. See mind siis 100m edasi tõmbaski, kuhu sain oma auto paremini tee pealt ära parkida.

Peale poolt kilti vantsimist jõudsin lõpuks kella 3 ajal öösel koju. Aknad aga olid sealkandis kõik pimedad, sest voolu oli emake loodus ära võtnud juba hulga aega tagasi. Niisiis viskasin veel mõned jämedamad notid kaminasse, kraapisin oma jäised teksad jalast ja pugesin voodi. Seda, et järgmisel hommikul pole vaja tööle minna ja saab kauem magada arvasin umbes täpselt 100 protsendiliselt.

Hommik. Mobiil lülitas oma plärakasti ikkagi käima, sest tema teadis, et on tööpäev. Taevas muutub heledamaks ja üks varajane naaber oli lumelabidaga väljas. Kuskil kaugemal oli näha optimistliku naabri autotulesid, aga need pandi varsti kustu tagasi. Kobisin uuesti magama.

Lapsed hakkasid kolistama. Õnneks pole elektrit ja telekat mängima ei saa panna. Piilusin veel korra aknast välja, aga muutunud polnud midagi. Tagasi magama.

Kui kargud lõpuks all, siis esimese asjana läksin potiga õue ja tõin nati "puhast" lund. Kohvi krt oleks ju vaja, aga meie pumbamaja käib elektriga ning elektrit põle. Priimus, gaas, tikud, kohvi....

Selgus, et päkapikk oli suures tuisus kaduma läinud ning laste sokid olid tühjad. Luiskasime siis midagi rasketest ilmaoludest ja loodetavast hilisemast saabumisest. Varsti oligi päka salaja ära käinud ja soki sees olid maiustused olemas. Huhh...

Vahepeal sai ka saunakerisele tuli alla tehtud, et lava peal saaks lund sulatada. Oli ju tarvis vetsus kuidagimoodi need pruunid julgad oma teekonnale ära saata.

Ja siis tuli aeg vatid selga toppida ja õue lund kühveldama minna. Tormipüksid, jope, kapuuts, buff, müts, kindad. Õues on muidugi tore. Lumi tuiskab nii ja naapidi. Üldiselt ikkagi näkku, aga pikapeale saab rajatud läbipääs tänavani ja hulk aega hiljem ka "suure" teeni. See muidugi on samas või siis õite natukene hullemas seisus kui eelmisel öösel. Peale pikka aru võtsin siiski lumelabida ühes ja kõndisin autoni.

Auto ei olnudki lumme mattunud, järelikult lootus on. Olin mõnd maasturit näinud juba sõitmas, seega võtsin hoo sisse ja .... kõhuli lumes. Et siis auto mitte mina. Ega muud kui kaevasin keskmist valli madalamaks ja nii ma sealt jõnksu haaval kodupoole tulin.

Terve päev oli rookimist ja sumpamist. Siis kui päike ära kadus tuli jälle küünlad välja otsida ning jätkata kamina ja kerise kütmist. Õnneks tuli pooltutvuse kaudu elekter tagasi kuskil 18 paiku ning siis sai ka vett. Seega tuli ära teha see kogu päeva mõeldud saunategu. Poiss sai elus esimest korda leiliruumist õue lumele viidud. Vaatab, mis sellest saab.

Sahk sõitis suurt teed mööda nats enne magamaminekut, seega järgmisel päeval oli lootust liikuma saada.