Soomuste uurimine ja Sinine iludus

Mael amfiteater. Kes kunagi Rjukani kandis liikunud, see on kindlasti näinud. Vähemalt kaugelt. Ja see on efektne. Liginemine ainult on kuratlikult pikk. Eelneval õhtul sai vist mitmeid tunde grupiga päevaplaane arutatud, et kes kuhu tahab ja viitsib ja julgeb ja oskab minna. Lõpuks sai plaan selline, et lisaks meile tuli maeli veel kaks kolmest köiskonda ning hoolimata pikast liginemisest ning hilisest lõpulejõudmisest arvan, et enamus jäi siiski rahule.

Minu eesmärk muidugi oli väheke julgem. Visata pilk peale ning normaalsete olude korral ronida "Haugsfossen"it Nagu ikka sellistel puhkudel oli meie tiim aeglane ning itallased jõudsid koseni enne meid. See muidugi tähendas, et nemad valisid omale meelepärase raja kõige otsemast ja lihtsamast kohast. Meile aga jäi valik kas oodata või minna teisele poole.

Hmm... las ma mõtlen... ei me ei oodanud. Kuna Sven tahtis ise teist ja järsemat köit ronida, siis võtsin varustuse vööle ja minekut.
Alguse kümned meetrid lihtne. Lamedam ehk siis mitte püstine ja puuridega hästi julgestatav. Siis aga jõudsin põhipurika soomusteni, mis koosnesid millestki muust, kui jääst. Kirkat oli sinna väga hea lüüa ning peaaegu iga löök oli tugev ja kindel. Julgestusega aga oli kehvem lugu, sest soomuste sisu oli väga pehme pudi, mis meenutas rohkem lund kui jääd.

Seega ainuke võimalus julgestuse saamiseks oli panna puure soomuste vahele tugevama jää sisse. Ja neid pidi siis pikkade lintidega pikendama, et köie hõõrdumine üle mõistuse suureks ei läheks. Seal soomuste vahel pragudes ja välisküljel vaikselt ülespoole liikudes ei teadnud kunagi, millal mõni suurem jäätükk koos kirkaga seinast irdub (oht oli ülimalt kolmemõõtmelise seina tõttu vägagi reaalne) või kui pikk maa järgmise puuri kohani on. Mingi hetk olin oma 10m ülalpool kahtlast purikate vahele pandud puuri ning sein muutus üha järsemaks. Ka lindid, millega julgestust pragudest välja pikendada, said otsa ning viimased 10m pidi köisi täie jõuga endale järgi sikutama. Õnneks jõudsin hea baasi kohani ühes pisikeses jääkoopas just köite lõppemise hetkeks. See on siiamaani minu kõige huvitavaim köiepikkus ja kuigi see ehk pildilt nii ei paista, siis raskusastmeks võiks WI5 küll panna.

Sven jõudis järgi ning peale pisukest plaani pidamist ja sõrmede soojendamist ja varustuse vahetamist suundus ta ülespoole. Väikene jupp põhipurika jalamini  jõudmiseks läks hoolimata imelikest jääformatsioonidest edukalt. Ka järsu osa peale tekkisid esimesed puurid baasist vaadates suhteliselt kiirelt ja muretult. Aga mida kõrgemale liikus köieots, seda aeglasemaks ja ettevaatlikumaks muutusid ülespoole viivad liigutused. Üks hetk oli kätest ramm otsas ning Sven laskus tagasi baasini.

Foto: Jaan Sibul

Nüüd oli minu kord puurid vööle riputada ning üles tuisata. Algus kuni vertikaalse osani oli lihtne. Järsu koha algusmeetritel aga tuli liigutusi korrigeerida ning hakata hoolikamalt tasakaalu peale mõtlema. Muu hulgas korjasin ära ka kõik puurid (4) peale kahe ülemise. Ühelt poolt vähendades köie hõõrdumist ja teiselt poolt varustades ennast suurem hulga varustusega. Kuigi baasist vaadates paistis, et puurist kuni ülemise otsani pole palju maad, oli see siiski petlik. Iga samm viis ülespoole, aga sein ei muutunud karvavõrdki laugemaks. Altpoolt trassi planeerides oli mõte kasutada puhkamiseks ka paremal serval olevaid riiuleid, aga ronides kulges trajektoor kuidagi sirgjooneliselt üles ning mingit puhkamiseks kõrvale põikamise mõtet pikalt ei kaalunud. Selle asemel sai hoolikalt jälgitud jalgade paralleelseid asetusi ning sageli ka käevahetusi, et ikka tasakaal õige püsiks. Kuigi polnud nii planeeritud, siis ronisin täpselt sinise triibu kõrvalt ning täiesti selge jää tõttu oli ilusti näha, kuidas seal taga toimub hoolas vee voolamine.

Mina ülemise purika keskel.
Foto: Jaan Sibul

Mingil hetkel oli tunne, et käed on kutud. Puuri keeramiseks pidin ikka väga palju kordi käsi vahetama ning suurt kindlustunnet edasironimise suhtes polnud. siis võtsin kätte ja tegin jalgadele natuke mugavamad astmed, lõin kirkad korralikult ning õiges asendis seina ning võtsin puhkeasendi. See ei tähenda mitte puuris istumist vaid jalgadel seismist ning vaheldumisi käsi lõdvestades samal ajal teise sirge käega tasakaalu hoides. Kui esmane jõud tagasi tuli oli tuju hea. Vaikselt liikusin edasi ning üritasin kogu aeg leida häid jalakohti ning kirka paigutada kogu aeg sirge ulatuse järgi. Niimoodi samm-sammult ülespoole liikudes taastusid käed. See on esimene kord mu ronimise ajaloos, kus tajusin, et vertikaalsel seinal ON VÕIMALIK käsi puhata ning sellest on abi. Siiamaani oli käte lõdvestus ning vahetus olnud vaid lõpliku väsimuse edasilükkamise moodus. Nüüd aga tuli eluvaim tagasi, puurid läksid paremini ning lõpp hakkas juba varsti paistma. Oma viimase terava puuri panin peale kirkaga lume ära kühveldamist purika tippu ning mõned sammud eemal sain juba julgemalt tasasel pinnal toimetada. Julgestamine käis seekord üllatavalt kiirelt. Ootasin küll, et köis ehk tõmbub järsult pingule andmaks märku kukkumisest, aga ei midagi sellist. Järelronija töö oli igati kiire ja korralik.

Korras. Nüüd olen siis korralikult roninud WI6 kose. Haugsfossen WI6 2 köiepikkust. Igati oma raskusastet ja tärnikesi väärt nii ronimise keerukuse, väsitavuse, jää ja avanevate vaadete poolest. Sealtsamast lähedalt laskudes oli peaaegu kogu köiepikkuse ulatuses vabalaskumine ning kõrvalt just äsja ronitud purikat vaadata oli ütlemata võimas tunne. Samas oli hea meel, et sai  alguses poolsunduslikult teisele poole mindud, sest jääsamba vasak külg oli ikka täitsa märg. See andis ka aimu, et tegelikult oli see veevool seal purika sees ikka päris tugev ning olenevalt ilmast võib jää vägagi kiirelt vägagi ebastabiilseks muutuda. Seekord aga olid olud soodsad.

Alla jõudes polnud meie ronimine selleks päevaks aga veel läbi. Kuidagi pidi ju üles üles serva peale saama ning selleks oli kaks võimalust.

• sumbata lumes hommikul tuldud teed mööda tagasi
• ronida kiirelt üks WI3 (Isroser 4 köit).

Ma isegi ei hakka pikalt seletama. Loomulikult võtsime variandi nr 2, mille ülemises otsas olid parasjagu teised köiskonnad ning et väga hilja peale ei jääks tegime seda koosronimisega ühe eesliikuja vahetusega. Esimene pool olin mina julgestaja ja järelliikuja rollis, mis tähendas all külmetamist , köie pingsuse valvamist ning allakukkuva jääsodi eest pidevalt varjumist. See kõik läks mul ilma eriliste pingutusteta ning rumal nagu ma olen sättisin teist poolt ronides trajektoori nii, et see läbiks üht nati pikemat vertikaalset juppi. Suht sile ja sirge sein. Nii madalamate kodumaiste karjääriseinte pikkune, ja pealevaadates mitte väga raske. Mul õnnestus aga väga imelikke asendeid võtta ning keharaskus langes pidevalt kätele. Nii ja naapidi kõigutades suutsin seal puurid kuidagi sisse keerata ning laugemale osale jõuda, aga tunne sisimas ütles "AITAB". Üles jõudes oli toss väljas ja rihm maas. Sai ju niiöelda lõdvestuseks veel 3 köiepikkust tehtud ning päevas oli ronimist rohkem, kui piisavalt. Tolleks hetkeks oli päike kah juba kuskile ära läinud ning viimane tund lumes sumpamist ja autoni kõndimist sai tehtud tehisvalguse abil.