peaaegu M6 onsight

See oli meie viimane päev Rjukanis ning seetõttu ei tahtnud keegi midagi pikka ega keerulist ette võtta. Suundusime Krokani’sse, mis peaasjalikult ühe köiepikkuste radade piirkond. Meie seltskond tegi seal aga peaasjalikult ülaköit. Peteri ronis ühe toreda WI3 raja altjulgestusega. Väga tubli. Ise tahtsin ronida sealsamas kõrval olevat täiesti vertikaalset purikat, mis ilma purika alumise otsata oleks olnud M7. Jäädmööda aga hinnanguliselt WI5. Juhtus aga nii, et reha tegemise (seinale jäetud omanikuta varustuse korjamise) käigus sai ka juhuslikult ülaköis paika pandud ja enam ei viitsinudki uuesti köit altjulgestuses ronimise jaoks maha võtta. Küll aga sai seda purikat ronitud erinevat liini pidi mitmeid kordi.
Päevalõpetuseks tegime väikese proovi ka drytooling rajal. Kolme minuti kõndimise kaugusel oli üks M6 rada, mida väga tahtsin proovida. Selle raja „onsight” kulges hästi kuni viimase poldini. Sealt edasi ülaankruni enam ei jõudnud ja jõud lõppes kätest selliselt, et mõlemad kirkad jäid sopsti prakku. Sama rada proovisid siis ka teised ning minu kurvastuseks tõi Tarmo ebaausaid võtteid kasutades mu kirkad ja ka varustuse seinalt alla. Mis siis ikka, see rada jääb minu järgmist Rjukani külastust ootama.
Sealsamas sai ka mingite Rootslastega juttu puhutud, kes olid vaimustuses meie omatehtud kirkadest. Sai neile siis ühtteist nende siseehitusest räägitud ning ka muud staffi näidatud. Selle peale tahtsid nad ka pilti koos varustuse ja omanikuga, et näidata kodus ootavale kaaslasele, kes pidi jutu järgi kadedusest roheliseks minema. Mina vastu ei olnud, mulle meeldivad kadedusest rohelised rootslased.
Edasine õhtu möödus bussiootepaviljonis söögi tegemise, peldikus riiete vahetamise ja öise sõidu tähe all. Aga igav ei hakanud. Ilgelt kahju oli lahkuda kohast, kus sai nii palju nii häid esmakogemusi, aga elu tahab elamist ja teod tegemist. Ka teised olid seda meelt, et peab ikka millalgi uuesti Rjukanisse tulema.

Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki