Harku Drytool 2011

Harku Drytool 2011

TULEMUSED,  
KVALIFIKATSIOONI RAJAD,  
PILDID

Aeg: 13. november 2011, algusega kell 10:30. "World Kindness Day" on statistiliselt võttes vihmane õhutemperatuuriga vahemikus 0-9 kraadi.

Päikesetõus 8:09 ja loojang 16:01

Formaat: Raskusronimine kaljul ja tehisobjektidel kasutades kirkasid ja kasse. Kvalifikatsiooni radadel ülalt-, finaalrajal ka osaliselt altjulgestuses. Paremusjärjestus kauguse ja aja alusel ja lõplikult finaalrajal.


Koht: Astangu paesein. GPS: 59.397236,24.626336.



Kvalifikatsioon:
Võistlejate järjekord loositakse.
Kasutatakse ülaltjulgestust, kuid igasugune köielt toetuse otsimine on reeglite rikkumine ja katse loetakse lõppenuks.
Seinal on selgelt märgitud radade algus ja lõpp ning keelualad. Võistlejal on iga raja läbimiseks aega 8 minutit. Arvesse läheb kaugeim tsoon, kuhu võistleja reeglitepäraselt jõudis ning katsete arv, mis selleks kulus. Raja läbimise korral pannakse kirja ka kulunud aeg.
Juhul, kui võistleja kukub seinalt või rikub muidu ronimise piiranguid enne aja otsa saamist, on tal võimalus alustada uuesti algusest piiramatul arvul kordadel.
Kvalifikatsiooni pingerida koostatakse saadud punktide alusel. Võrdsete punktide korral on parem tulemus rohkem radu lõpuni roninul või seda kokkuvõttes kiiremini teinud võistlejal. Juhul kui ühelgi sama tulemusega ronijal ei ole lõpuni ronitud radasid, on eelis suuremaid punkte ja neid rohkem saanud võistlejal.

Finaal:
Finaali pääseb põhivõistluse 4 paremat.
Finaalis ronitakse altjulgestuses klikkides kohtuniku poolt paigaldatud julgestuspunktidesse. Kohtuniku julgestuspunktide koormamine on keelatud ning selle tegemisel loetakse katse lõppenuks. Ühtki punkti ei tohi vahele jätta ning klikkimine peab toimuma enne, kui terve keha on punktist möödunud.
Finaalrajal osalejad ei tohi rada enne oma aega proovida, ega vaadata teisi rajal ronimas. Kaks katset või 10 min, kumb enne otsa saab. Eraldi on raja vaatamise aeg, mis on 10 min ja toimub finalistidele ühiselt.
Võitja on see, kes jõuab kõige kaugemasse tsooni. Kui mitu võistlejat ronivad raja lõpuni, on võitja väikseima ajaga raja läbinud võistleja.
 

Rajad: 
Rada on looduslikult paeseinal piiratud maapinna ja ülemise kaljuservaga ning märgitud tehisobjektidel. Keelualad on märgitud kas joonte, lintide või muu selgelt eristuva piirjoonega. Mistahes kehaosa või varustusega väljaspool rada koormamisel loetakse katse lõppenuks ja kirja läheb enne toetuse saamist viimane positsioon. Selgelt on märgitud alguse jalgade ja kirkade kohad.
Rada loetakse läbituks, kui võistleja mõlemad ronimisvahendid on raja lõppu tähistaval nukil ja kohtunik on selle fikseerinud.

Kuigi trass on üle käidud ja kalju on suurematest lahtistest tükkidest puhastatud ei ole raja samaväärsena säilimine garanteeritud. Võistleja peab arvestama, et nuki purunemises/alla kukkumises võib ta süüdistada vaid iseennast.

Registreerimine:
Registreerimiseks saata mail aadressil: kus on kirjas osavõtja(te) nimed. Juhul, kui on soovi varustust laenutada, siis tuleb ka sellest registreerimisel märku anda.
Ka muude üritusega seotud küsimustega võib samale aadressile pöörduda.

Osavõtumaks eelregistreerimisel kuni 31.10.2011 4€
Hiljem ja võistluspäeval kohapeal 6€

Varustus: 
Igalühel on kohustuslik varustus kiiver, vöö, kassid ja kaks ronimiseks sobilikku vahendit (kirkat, fiid, ...). Mittestandardsed ronimisvahendid on lubatud vaid korraldajate loaga. Kirkade mistahes viisil võistleja külge kinnitamine on keelatud.

Kohapeal võimalus piiratud koguses varustust laenutada. Hea oleks oma soovidest eelnevalt registreerimisel märku anda. Varustuse puudumine ei tohiks takistuseks saada.


* Korraldajal on õigus antud juhendis õigustatud muudatusi teha ja üritus vähese osalejate arvu tõttu ära jätta või edasi lükata.

Kuidas ma hobuseks käisin

Seekord tulime välja uue tiimi testimise eesmärgil. Ning et test ikka täie eest läheks, siis planeerisime raja piisavalt abitsioonika, kuid samas võimalusi lahtiseks jätva.

linnulennult 45 km pikk ring mõningate juurde ja mahavõtmistega sisaldas kõigepealt ida poolset tihedat ala, siis kaardi keskmist osa, kus kallid punktid ning siis lääne poolt ringiga tagasi keskusse. Juurdevõtmise punktid jäid lääne serva, kus väga pikkade vahedega, kuid kallid punktid ning ärajätmise võimalused tagasitulekul "teeäärsed" punktid.

Kui 2 esimest punkti olid võetud ning selgus meie teel ja metsas liikumise reaalne kiirus, oli selge, et sellise tempoga me oma algset plaani ei suuda täita. Esimese rohuna sai kotist vedamiskumm välja võetud ning hakkasime usinalt tiimitööd harjutama. Seisnes see siis selles, et mina hakkasin hobuseks. Edasine trass kulgeski nii, et radadel ja teedel jooksime kummis, lahedamatel metsaalustel kõndisime kummis ning rägastikus (mida oli ohtras koguses) liikusime ükshaaval.

Tulemusena liikusime minu hinnangul vähemalt kilt tunnis kiiremini. Seda muidugi hobuse vastupidavuse arvelt. Trassi teises pooles sai aegajalt ka vedajat vahetatud, aga kogu selle punnimise tulemusena oli lõpuks toss päris väljas ning jalad kutud. Igati korralik koormustest enne hooajavahetust.


Planeering tuli kokkuvõttes päris hea välja. Väga õige otsus oli alustada idast, kuna see jättis paremad lõikamise võimalused mida hiljem ka vaja oli. ümmarguselt 50km kohta 100 punkti kätte saada polegi halb tulemus. Üldse olid punktid maastiku suhtes hästi paigutatud ning erinevate tiimide teevalikud tulid küllaltki erinevad. Mulle meeldib, kui ei ole mingit loogilist ringi, mida mööda kõik üht või teistpidi jooksevad.


Eks me tegime vigu kah, aga mitte midagi väga suurt.
58 juures tiirutasime 5min mööda nõgesevälja.
46-st väljudes  kiskus suund kiiva ning uitasime kuskil rägastikus. Selle asemel oleks pidanud teed mööda ringi käima +5min.

45 lähistele jõudes sattusime kah väga vesisesse nõgesevõssa, kus liikumine vaevaline +3min.
44->35 vahel mööda radu liikudes sattusime millegipärast valele teele. Tagasi pööramise asemel panime panused järgmise raja peale, mis natuke ringi tegi, aga see oli vahepealse ajaga metsas olematuks muutunud, mistõttu panime "otse" läbi. +5min
täitsa lõpus 21->20 vahes otsustasime tee asemel otse mööda sihti minna, aga sellega kaotasime kah mingi 3 min. Tol hetkel polnud enam aga suurt vahet, sest finishini oli meil piisavalt aega ja juurde polnud enam midagi võtta.
Algsest plaanist olime trallil olles maha hammustanud 6 linnulennulist kilomeetrit ja 9 punga.

Finishis ajaga 7:49:13 ning täpselt 100 punkti. Kokkuvõttes  34, segades 9 ja neljaste tiimide seas esimene.

Test sai seega edukalt läbitud, kõik finishis elus ja rõõmsad. Uued stardid on juba silmapiiril.

Soome kaljut paitamas

Algselt naisele IKEA külastuseks mõeldud nädalavahetus muutus tasapisi järjest rohkem puhtakujuliseks ronimisnädalavahetuseks. Reede õhtul laevaga Soome ning peale kolme tundi olimegi Olhava lähistel omi seljakotte valmis sättimas. Varustust oli nii palju, nagu läheks nädalasele ekspeditsioonile, aga esimest korda minnes ei julge ju midagi maha jätta.
Laagriplatsil otsisime kaks enamvähem siledat kohta telkidele ning kobisime vaikselt magama.

Laupäeva hommik algas nagu ikka. Ainult et telgis ja kodust kaugel. Ärevust hinge süstis aga sealsamas kõrval kõrguv kaljusein. Ajasime putru näost sisse, jagasime omavahel raua enamvähem võrdseteks kasutatavateks osadeks ning hakkasime kivi näppima. Kuna eelnev kogemus graniiti ronida puudus ning trad'i olin kodusel paekivil proovinud vaid pisut, tuli väheke pea ees tundmatusse vette hüpata. Sealsamas lõkkeplatsi kõrval oli kirjade järgi üks rada raskusastmega 4. Aga kuna see polnud "nii huvitav", siis võtsime alguse sealt kõrvalt. Esimene eesronimine jäi minule.

Algus oli harjumuspärane, sangad, servad, nukid, riiulid. Oli kust pealt ja ümbert haarata ning kuhu peale astuda.  Ülevalpool aga tuli välja Olhava kaljuronimise tõeline pale ehk siis praod. Prao peal ei saa seista ja seal küljes ei saa rippuda. tuleb leida vahendeid kiilumise(jamming) ja küljele koormamise (laybacking) seast. Antud rajal oli siiski enamus kohti tavameetoditega läbitavad, mistõttu arvasin, et ma ikka oskan ronida. Üles tulin mingit segarada pidi, kus algus oli "Kehrääjä" 5 oma ja lõpp "Erikois-A" 5+ oma. Igaljuhul oli õnnelikust ülesjõudmisest tuju hea.


Järgmisena võtsime plaani ühe neljase "Hylly", mille algus oli lai (offset) pragu, mis siis laiem kui käsi ja kitsam kui keha. Seekord jäin mina jälitaja rolli, kuid oligi parem alt vaadata ja möliseda, kuidas peaks ronima. Julgestust polnud sinna väga panna, vaid 5m (või kõrgemale) peale üks lint ümber praos oleva kivi ning järmine juba 12m peal olev lae alune pragu. Selle raja ronimise ajal tuli ka sahmakas vihma ning kõik muutus mõnusalt libedaks ja praovahed sopaseks.

Mulle see laiema prao ronimine meeldis kui ikka käe ja õla prakku pressid, ning ka jala kuidagi sinna vahele kinni kiilud, siis on enamvähem kindel tunne. See alumine ots läks seega kiirelt ja valutult. Isegi lae alt välja ronimine tuli enamvähem, kuigi peab mainima, et põlv sai mustaks... Serva taga oli ülespoole likumiseks üks sisenurga pragu, mis oli muda täis. Äsja sadanud vihmast oli mõlemal pool asetsev kivi märg ja libe. Mul oli kohe hea meel, et olin järelronija.

Järgmisena plaanisime minna saarele ning sealt mingit lihtsamat rada mööda üles ronida. Laskusime alla ning peale väikest kõhklust tõmbasime köie järgi. Nüüd jäi üle vaid üles ronida, sest taganeda polnud kuskile. Kõige  loogilisem ja ilmselt lihtsaim rada oli sealtsamast peaaegu otse üles minev "Salama" raskusega 5+. Tegemist sellise vertikaalpraoga, kuhu mahub vahelduva eduga sisse sõrmed või käsi. Peale esimest klemmi ja natukest ronimist tundus see aga siiski minu jaoks natuke keeruline olevat ning tulin alla tagasi. Oskamatus pragu ronida ning kehv psüühiline ettevalmistus said määravaks.  Õnneks olid sealsamas ühed sommid, kes olid nõus meile ülaköie keset seina olevasse ankrusse panema. See lüke andis võimaluse siiski rada ronida. Algus vägagi kartlikult, kuid juba mingi jupi roninuna hakkas ühtteist selgeks saama. Kuidas hoida, kuidas koormata ja mida jalgadega teha. See viimane oli kõige vaevalisem, sest varbad olid kogu aeg kuskile viltu vahele surutud ja see polnud just väga meeldiv tunne. Kuna sein oli siiski kogu ulatuses kergelt positiivse kaldega, siis puhkekohti leidus. Nõrgad käed ja sõrmed ning puudulik tehnika said kompenseeritud.
Ankruni jõudnuna toimus raja muutus. Pragu muutus laiemaks, väljapoole avanevaks ning mõnes kohas mudaseks. Lisak polnud siit edasi enam ülaköit, kuid asjad olid mul veel vööl ning otsustasin edasi minna. Edasise raja juures sujus kõik ladusalt ning kahes kohas oli ehk nati raskem koht. Puude kohal laias mudases praos, polnud kätega kuskilt haarata ja julgestust panna, kuid sai jalgadega suht hästi toetada. Natuke enne lõppu tuli lae alt välja ronida, mis tähendas tühjuse kohal külje peale koormates kõõlumist. Aga julgestus see-eest oli kohe sealsamas ning korralik.

Lõppkokkuvõttes oli ilmselt õige otsus altjulgestuses ronimisest loobuda. Ronisin küll raja puhtalt läbi, kuid just algus oli üpris ebakindel. Harjutamise värk mis muud.

Ja siis tuli vihm. Ladistas hoolega ning kui lõpuks järgi jättis, olid kõik seinad märjad ja tilkuvad. Võtsimegi siis topo kätte  ning läksime väikest paadisõitu tegema. Vaatasime üle enamvähem kõik, mis Olhaval pakkuda on. Ja kuna asjad sai igaks juhuks siiski kaasa võetud ronisime otse paadist ühte laiemasse prakku.
Alppitorvi 4- on alt otsat suht kitsas, niiet suurema kõhuga sealt läbi ei mahu. Servasid kust käega tirida ja kuhu peale astuda on rohkem kui küll, aga kohti, kuhu julgetust panna pole seeeest üldse. Kuna aga seal on kitsas, siis ega kukkuda ju kuskile pole ning nii saigi julgelt ülspoole mindud, kuni suurte kivikamakateni, mis lõhesse kukkunud ja kinni kiilunud. Nende külge/ümber/vahele sai siis mõned asjad pandud.

Ülevalpool läks lahedamaks, kuid lõhet mööda ülespoole minekut segas lagi.  ning pidi korraks praost välja ronima. Vahepealsesse koopasse veel üle tüki aja paar julgestuspunkti ning tuligi viimane lõhest välja ronimine, jaama otsimine ning teiste üles julgestamine. Jällegi üks hoopis teistmoodi ronimiskogemus.

Järgmisel päeval ronisime olenemata erinevate radade uurimisest ja otsimisest siiski telkimisplatsi juures juba järele proovitud radasid. Põigates ehk lühidalt mõned korrad raja kõrvale, kuid siiski üldjoontes tuttaval alal. Pikka aega proovisime "Erikois-a" algust ära teha, kuid ei saanud selelle õigele tehnikale pihta. Kuidagimoodi punnisin sealt laybackiga üles, aga kindlustunnet selles küll polnud.
Nädalavahetus sai otsa lõuna ajal, kui pidime hakkama tagasi sõitma, et õigeks ajaks laevale jõuda.

Peab nentima, et soomlased on tugevad ja osavad. Et endal oleks piisavalt valikut, mida ja kus ronida, peab ikka enne kõvasti paremaks saama. Skaala madalamas otsas on olenemata radade rohkusest siiski vaid üksikud. Veelgi kitsendab valikut see, kui vihm kaljut libedaks teeb ning osad rajad lausa tilguvad.
Tulevikus tahaks kindlasti veel minna ning selline nädalavahetuse formaat tundub täiesti töötavat. Ainult et tuleb vähem asju kaasa võtta ning autost telkimisplatsini oleks väga mõnus rattaga liikuda. Suure kotiga kõmpimine oli tüütu ja arvestades niigi piiratud ajaresurssi, liigne laristamine.

Ronimisvarustust oli meil piisavalt. Ühele köiskonnale jäi ligi 10 frendi, 10 klemmi ning mõned heksid. Mõnede ekspresside asemel võiks parem 60cm lindid olla, kuid sai ka olemasolevatega enamvähem hakkama. Mõned lahtised karabiinid oleks ehk võinud lintide juurde käia.
Kindlasti peaks vööl rippuma pähklivõti (nut tool). See võib ka talvel kasuks tulla, kui hakata mix radasid ronima. Samas jäi hulga asju kasutamata, mis ilmselt mõnel järgmisel korral lihtsalt koju tuleks jätta.

Bling...

Mi laik it. verri-verri haitek staff.

Climbing Technology Alpine Up - UKC/UKH at OutDoor 2011 from UKClimbing.com TV on Vimeo.

Keilast jookseb läbi jõgi

Juba teab mis ajast on olnud mõttes süstaga Keila jõele minna. Nüüd sai muude toimetuste kõrvalt paat katusele visatud ning suund vee peale.

Start Paldiski mnt silla juurest ülesvoolu. Veeseis polnud väga kiita, mis tähendas väljatulekut raudtee silla all. Sealt edasi oli pool tundi rahulikku ja sügavat vett, millest edasi hakkas aegajalt kiiremaid ja madalamaid kohti sekka tulema. Eks veeseis oli kah suve järgselt madal ning nii tuligi ühe suurema langusega kohas jällegi paadist väljuda, jalgupidi vette ronida ja sõiduvahend kivide vahelt üles sikutada.

Nüüd oli veel natukene vaba sõidetavat vett, mis aegajalt oli madalam ja kivisem ning aegajalt sügavam ja rahulikum. Üks hetk aga oli saar keset jõge. Ühel pool oli poole meetrise läbimõõduga palk risti ees ning teisel pool oli rohkelt igasugu väiksemaid tüvesid segiläbi sõitu takistamas. Ei viitsinud enam väljuda ning keerasin otsa ringi.
Allavoolu sõites sai esimesest langusest väljumata alla, ainult et vahepeal pidi kätega põhjast nügima ning kivide vahel ukerdama. Raudtee silla alt sai paremini alla sõidetud, kuid sealgi tegi kivi paadipõhjale kriime.

Ja et elamus veelgi täiuslikum oleks, hakkas üks hetk paksu paduvihma sadama ning välku lööma ning müristama. Paar tükki kärgatasid paari sekundi kaugusel. Õnneks jäi vihm peale lõpuni jõudmist järgi ja autos olid kuivad riided olemas.
Igati toredad tunnid toredas kohas. Jälle 7km jagu jõge üle vaadatud. Natuke rohkema veega ilmselt oleks kitsaskohtadest parem sõita. Mismuud, kui peab millalgi proovima minema.

Oi mulle ei meeldi, kui vanad tossud juba nii räbalaks muutuvad, et varbad sees ei püsi. Sest siis hakkab jälle peale see võimatu uute tossude otsimine. Ringisõitmine, proovimine ja kõik sinna juurde kuuluv.
Seekord mõtlesin, et olen kavalam ja ostan täpselt samasugused tossud, kui eelmisel korral ning säästan oma aega ja vaeva. Lisaks sellele, et sama mudelit oli veel poes saada, oli isegi soodukas neile tossudele tehtud ning kiirelt sai kaubale. Seekord küll teist värvi, aga see ju ei tohiks mõjuda.
Nädala alguses saabus siis see hetk, kus vanad tossud koju jäid ning jooksutiirule uued kaunad jalga tõmbasin. Kuskil 20-nda minuti peal tundsin, et pean parema jala tossu paremini sättima, et jalad katki ei hõõruks. Sättisin ja sidusin nii hästi kui sain ja panin edasi. Suts enne tagasipööramise aega arvasin, et ma pööran ikka kohe tagasi, sest midagi nagu on tossus valesti ja muidu ei jõua õigeks ajaks algusse tagasi.
Tagasiteel jooksin rohkem varvastel, et kand vähem hõõruks. Pool tagasiteest veel minna ja olukord oli muutunud selle võrra, et vasaku jala kand hakkas rohkem tunda andma, ku parema oma. Hakkasin uurima ning soki seest vaatas mulle vastu umbes 2€ suurune verivill. Viimased 15 minti jooksin pläta reziimis ehk tossu kand maha keeratud. Ei mahu minu pähe, kuidas saavad uued ja vanad nii kardinaalselt erineda. Kas tõesti hõõruvad mustad tossud rohkem kui kollased?


Nüüd on tunne, et võtan vist vanad auklikud jalavarjud siiski veel kasutusse. Olgugi varbad väljas. Vähemalt jäävad joostes jalad terveks. Kindlasti, kui on ette näha 8 tundi järjest joostes vees solberdamist. Ja teip on nüüd jälle tükil ajal mu parim sõber.

Uus hooaeg

Suvised puhkused on läbi, ilusad ilmad on otsas ja lehed puude otsas muudavad värvi. See kõik tähendab vaid uue hooaja vääramatut lähenemist.
Juba mitu aastat on saanud uut hooaega alustada Harku traaversi peal kirkasid nürides. Seekordne aasta ei tohiks selles suhtes väga erineda.

Plaan miskit ronimist korraldada on, aga seegi kord on kavas mõningad muutused.

• Esiteks on aeg hilisem jäädes eeldatavasti kas 12 või 13 novembri peale.
• Teiseks on traaversi sein ennast natuke ammendanud ning tuleb suurematele seintele edasi liikuda. Ilmselt püsikliendid juba teavad, mis koht on kõrval oleval pildil. 
• Ja kuna sein on nüüd kõrgem ja jalgealune kivisem, siis kolmandaks on plaan kaotada spotterid ning tuua asemele julgestajad. Seega tulemas on täiemõõduline drytool raskusronimine nii nagu ta peaks olema.

Täpsemad reeglid ja korralduslikud nüansid natuke hiljem, seniks aga head treenimist.