Raskusronimise finaalrada.

Mina pidin seekord kõige kauem isolatsioonis passima ning kui ma ükskord seinani jõudsin puudus mul igasugune teadmine eesronijate saavutustest. Alguses oli muidugi mõningaid toksimise jälgi näha, aga mida kaugemale ma jõudsin seda vähemaks neid jäi.
Päike oli juba loojas ning raja valgustamiseks oli autod tuledega seina poole suunatud. See aga polegi väga oluline, sest Väos on ka öösel lähedalasuva energiajaama prozektorite tõttu enamvähem valge.

Rada ise oli alt vaadates keeruline. Kõigepealt purika tagant välja tulemine, mis pidi toimuma suht pimesi kirkat lüües. Olles ise koopas tagusin kirka nurga taha enamvähem õigesse asendisse ning siis selle peale kiikuma. Kuidagi jalad paika ning teine kirka kah seina.

Seejärel väga kitsast diagonaaltsooni pidi üles ronimine, kus tasakaalu väga raske saavutada. Lubatud oli kehaga kasutada tsoonist väljapoole jäävat ala tasakaalu hoidmiseks ning seda ma ka tegin. Kätel muidugi oli suur koormus, aga teisel katsel sain ma sealt siiski kuidagi üles. (Järgmisel päeval kui juba rohkem oli jääd toksitud ja astmeid ning kogemust rohkem, õnnestus samast kohast puhtalt tasakaalu peal läbi ronida.)
Seejärel nii enamvähem hea puhkeasend kahe jäämassiivi vahel, kus ma ennast võistluse ajal küll eriti mugavalt ei tundnud. Jalad väga harkis ja kirkad mitte kõrgemal kui rind. Kaua ma seal "puhata" ei tahtnud. (Järgmisel päeval proovides oli seal tegelikult päris hea koht)
Ümber välisnurga kõõlumine oli mõnus, kuna sai natukene jalgade peal olla ning käevahetusega lihtsamalt liikuda.
  Edasi oli aga diagonaalis üles järgmisse tsooni hüppamine. See viimane oli nii madal tsoon, et jalad ja käed korraga ära ei mahtunud ning sealt pidi kiirelt edasi saama.(Järgmisel päeval sain ma seal umb. 20 kilose jääkamaka kätte/sülle, mis muidugi pool tsoonist endaga kaasa võttis) Mis omakorda tähendas ennast jääkardina külge haakimist ning jalgade üles upitamist.

Negatiivne asend tähendas kogu keharaskuse kätele langemist ning paar liigutust hiljem ma sealt ka alla pudenesin. Aega enam rohkemateks katseteks polnud ning sellega oli minu sooritus läbi. Ometigi aga olin ma jõudnud ühe tsooni võrra kaugemale, kui konkurendid, mis tõi õnne minu õuele.

Edasi oli rajal siis kardina alumist serva pidi traavers, mille lõpus väikese positiivse kaldega jääsein, kus võimalik nati puhata. Lõpus aga minu jaoks hetkel veel proovimata tasakaaluharjutusega eelviimane tsoon ning lõputsooni hüpe/sirutus.

Kokkuvõtvalt väga hea finaalrada, mis üksikute elementide kaupa võetuna täiesti ronitav. Kokku aga moodustas ta pika ja kurnava trassi, mis seekord osutus võistlejatele ületamatuks. Ka järgmisel päeval proovimiste käigus ei jõudnud ühe raksuga keegi kaugemale, kuid jupi kaupa ronides sai kogu trass läbironimist tunda. Jää on küll auklikuks toksitud ja suured tükid mõnest kohast alla tulnud ning naiste trass on peale joonistatud, aga sellegipoolest tasub minna vaatama ning proovima. Võimalust, et keegi on hea ja raske raja seinale joonistanud ei tule meil siin eestis just tihti ette niiet kasutage kuni veel võimalust.