Gaustatoppen 1883m

Eelmisel õhtul jagunes seltskond päevaplaanide tegemisel kaheks. Kõik tahtsid minna lähedalasuva piirkonna kõrgeima mäe Gaustatoppen tipu otsa, kuid osa seltskonda ei olnud nõus selle nimel poole une pealt üles ärkama. Pealegi ei hoolinud keegi eriti minu nõuandest, et enne peaks ikka olukorra üle tsekkima ja hoopis ülejärgmisel hommikul minema. Selle asemel sai natuke brozüüre lapatud ning seal oli mustvalgel kirjas, et lihtsaim tee pidi olema mingi hüti juurest ja enamusel inimestel võtab see aega 2 tundi.
Nii siis kujuneski, et suurem seltskond ärkas hommikul kell 5 ja kella 7 paiku olime juba mingil parkimisplatsil,mis GPS järgi oli tipust 900m allpool. Igaüks sai lisaks kassidele ka kirka, ning kamba peale võtsime igaks juhuks ka köie kaasa.
Esimesed 100 tõusumeetrit olid lihtsad – mööda puhtaks lükatud autoteed kõndimine, kuid siis tuli koht, kus pidime kõvalt pinnalt astuma lumme. Proovisime liikuda mingite suusajälgede peal, kuna seal oli lumi tugevama kandevõimega. Sellest aga ei piisanud meie seltskonna kõige raskema liikme toetamiseks. Kuna oleme leidlikud, siis meisterdasime kohapeal kohe kiirelt mingid lumeräätsade asemikud. Võtsime kõige pikemad kirkad, mis meil käepärast olid ning torkasime need saapa ja kassi vahele, samas kassi rihmad kõvasti kinni, et kõik korralikult fikseeritud oleks. See aitas just niipalju kui vaja ning enma ei vajunud jalg läbi pealmise lumekooriku kuskile sügavamale. Ülevalpool, kus tuul oli lume juba tihedamalt kokku pakkinud võis selle installatsiooni maha võtta ja niisama edasi astuda.
Tipu suunas läksime suhteliselt otse. Ei mingit erilist siksakitamist. Mõne koha peal oli kallak küll järsuvõitu, kuid üldiselt püsis seal 25-40 kraadi vahel. Mäe tipu lähistele jõudsime mõningate puhkepausidega ümmarguselt 4,5 tunniga. Kogu see aeg oli ulunud jäine tuul, koos lendlevate lume/jää tükkidega, kuid siiski võis öelda, et ilm oli ilus. Päike paistis, lumi on alla nulli ning vaatepilt ümbritsevale võimas. Nüüd aga, kui olime jõudnud nii-öelda mäe kukla peale tuli serva tagant välja tõsine tuulehoog. Tipuni tuli meil minna 500m mööda peaaegu horisontaalset harja. Ütleme nii, et võtsime olukorda tõsiselt ning sidusime endid köiega kokku. Kõigile väike vahe sisse nagu kord ja kohus ning ka õpetussõnad mida keegi tegema peab, kui ees või tagaliikuja peaks kogemata harjast „mööda astuma” või tuule poolt ära puhutama. Õnneks midagi sellist ei juhtunud, kuid kindlasti oli köies liikudes kõigil kindlam tunne. Õnnelikult tipus, tegime ka igatsugu pilte ja muuvisid ja siis mööda harja tagasi.
Selle mäevallutuse kõige säravam osa oli aga kindlasti mitte tipus käimine, vaid pärast mööda nõlva laskumine. Ülesse tulles proovisin ühes kohas kuidas ennast kirkaga libisemisel pidurdada. Selles kohas oli kallak vist väheke lauge ja mingit erilist libisemist ei toimunud, kuid nii mõneski kohas tundus nõlv järsem olema. Alguses hakkasime aga vaikselt astuma, kuid mul sai sellest villand ja proovisin mis oleks, kui teeks väheke persesõitu. Et siis istusin lumele, tõstsin jalad ja hoog sisse ja minekut. Eeskuju oli nakkav ning peagi oli kõigil selline kelgutamiskihk peal. Nii me sealt siis alla tulimegi, esimene tegi oma tagumendiga raja ette ja järgmised panid sellise vungaaliga järgi, et suud-silmad olid kõik lund täis. Otseloomulikult võtsime kõik linti ning näitame kõigile huvitatutele. Pakuks, et saime „kelgutada” ümmarguselt 500-600 vertikaalset meetrit. MEGA!!!
Kui mäe kallak juba natuke laugemaks muutus rauges hoog ja senine meelelahutus oli ammendumas. Kuna niisama ei viitsinud alla kõmpida, sai veel igatsugu trikke tehtud. Muuhulgas siis kukerpallid, „tank”, veeremised ja loomulikult vabastiil. Viimane siis tähendas täiel hool mäest alla kihutamist kuni tasakaalu kaotuseni ja sealt siis edasi niimoodi nagu juhtus. Loomulikult võtsime ka siit natuke midagi mälukaardile, kuid peab nentima, et mälumahud on piiratud ja väga palju enam ei mahtunud.
Kui tippu jõudsime 5 tunniga, siis alla autode juurde tagasi jõudsime vaid 1 tunniga. Vot on tempo.
Ja ega see päev eriti muud tarka ei teinudki. Lebotasime niisama, käisime linna peal vähe vaatamas ja nautisime head enesetunnet erakordselt kordaläinud päevast.

Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki