See oli meie viimane päev Rjukanis ning seetõttu ei tahtnud keegi midagi pikka ega keerulist ette võtta. Suundusime Krokani’sse, mis peaasjalikult ühe köiepikkuste radade piirkond. Meie seltskond tegi seal aga peaasjalikult ülaköit. Peteri ronis ühe toreda WI3 raja altjulgestusega. Väga tubli. Ise tahtsin ronida sealsamas kõrval olevat täiesti vertikaalset purikat, mis ilma purika alumise otsata oleks olnud M7. Jäädmööda aga hinnanguliselt WI5. Juhtus aga nii, et reha tegemise (seinale jäetud omanikuta varustuse korjamise) käigus sai ka juhuslikult ülaköis paika pandud ja enam ei viitsinudki uuesti köit altjulgestuses ronimise jaoks maha võtta. Küll aga sai seda purikat ronitud erinevat liini pidi mitmeid kordi.
Päevalõpetuseks tegime väikese proovi ka drytooling rajal. Kolme minuti kõndimise kaugusel oli üks M6 rada, mida väga tahtsin proovida. Selle raja „onsight” kulges hästi kuni viimase poldini. Sealt edasi ülaankruni enam ei jõudnud ja jõud lõppes kätest selliselt, et mõlemad kirkad jäid sopsti prakku. Sama rada proovisid siis ka teised ning minu kurvastuseks tõi Tarmo ebaausaid võtteid kasutades mu kirkad ja ka varustuse seinalt alla. Mis siis ikka, see rada jääb minu järgmist Rjukani külastust ootama.
Sealsamas sai ka mingite Rootslastega juttu puhutud, kes olid vaimustuses meie omatehtud kirkadest. Sai neile siis ühtteist nende siseehitusest räägitud ning ka muud staffi näidatud. Selle peale tahtsid nad ka pilti koos varustuse ja omanikuga, et näidata kodus ootavale kaaslasele, kes pidi jutu järgi kadedusest roheliseks minema. Mina vastu ei olnud, mulle meeldivad kadedusest rohelised rootslased.
Edasine õhtu möödus bussiootepaviljonis söögi tegemise, peldikus riiete vahetamise ja öise sõidu tähe all. Aga igav ei hakanud. Ilgelt kahju oli lahkuda kohast, kus sai nii palju nii häid esmakogemusi, aga elu tahab elamist ja teod tegemist. Ka teised olid seda meelt, et peab ikka millalgi uuesti Rjukanisse tulema.
Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki
neljapäev, märts 22, 2007
WI4 ja varustuse täiendus
Minu jaoks üks huvitavamaid päevi Rjukanis käimise jooksul. Üleeelmisel päeval tehtud marsuudi laskumise käigus oli mulle üks huvi pakkuv detail silma jäänud. Nimelt oli meie kõrvalkosel mingid ingliskeelset vada ajavad kolm ronijat. Õhtupoole alla laskudes aga hakaks mulle seltsamast kõrvalkoselt üks tuttavakujuga ese silma. Fotoka zuumi abil hankisime kinnitust, et kosel ripub ronimiskirka. Meile pähe turgatanud mõte oli selline, et läheks tooks ära, aga ei taha nagu kellegi teise oma niisama kah võtta. Selleks siis tegime järgmisel päeval matkapäeva, et jätta omanikele aega oma kama rahulikult seinalt alla tuua. Kuna aga see kõrvalkosk oli meile sobiva raskusastmega WI4 ja marsuudi tegemise kihk oli ikka veel sees, siis panime tolle päeva hommikul varakult mäe poole minema. Tegelikult oli see kosk, kuhu enne olime autoga läinud täitsa meie magala taga seina peal. Vaid mõnisada meetrit astuda, üle peaaegu kuiva jõe ning olimegi sealsamas, kuhu eelmine kord auto jätsime.
Alt ei paistnud midagi, kuid kui jõudsime juba täiesti jääkose juurde paistis ülevalt midagi kirka sarnast olema küll.
Kiirelt varustus külge, köied lahti ja minema, sest samal ajal, kui meie seal omi asju sättisime jõudis seina alla veel kaks inglaste köiskonda ning see oleks kah nati nukker olnud, kui me oleks kiiruses alla jäänud ja kirka oleks kuskile mujale rännanud. Seekord oli meil kasutada üks 60 ja üks 40 meetrine köis. Selle esimesega siis hakkasimegi kiirelt ülespoole rühkima. Ikka mina ees ja Juhani järgi. Inglased kuramused aga arendasid kah kiiret tempot ning seetõttu pidin mina kiiruse hoidmise eesmärgil ka järgmised köiepikkused ronima.
Esimene oli lühikeste vertikaalsete osadega, kuid üldiselt lauge osa, teisel oli vertikaalsust nati vähem ja ronida oli lihtne.
Kolmas köiepikkus oli seesama, kus me kirkat nägime ning mis ka selle marsuudi kõige keerulisem lõik oli. Algas see nati lamedamalt 80 kraadise seinaga, mida kaudu jõudis vertikaalse osa alla. Siit seinaosa pealt leidsin ma lisaks enne nähtud kirkale ka veel 2 jääpuuri koos ekspressidega. See vertikaalne osa oli umb 10-15m kõrge, ning täiesti märg. See tähendab, mitte märg vaid tilkuv. Võiks öelda, et lausa pritsiv või purskav. Eriti dushi sarnane oli see pool, kuhu mina tüürima pidin, et seina pealt kirkat kätte saada. Kui allpool sai kenasti puuri normaalsesse jäässe keerata, siis nüüd oli olukord palju hullem. Korralikku ühtlast jääd polnud kuskil ning parima variandina otsustasin kasutada sling ümber purika varianti. Siitsamast leidsin ma veel ühe jääpuuri koos ekspressiga. Peab märkima, etkõik need puurid olid ainult välja tõmbamise või pigem üles korjamise vaev, sest jääst olid nad juba ammu välja sulanud. Kui ma jõudsin natuke edasi ronida, sain ka ise teada missuguse tempoga see sulamine toimub. Ega ma siis väga palju ei julge julgestuspunktis ülevalpool ronida ja üritasin siis keset vertikaalset osa jääpuuri pruukida. Keerasin sisse ja selgus, et jääd on vaid 10cm ning tagant on kõik tühi. Samas kui korralikus jääs oleks see 10cm kah ehk pidanud, siis antud olukorras voolas ülevalt nii palju vett peale, et puur oli praktiliselt kohe välja sulanud.
Aga mul polnud palju valikut. Krabasin seinalt efektse liigutusega üleliigse kirka, toppisin ta vööle ja ronisin edasi. Proovisin veel ühe puuriga õnne, kuid tulemus oli umbes samasugune. Iga üleliigse sekundiga väsisin üha rohkem ja rõivad muutusid alla sadavast veest üha raskemaks ja külmemaks. Paljalt seinas olevast kirkast kinni hoidmise ajal voolas mu varrukast sisse mitu liitrit vett. Ilma kirkat seina panemata aga ei saa ju ronida. Nüüd ei jäänud muud üle, kui üles ronida või pikalt alla kukkuda. Valisin esimese variandi.
Kui sealt vertikaalsest kohast üles jõudsin tundsin, et see raskusaste ongi minu piir. Vähemalt sellistes tingimustes. Panin baasi üles ja kui Juhani üles jõudis tegime seal astangul ühe kerge kisellipausi. Enam ei olnud kiiret kuhugi. Järgmised kaks köiepikkust juhtis Juhani. Ja siis jälle ühe mina. See oli selline rahulik järelronimine. Ei midagi rasket ega kiirustavat. Teisalt on vertikaalsem sein jällegi parem, sest seal ei ole niipalju lund. Kauguses täiesti mäekülje tipu lähedal paistis veel mingi suur ja kõrge jäämassiiv, kuid sinna oli nii palju maad läbi paksu lumise võsa, et ei hakanud sinna minema. Pealegi oli guidebookis marsuudi pikkuseks märgitud vaid 4 köiepikkust. Selle asemel istusime seal üleval mugavates lumest tugitoolides, vaatasime kaugele alla orgu kuidas autod sibasid nagu sipelgad, jõime kiselli, sõime küpsiseid ja lihtsalt nautisime.
Allatulek oli samast kohast, kust ka üleeelmisel päeval, kuid 25m asemel saime nüüd liikuda 40m kaupa. Tunduvalt kiirem ja stressivabam. Sai rahulikumalt laskumispunkte valida ning sahmerdamist oli tunduvalt vähem.
Õhtul ladusime oma vastselt omandatud vara mökki põrandale laiali ning hea ja mõnus tunne oli. On siiamaani. Selle talve reis maksis ennast ise kinni. Kulutused olid kokkuvõttes isegi väiksemad, kui tagasi saadud varustus poes maksaks.
Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki
Alt ei paistnud midagi, kuid kui jõudsime juba täiesti jääkose juurde paistis ülevalt midagi kirka sarnast olema küll.
Kiirelt varustus külge, köied lahti ja minema, sest samal ajal, kui meie seal omi asju sättisime jõudis seina alla veel kaks inglaste köiskonda ning see oleks kah nati nukker olnud, kui me oleks kiiruses alla jäänud ja kirka oleks kuskile mujale rännanud. Seekord oli meil kasutada üks 60 ja üks 40 meetrine köis. Selle esimesega siis hakkasimegi kiirelt ülespoole rühkima. Ikka mina ees ja Juhani järgi. Inglased kuramused aga arendasid kah kiiret tempot ning seetõttu pidin mina kiiruse hoidmise eesmärgil ka järgmised köiepikkused ronima.
Esimene oli lühikeste vertikaalsete osadega, kuid üldiselt lauge osa, teisel oli vertikaalsust nati vähem ja ronida oli lihtne.
Kolmas köiepikkus oli seesama, kus me kirkat nägime ning mis ka selle marsuudi kõige keerulisem lõik oli. Algas see nati lamedamalt 80 kraadise seinaga, mida kaudu jõudis vertikaalse osa alla. Siit seinaosa pealt leidsin ma lisaks enne nähtud kirkale ka veel 2 jääpuuri koos ekspressidega. See vertikaalne osa oli umb 10-15m kõrge, ning täiesti märg. See tähendab, mitte märg vaid tilkuv. Võiks öelda, et lausa pritsiv või purskav. Eriti dushi sarnane oli see pool, kuhu mina tüürima pidin, et seina pealt kirkat kätte saada. Kui allpool sai kenasti puuri normaalsesse jäässe keerata, siis nüüd oli olukord palju hullem. Korralikku ühtlast jääd polnud kuskil ning parima variandina otsustasin kasutada sling ümber purika varianti. Siitsamast leidsin ma veel ühe jääpuuri koos ekspressiga. Peab märkima, etkõik need puurid olid ainult välja tõmbamise või pigem üles korjamise vaev, sest jääst olid nad juba ammu välja sulanud. Kui ma jõudsin natuke edasi ronida, sain ka ise teada missuguse tempoga see sulamine toimub. Ega ma siis väga palju ei julge julgestuspunktis ülevalpool ronida ja üritasin siis keset vertikaalset osa jääpuuri pruukida. Keerasin sisse ja selgus, et jääd on vaid 10cm ning tagant on kõik tühi. Samas kui korralikus jääs oleks see 10cm kah ehk pidanud, siis antud olukorras voolas ülevalt nii palju vett peale, et puur oli praktiliselt kohe välja sulanud.
Aga mul polnud palju valikut. Krabasin seinalt efektse liigutusega üleliigse kirka, toppisin ta vööle ja ronisin edasi. Proovisin veel ühe puuriga õnne, kuid tulemus oli umbes samasugune. Iga üleliigse sekundiga väsisin üha rohkem ja rõivad muutusid alla sadavast veest üha raskemaks ja külmemaks. Paljalt seinas olevast kirkast kinni hoidmise ajal voolas mu varrukast sisse mitu liitrit vett. Ilma kirkat seina panemata aga ei saa ju ronida. Nüüd ei jäänud muud üle, kui üles ronida või pikalt alla kukkuda. Valisin esimese variandi.
Kui sealt vertikaalsest kohast üles jõudsin tundsin, et see raskusaste ongi minu piir. Vähemalt sellistes tingimustes. Panin baasi üles ja kui Juhani üles jõudis tegime seal astangul ühe kerge kisellipausi. Enam ei olnud kiiret kuhugi. Järgmised kaks köiepikkust juhtis Juhani. Ja siis jälle ühe mina. See oli selline rahulik järelronimine. Ei midagi rasket ega kiirustavat. Teisalt on vertikaalsem sein jällegi parem, sest seal ei ole niipalju lund. Kauguses täiesti mäekülje tipu lähedal paistis veel mingi suur ja kõrge jäämassiiv, kuid sinna oli nii palju maad läbi paksu lumise võsa, et ei hakanud sinna minema. Pealegi oli guidebookis marsuudi pikkuseks märgitud vaid 4 köiepikkust. Selle asemel istusime seal üleval mugavates lumest tugitoolides, vaatasime kaugele alla orgu kuidas autod sibasid nagu sipelgad, jõime kiselli, sõime küpsiseid ja lihtsalt nautisime.
Allatulek oli samast kohast, kust ka üleeelmisel päeval, kuid 25m asemel saime nüüd liikuda 40m kaupa. Tunduvalt kiirem ja stressivabam. Sai rahulikumalt laskumispunkte valida ning sahmerdamist oli tunduvalt vähem.
Õhtul ladusime oma vastselt omandatud vara mökki põrandale laiali ning hea ja mõnus tunne oli. On siiamaani. Selle talve reis maksis ennast ise kinni. Kulutused olid kokkuvõttes isegi väiksemad, kui tagasi saadud varustus poes maksaks.
Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki
Gaustatoppen 1883m
Eelmisel õhtul jagunes seltskond päevaplaanide tegemisel kaheks. Kõik tahtsid minna lähedalasuva piirkonna kõrgeima mäe Gaustatoppen tipu otsa, kuid osa seltskonda ei olnud nõus selle nimel poole une pealt üles ärkama. Pealegi ei hoolinud keegi eriti minu nõuandest, et enne peaks ikka olukorra üle tsekkima ja hoopis ülejärgmisel hommikul minema. Selle asemel sai natuke brozüüre lapatud ning seal oli mustvalgel kirjas, et lihtsaim tee pidi olema mingi hüti juurest ja enamusel inimestel võtab see aega 2 tundi.
Nii siis kujuneski, et suurem seltskond ärkas hommikul kell 5 ja kella 7 paiku olime juba mingil parkimisplatsil,mis GPS järgi oli tipust 900m allpool. Igaüks sai lisaks kassidele ka kirka, ning kamba peale võtsime igaks juhuks ka köie kaasa.
Esimesed 100 tõusumeetrit olid lihtsad – mööda puhtaks lükatud autoteed kõndimine, kuid siis tuli koht, kus pidime kõvalt pinnalt astuma lumme. Proovisime liikuda mingite suusajälgede peal, kuna seal oli lumi tugevama kandevõimega. Sellest aga ei piisanud meie seltskonna kõige raskema liikme toetamiseks. Kuna oleme leidlikud, siis meisterdasime kohapeal kohe kiirelt mingid lumeräätsade asemikud. Võtsime kõige pikemad kirkad, mis meil käepärast olid ning torkasime need saapa ja kassi vahele, samas kassi rihmad kõvasti kinni, et kõik korralikult fikseeritud oleks. See aitas just niipalju kui vaja ning enma ei vajunud jalg läbi pealmise lumekooriku kuskile sügavamale. Ülevalpool, kus tuul oli lume juba tihedamalt kokku pakkinud võis selle installatsiooni maha võtta ja niisama edasi astuda.
Tipu suunas läksime suhteliselt otse. Ei mingit erilist siksakitamist. Mõne koha peal oli kallak küll järsuvõitu, kuid üldiselt püsis seal 25-40 kraadi vahel. Mäe tipu lähistele jõudsime mõningate puhkepausidega ümmarguselt 4,5 tunniga. Kogu see aeg oli ulunud jäine tuul, koos lendlevate lume/jää tükkidega, kuid siiski võis öelda, et ilm oli ilus. Päike paistis, lumi on alla nulli ning vaatepilt ümbritsevale võimas. Nüüd aga, kui olime jõudnud nii-öelda mäe kukla peale tuli serva tagant välja tõsine tuulehoog. Tipuni tuli meil minna 500m mööda peaaegu horisontaalset harja. Ütleme nii, et võtsime olukorda tõsiselt ning sidusime endid köiega kokku. Kõigile väike vahe sisse nagu kord ja kohus ning ka õpetussõnad mida keegi tegema peab, kui ees või tagaliikuja peaks kogemata harjast „mööda astuma” või tuule poolt ära puhutama. Õnneks midagi sellist ei juhtunud, kuid kindlasti oli köies liikudes kõigil kindlam tunne. Õnnelikult tipus, tegime ka igatsugu pilte ja muuvisid ja siis mööda harja tagasi.
Selle mäevallutuse kõige säravam osa oli aga kindlasti mitte tipus käimine, vaid pärast mööda nõlva laskumine. Ülesse tulles proovisin ühes kohas kuidas ennast kirkaga libisemisel pidurdada. Selles kohas oli kallak vist väheke lauge ja mingit erilist libisemist ei toimunud, kuid nii mõneski kohas tundus nõlv järsem olema. Alguses hakkasime aga vaikselt astuma, kuid mul sai sellest villand ja proovisin mis oleks, kui teeks väheke persesõitu. Et siis istusin lumele, tõstsin jalad ja hoog sisse ja minekut. Eeskuju oli nakkav ning peagi oli kõigil selline kelgutamiskihk peal. Nii me sealt siis alla tulimegi, esimene tegi oma tagumendiga raja ette ja järgmised panid sellise vungaaliga järgi, et suud-silmad olid kõik lund täis. Otseloomulikult võtsime kõik linti ning näitame kõigile huvitatutele. Pakuks, et saime „kelgutada” ümmarguselt 500-600 vertikaalset meetrit. MEGA!!!
Kui mäe kallak juba natuke laugemaks muutus rauges hoog ja senine meelelahutus oli ammendumas. Kuna niisama ei viitsinud alla kõmpida, sai veel igatsugu trikke tehtud. Muuhulgas siis kukerpallid, „tank”, veeremised ja loomulikult vabastiil. Viimane siis tähendas täiel hool mäest alla kihutamist kuni tasakaalu kaotuseni ja sealt siis edasi niimoodi nagu juhtus. Loomulikult võtsime ka siit natuke midagi mälukaardile, kuid peab nentima, et mälumahud on piiratud ja väga palju enam ei mahtunud.
Kui tippu jõudsime 5 tunniga, siis alla autode juurde tagasi jõudsime vaid 1 tunniga. Vot on tempo.
Ja ega see päev eriti muud tarka ei teinudki. Lebotasime niisama, käisime linna peal vähe vaatamas ja nautisime head enesetunnet erakordselt kordaläinud päevast.
Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki
Nii siis kujuneski, et suurem seltskond ärkas hommikul kell 5 ja kella 7 paiku olime juba mingil parkimisplatsil,mis GPS järgi oli tipust 900m allpool. Igaüks sai lisaks kassidele ka kirka, ning kamba peale võtsime igaks juhuks ka köie kaasa.
Esimesed 100 tõusumeetrit olid lihtsad – mööda puhtaks lükatud autoteed kõndimine, kuid siis tuli koht, kus pidime kõvalt pinnalt astuma lumme. Proovisime liikuda mingite suusajälgede peal, kuna seal oli lumi tugevama kandevõimega. Sellest aga ei piisanud meie seltskonna kõige raskema liikme toetamiseks. Kuna oleme leidlikud, siis meisterdasime kohapeal kohe kiirelt mingid lumeräätsade asemikud. Võtsime kõige pikemad kirkad, mis meil käepärast olid ning torkasime need saapa ja kassi vahele, samas kassi rihmad kõvasti kinni, et kõik korralikult fikseeritud oleks. See aitas just niipalju kui vaja ning enma ei vajunud jalg läbi pealmise lumekooriku kuskile sügavamale. Ülevalpool, kus tuul oli lume juba tihedamalt kokku pakkinud võis selle installatsiooni maha võtta ja niisama edasi astuda.
Tipu suunas läksime suhteliselt otse. Ei mingit erilist siksakitamist. Mõne koha peal oli kallak küll järsuvõitu, kuid üldiselt püsis seal 25-40 kraadi vahel. Mäe tipu lähistele jõudsime mõningate puhkepausidega ümmarguselt 4,5 tunniga. Kogu see aeg oli ulunud jäine tuul, koos lendlevate lume/jää tükkidega, kuid siiski võis öelda, et ilm oli ilus. Päike paistis, lumi on alla nulli ning vaatepilt ümbritsevale võimas. Nüüd aga, kui olime jõudnud nii-öelda mäe kukla peale tuli serva tagant välja tõsine tuulehoog. Tipuni tuli meil minna 500m mööda peaaegu horisontaalset harja. Ütleme nii, et võtsime olukorda tõsiselt ning sidusime endid köiega kokku. Kõigile väike vahe sisse nagu kord ja kohus ning ka õpetussõnad mida keegi tegema peab, kui ees või tagaliikuja peaks kogemata harjast „mööda astuma” või tuule poolt ära puhutama. Õnneks midagi sellist ei juhtunud, kuid kindlasti oli köies liikudes kõigil kindlam tunne. Õnnelikult tipus, tegime ka igatsugu pilte ja muuvisid ja siis mööda harja tagasi.
Selle mäevallutuse kõige säravam osa oli aga kindlasti mitte tipus käimine, vaid pärast mööda nõlva laskumine. Ülesse tulles proovisin ühes kohas kuidas ennast kirkaga libisemisel pidurdada. Selles kohas oli kallak vist väheke lauge ja mingit erilist libisemist ei toimunud, kuid nii mõneski kohas tundus nõlv järsem olema. Alguses hakkasime aga vaikselt astuma, kuid mul sai sellest villand ja proovisin mis oleks, kui teeks väheke persesõitu. Et siis istusin lumele, tõstsin jalad ja hoog sisse ja minekut. Eeskuju oli nakkav ning peagi oli kõigil selline kelgutamiskihk peal. Nii me sealt siis alla tulimegi, esimene tegi oma tagumendiga raja ette ja järgmised panid sellise vungaaliga järgi, et suud-silmad olid kõik lund täis. Otseloomulikult võtsime kõik linti ning näitame kõigile huvitatutele. Pakuks, et saime „kelgutada” ümmarguselt 500-600 vertikaalset meetrit. MEGA!!!
Kui mäe kallak juba natuke laugemaks muutus rauges hoog ja senine meelelahutus oli ammendumas. Kuna niisama ei viitsinud alla kõmpida, sai veel igatsugu trikke tehtud. Muuhulgas siis kukerpallid, „tank”, veeremised ja loomulikult vabastiil. Viimane siis tähendas täiel hool mäest alla kihutamist kuni tasakaalu kaotuseni ja sealt siis edasi niimoodi nagu juhtus. Loomulikult võtsime ka siit natuke midagi mälukaardile, kuid peab nentima, et mälumahud on piiratud ja väga palju enam ei mahtunud.
Kui tippu jõudsime 5 tunniga, siis alla autode juurde tagasi jõudsime vaid 1 tunniga. Vot on tempo.
Ja ega see päev eriti muud tarka ei teinudki. Lebotasime niisama, käisime linna peal vähe vaatamas ja nautisime head enesetunnet erakordselt kordaläinud päevast.
Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki
Elu esimene marsuut -- Bolgen WI3
Kolmas päev oli minul elu esimene marsuudi päev. Nimelt sai Rjukanisse mindud mõttega teha vähemalt üks pikem marsuut paarisronimisena. Esimeseks korraks sai valitud paariliseks Juhani tema oskuste ja varustuse poole pealt ning Bolgeni piirkonnas olev Bolgeni kosk tema raskusastme ning asukoha poolest. WI3 tundus esilagu olevat just paras. Igaljuhul sai siis varutud piisav arv puure, slinge ning muud varustust ning hommikul ehk siis peal unat jõudsime peale väikest ekslemist õnnelikult kose alla. Meil oli kaasas üks 50m köis ning sellega oli lausa lust üles minna. Alguses üritasime küll kisamisega üksteisele sõnumeis saaa, kuis peagi sai selgeks, et ega see eli just väga hästi ei levi. Vähehaaval üritasime üle minne köiesignaalide peale. Näiteks eesronija teeb kolm sikutamist, kui ta on enesejulgestuse nig tõmbab köie sisse ja hakkab julgestama, kui baas on valmis. Alguses käis see muidugi üle kivide ja kändude, kuid pikapeale sai asjast natuke asja. Igal juhul saime üles juhendis märgitud nelja asemel hoopis viie köiepikkusega ning allatulemisega läks meil tänu ühele 50m köiele suhteliselt tuugaks. Puid mille pealt laskuda polnud väga tihedalt ning mõnes kohas tuli väga täpselt vaadata, et kust-kuhu maani köiega jõuab. Viimane kord köit valmis pannes oli keskkoha märgi leidmine valguse ülima puudulikkuse tõttu juba raskendatud. Ja autoni kõndimiseks tuli juba lambid välja otsida.
Kõik kokku võttes oli aga megasupertore päev. Minu esimene marsuut. Sellised asjad jävad meelde. Ma vähemalt loodan, et see on tempel mällu igaveseks.
Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki
Kõik kokku võttes oli aga megasupertore päev. Minu esimene marsuut. Sellised asjad jävad meelde. Ma vähemalt loodan, et see on tempel mällu igaveseks.
Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki
Saabumine ja Vemorkbrufoss ost WI4
Päev, õigemini siis öine hommik algas meil autos teel rootsist norra poole. Ilm oli üle ootuste kehv, sest sadas vahelduva eduga nii vihma kui ka lörtsi. Nähtavus oli kehv ja tee suhteliselt libe. Kogu tee Norra piirini oli enamuses mingite rekkate taga ja mõlemalt pool tarastatud kitsaste kiirteede radade peal.
Norrasse jõudes tuli kohe kaks asja: teemaksud ja tunnelid. Vahel oli tunne, et sõidad ühest tunnelist välja ja kohe teisest sisse.
Põhiline navigeerimisvahend oli meil GPS seade. See oli tegelikult suhteliselt abiks värk. Näitas täpselt teed kuidas ja kuhu peab keerama. Ainult ühes kohas oli probleem. Nimelt paistis ekraanilt, et on ees kaks ringi väga väikese vahega ning mõlemal peab võtma esimese väljuva tee. Esimesel ringil aga esimest teed valides suubusime kohe pikka tunnelisse ning mõne kilomeetri tunneli läbimise järel jõudsime tunnelis oleva ringini. Kuna tunnelis GPS levi pole, siis ei teadnud me kuhu minna. Samas arvasime, et see tunnel polnud tegelikult kõige õigem valik. Nii siis tegimegi sel mitu ringi enne kui uuesti samasse tunnelisse keerasime ja hoopiski teise väljuva tee valisime. Ja teist ringi ei olnudki.
Rjukanisse jõudsime ümmarguselt poole seitsme paiku hommikul ning seitsmeks jõudsime parkimisplatsile, kus lähedal lootsime teha esimesed ronimised.
Väikene pudru priimusel ja tunni-kahe pärast olimegi enamvähem valmis. Õnneks oliseal sild, kust pealt sai kenasti enne laskumist jääkosed üle vaadata. Parempoolne „vemorkbrufoss vest” tundus osalejate kogemust arvestades natuke liiga olevat, seega sai võetud vasakpoolne „vemorkbrufoss ost”, mille raskuseks oli märgitud WI4
Alguses sai ülevalt mööda koske alla laskutud ja kuskile keskele puuridest baas tehtud. Ning sealt siis pikk köis alla lastud. Nii sai alumist otsa ülaköiega ronida. Teise köis ulatus ühekordselt täiesti ülevalt sinna astanguni, kust me põhiliselt ronisime.
Peab aga nentima, et ilm oli äraütlemata kehva ning eriti pikalt polnud kellelgi ronimise tuju. Pool rahvast läks üpriski kiirelt orupõhja uurima ning õnnetuseks võtsid nad ka termosega tee kaasa. Igaljuhuljõudsid nad enne pimedat tagasi jsa saime teed ning ka suhteliselt õigel ajal seina pealt alla.Tegelt siis ikkagi üles. Kõigepealt ronimiseime mina ja Peteri üles ning sikutaaime ka meie tiimi kõige nõrgima lüli üles. Zumaar ja shell koos kahe mehe jõuga olid suurem kui üks naisterahvas ja gravitatsioon. Ilmselt sai ohver kogemata kõhuli ja põövilis mäest üleslohistatud.
Ülejäänud ronisid üles ülaköies. Igaüks tuli omas tempos ja võimete piires,kuid silma hakkas, et Jacob jõudis tippu kõige kiiremini.
Edasi sõitsime ööbimiskohjta inig najasime seal asjad joonde. Mõnus söök, ninapidi tuhnimine äsjaostetud guidebookis ning võiski järgmisele päevale vastu astuda
Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki
Norrasse jõudes tuli kohe kaks asja: teemaksud ja tunnelid. Vahel oli tunne, et sõidad ühest tunnelist välja ja kohe teisest sisse.
Põhiline navigeerimisvahend oli meil GPS seade. See oli tegelikult suhteliselt abiks värk. Näitas täpselt teed kuidas ja kuhu peab keerama. Ainult ühes kohas oli probleem. Nimelt paistis ekraanilt, et on ees kaks ringi väga väikese vahega ning mõlemal peab võtma esimese väljuva tee. Esimesel ringil aga esimest teed valides suubusime kohe pikka tunnelisse ning mõne kilomeetri tunneli läbimise järel jõudsime tunnelis oleva ringini. Kuna tunnelis GPS levi pole, siis ei teadnud me kuhu minna. Samas arvasime, et see tunnel polnud tegelikult kõige õigem valik. Nii siis tegimegi sel mitu ringi enne kui uuesti samasse tunnelisse keerasime ja hoopiski teise väljuva tee valisime. Ja teist ringi ei olnudki.
Rjukanisse jõudsime ümmarguselt poole seitsme paiku hommikul ning seitsmeks jõudsime parkimisplatsile, kus lähedal lootsime teha esimesed ronimised.
Väikene pudru priimusel ja tunni-kahe pärast olimegi enamvähem valmis. Õnneks oliseal sild, kust pealt sai kenasti enne laskumist jääkosed üle vaadata. Parempoolne „vemorkbrufoss vest” tundus osalejate kogemust arvestades natuke liiga olevat, seega sai võetud vasakpoolne „vemorkbrufoss ost”, mille raskuseks oli märgitud WI4
Alguses sai ülevalt mööda koske alla laskutud ja kuskile keskele puuridest baas tehtud. Ning sealt siis pikk köis alla lastud. Nii sai alumist otsa ülaköiega ronida. Teise köis ulatus ühekordselt täiesti ülevalt sinna astanguni, kust me põhiliselt ronisime.
Peab aga nentima, et ilm oli äraütlemata kehva ning eriti pikalt polnud kellelgi ronimise tuju. Pool rahvast läks üpriski kiirelt orupõhja uurima ning õnnetuseks võtsid nad ka termosega tee kaasa. Igaljuhuljõudsid nad enne pimedat tagasi jsa saime teed ning ka suhteliselt õigel ajal seina pealt alla.Tegelt siis ikkagi üles. Kõigepealt ronimiseime mina ja Peteri üles ning sikutaaime ka meie tiimi kõige nõrgima lüli üles. Zumaar ja shell koos kahe mehe jõuga olid suurem kui üks naisterahvas ja gravitatsioon. Ilmselt sai ohver kogemata kõhuli ja põövilis mäest üleslohistatud.
Ülejäänud ronisid üles ülaköies. Igaüks tuli omas tempos ja võimete piires,kuid silma hakkas, et Jacob jõudis tippu kõige kiiremini.
Edasi sõitsime ööbimiskohjta inig najasime seal asjad joonde. Mõnus söök, ninapidi tuhnimine äsjaostetud guidebookis ning võiski järgmisele päevale vastu astuda
Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki
Praamiga rootsi ja päev Stockholmis
Riputan nüüd siis üles oma Norra jääronimisreisi muljed. Kõiki saad korraga vaadata siit
Laevaga rootsi ja sealt edasi norra poole. Tegelikult pidime Stockholmis veel nati aega parajaks tegema, et mitte ööseks Rjukanisse jõuda. Tegelikult pidime lausa õhtuni linna peal olema, et õiget lahkumisaega oodata.
Suhteliselt igav ja tüütu päev,kuid üks mõnusamaid mälestusi sellest päevast oli õhtueine ühes pitsabaaris. Me olime seal kuuekesi ja mõtlesime, et 2 suurt pitsat oleks täiesti paras. Valisime siis sordid ära, võtsime veel mõned karastusjoogid kah juurde ja jäime ootama. Nati aja pärast toodi keset lauda kauss salatiga ning kõigile ka parajad taldrikud. No me polnud küll tellinud, kuid mõtlesime, et ju see siis käib põhiroaga kaasas. Hakkasime seda vaikselt mugima ning siis toodi ka esimene pitsa. No mine pekki! Nii suurt pitsat pole ma varem näinud. Kõigil jäid karbid lahti, et kas oelks ikka pidanud kaks tükki tellima. Igaljuhul oli asja läbimõõt poole meetri ringis ning kuigi põhi oli õhuke, siis staffi oli peal tubli sentimeetri jagu. Ja siis toodi veel teine kah. Sellise söögikoguse peale hakkas meil muidugi jook otsa saama ja tellisime juurde. Küssa peale, et kui palju siis arvele juurde tuleb vastati kuidagi rootsi keeles et pole probleemi: no charge. Siis sai veel mõned ringid jooke tellitud. Arvelt selgus aga, et olime maksnud vaid kahe pitsa ja ühe mineraalvee eest. Imelik aga oli see, et keegi meist ei tellinud mineraalvett.
Varsti tuli aga lahkumise aeg. Kuna meil oli pikk öine sõit ees, siis sai veel NIISAMA sealt kohvi lastud teha ning termosesse panna. Termosed olid meil muidugi endal olemas.
Ja ega rohkemat sellel päeval ei toimunudki. Panime norra poole ajama. Alguses mööda kiirteed 120km/h ja pärast nati aeglasemal. Aga see oli juba järgmisel päeval.
Laevaga rootsi ja sealt edasi norra poole. Tegelikult pidime Stockholmis veel nati aega parajaks tegema, et mitte ööseks Rjukanisse jõuda. Tegelikult pidime lausa õhtuni linna peal olema, et õiget lahkumisaega oodata.
Suhteliselt igav ja tüütu päev,kuid üks mõnusamaid mälestusi sellest päevast oli õhtueine ühes pitsabaaris. Me olime seal kuuekesi ja mõtlesime, et 2 suurt pitsat oleks täiesti paras. Valisime siis sordid ära, võtsime veel mõned karastusjoogid kah juurde ja jäime ootama. Nati aja pärast toodi keset lauda kauss salatiga ning kõigile ka parajad taldrikud. No me polnud küll tellinud, kuid mõtlesime, et ju see siis käib põhiroaga kaasas. Hakkasime seda vaikselt mugima ning siis toodi ka esimene pitsa. No mine pekki! Nii suurt pitsat pole ma varem näinud. Kõigil jäid karbid lahti, et kas oelks ikka pidanud kaks tükki tellima. Igaljuhul oli asja läbimõõt poole meetri ringis ning kuigi põhi oli õhuke, siis staffi oli peal tubli sentimeetri jagu. Ja siis toodi veel teine kah. Sellise söögikoguse peale hakkas meil muidugi jook otsa saama ja tellisime juurde. Küssa peale, et kui palju siis arvele juurde tuleb vastati kuidagi rootsi keeles et pole probleemi: no charge. Siis sai veel mõned ringid jooke tellitud. Arvelt selgus aga, et olime maksnud vaid kahe pitsa ja ühe mineraalvee eest. Imelik aga oli see, et keegi meist ei tellinud mineraalvett.
Varsti tuli aga lahkumise aeg. Kuna meil oli pikk öine sõit ees, siis sai veel NIISAMA sealt kohvi lastud teha ning termosesse panna. Termosed olid meil muidugi endal olemas.
Ja ega rohkemat sellel päeval ei toimunudki. Panime norra poole ajama. Alguses mööda kiirteed 120km/h ja pärast nati aeglasemal. Aga see oli juba järgmisel päeval.
kolmapäev, märts 21, 2007
Kiirus maksab
Kirjutasin mina väikese e-kirja ühele arvuteid müüvale firmale. Kirjas oli arvutiostusoov koos mõne täpsustava küsimusega. Ootasin päeva-kaks, ehk poole kolmandatki. Siis vaatasin veel vähe internetis ringi ja saatsin sarnase sisuga e-kirja konkureerivale firmale. Vastus tuli kiiremini, kui mul kulus aega päevalehe lugemiseks ja tassikese kakao nautimiseks. Arvuti saab mulle müüa teine firma.
Peaks siit vist ise mingi tarkusetera välja nokkima ja hakkama oma pikka aega järjekorras olnud töid tegema...
Peaks siit vist ise mingi tarkusetera välja nokkima ja hakkama oma pikka aega järjekorras olnud töid tegema...
Tellimine:
Postitused (Atom)