Kadandela WI5+

Lõpetan paari nädala taguse teema, mis ajapuudusel ja teiste teemade pealetungimisel kajastamata on jäänud.

Vabariigi aastapäev. Valastele jõudsime peaaegu keskpäevaks ning temperatuurinäidik oli hommikuse -24 asemel tõusnud troopilise palavuse -19 kraadini. Köite panemisele ja alla jõudmisele läks kah oma aega ja nii oligi, et poole ühest sai ronima hakata.Mõned episoodid peapurikat toksimist hiljem sai suund võetud paremale järsule kohale.
Kõigepealt mööda kohati väga õrna ja õhukest jääd vasakul puutumatul küljel. Tuletas ilusti meelde, et isegi kui jää pole teab mis paks ning rohkem kardina kui purika kujuline, saab siiski ronida. Lihtsalt jalga ei tohi lüüa ja kirkat ei tohi virutada. Ikka on siitsealt leida pisikesi õnarusi või purikavahesid, kuhu kirkat kerge tõmbega istutada ning jalga peale toetuma panna. Ja kuidas muidu selliseid asju testida, kui mitte ülaköies.

Korraks ronisin ka parempoolsel küljel, kus juba rohkem jälgi ning mis tundus kõige loogilisem ülesronimise koht. Tahes tahtmata sain ka üldise pildi, mis seisus jää ning trass on. Pilt oli kena. iga natukese maa tagant oli leida normaalse konsistentsiga jääd, kuhu puuri võiks keerata ning kogu massiiv tundus kenasti seina küljes kinni olevat . Ka ülemine ots oli seda nägu, et sealt nurgast saaks kohe täiesti üles kaljuserva peale ronida.

Peale pisukest järelronija otsimist haarasin vööle puurid-ekspressid. Sõlmisin köie vöösse ning minekut.
Esimene purika osa oli lihtne. Lihtsalt vaja natuke pealmist osa ära toksida ning saab puurid ilust sisse. Kolmanda puuri panin kahe purika vahelisse auku ning pikendasin hõõrdumise vähendamiseks lindiga. Sealt otse üles ning õhulise kihi seast leidsin ka mõned tihedamad kohad, kuhu puur panna.
Kui olin jõudnud jää ülemisse otsa, tuli liikuda mõned meetrid vasakule, et jõuda puuri keeramiseks piisavalt paksu jääni. Teekond sinna oli aga ümber kitsa välisnurga, kus jalgadele väga keeruline tuge leida. Paigutasin kirkad ülemise ääre taha ning valmistusin ümber nurga kiikuma.
Just välisnurga koha peal, kus jalad negatiivse koha peal õhus siputasid purunes jää parema käe kirka all ning libisesin allapoole. Libisemine oli täpselt nii pikk, et vasaku käe kaks sõrme olid veel kergelt kirkavarre küljes, parem kirka oli koormamise jaoks liiga nõrgalt jää küljes ning jalad olid kuidagimoodi klammerdunud ümber purika.
Selles asendis oldud paari sekundi jooksul sai selgeks, et kummagi kirka peale ma end toetada ei saa. Üks on liiga nõrgalt käes ja teine liiga nõrgalt jääs. Kumbagi ei saa ka paremini sättida, sest muidu oleks kadunud seegi vähene toetus ning tulemuseks kukkumine. Isegi jalgu ei saanud liigutada, sest tulemuseks jällegi tasakaalu kadumine ning ....
Selle asemel vaatasin seinal oma trajektoori, proovisin kirka seinalt kätte haarata ning lasin gravitatsioonil oma töö teha.

Mõned meetrid allpool viimast puuri maandudes oli mul siiski käes vaid üks kirka ning teine rippus endiselt kenasti jääserva taga. Kuigi sellisest seisust on suht ebamugav tunne uuesti ronida, oli seda siiski vaja teha. Tellisin omale asenduskirka ning võtsin ette sama trajektoori. Sama asend, sama kavatsus, kuid täpsem sooritus tagasid edu ning teispoole nukki jõudes sai puhata ning puuri keerata.

Nüüd aga oli ees veel viimane jupp ronimist, kus julgestuseks oleks vaja läinud jääkonksu (mida mul polnud) ja/või väikest pähklikest, mis oli kodus kastipõhjas. Selle puudumisel kasutasin ära meie ülaankru aasa ning köie. Aga ainult julgestuseks, mitte toetuse saamiseks. Ronida tuli siiski vaid kivipragude ja seinale kleepunud pisikeste jäätötsakate najal. Kõige keerulisem oli aga see koht, kus kalju muutub mullaks. Muld on seal aga kaetud paksu karniisi kujulise lumekihiga ning lumi omakorda on kaetud ristirästi jooksvate okste ja väätidega. Ühest küljest ei saanud oksi koormata, sest nad olid nõrgad nig teises küljest ei saanud mulda virutada, sest oksad segasid ning lumi peitis. Viitsin seal vist ronimiskanalit puhastades ja tuge otsides ilmatuma aja. Igaljuhul sain sealt rägastikust pikapeale omal jõul üles. See aga tähendas,et lõpuks ometi olin üles tulnud sealt, mis juba aastaid meeles mõlkunud. Vaid siin, Valaste joa küljel on nii kõrgelt nii järsk jääsein. See on teoreetiliselt ainuke koht Eestis, kus võiks kasutada jääronimise trassi iseloomustamiseks kuuendat raskusastet.

Aga ei, ma jätaks selle seekord siiski panemata. Antud seisukorras ja sellise pikkusega on ta minu arvaes WI5+ ehk siis üks väike nõks jääks nagu puudu. Vertikaalsete osade vahel on siiski ka puhkekohti ning jää on turvalise tõusu jaoks piisavalt tugev. Kui keegi kordab ja omab raskusastmest mingit erinevat arvamust, siis antagu teada. Seniks saab see olema: Kadandela WI5+ 35m
Seal on võimalik ronida ka keerulisemat(negatiivse kaldega) trajektoori mööda, aga see oleks igal aastal erinev ning raskelt hinnatav.