Saabumine ja Vemorkbrufoss ost WI4

Päev, õigemini siis öine hommik algas meil autos teel rootsist norra poole. Ilm oli üle ootuste kehv, sest sadas vahelduva eduga nii vihma kui ka lörtsi. Nähtavus oli kehv ja tee suhteliselt libe. Kogu tee Norra piirini oli enamuses mingite rekkate taga ja mõlemalt pool tarastatud kitsaste kiirteede radade peal.
Norrasse jõudes tuli kohe kaks asja: teemaksud ja tunnelid. Vahel oli tunne, et sõidad ühest tunnelist välja ja kohe teisest sisse.
Põhiline navigeerimisvahend oli meil GPS seade. See oli tegelikult suhteliselt abiks värk. Näitas täpselt teed kuidas ja kuhu peab keerama. Ainult ühes kohas oli probleem. Nimelt paistis ekraanilt, et on ees kaks ringi väga väikese vahega ning mõlemal peab võtma esimese väljuva tee. Esimesel ringil aga esimest teed valides suubusime kohe pikka tunnelisse ning mõne kilomeetri tunneli läbimise järel jõudsime tunnelis oleva ringini. Kuna tunnelis GPS levi pole, siis ei teadnud me kuhu minna. Samas arvasime, et see tunnel polnud tegelikult kõige õigem valik. Nii siis tegimegi sel mitu ringi enne kui uuesti samasse tunnelisse keerasime ja hoopiski teise väljuva tee valisime. Ja teist ringi ei olnudki.
Rjukanisse jõudsime ümmarguselt poole seitsme paiku hommikul ning seitsmeks jõudsime parkimisplatsile, kus lähedal lootsime teha esimesed ronimised.
Väikene pudru priimusel ja tunni-kahe pärast olimegi enamvähem valmis. Õnneks oliseal sild, kust pealt sai kenasti enne laskumist jääkosed üle vaadata. Parempoolne „vemorkbrufoss vest” tundus osalejate kogemust arvestades natuke liiga olevat, seega sai võetud vasakpoolne „vemorkbrufoss ost”, mille raskuseks oli märgitud WI4
Alguses sai ülevalt mööda koske alla laskutud ja kuskile keskele puuridest baas tehtud. Ning sealt siis pikk köis alla lastud. Nii sai alumist otsa ülaköiega ronida. Teise köis ulatus ühekordselt täiesti ülevalt sinna astanguni, kust me põhiliselt ronisime.
Peab aga nentima, et ilm oli äraütlemata kehva ning eriti pikalt polnud kellelgi ronimise tuju. Pool rahvast läks üpriski kiirelt orupõhja uurima ning õnnetuseks võtsid nad ka termosega tee kaasa. Igaljuhuljõudsid nad enne pimedat tagasi jsa saime teed ning ka suhteliselt õigel ajal seina pealt alla.Tegelt siis ikkagi üles. Kõigepealt ronimiseime mina ja Peteri üles ning sikutaaime ka meie tiimi kõige nõrgima lüli üles. Zumaar ja shell koos kahe mehe jõuga olid suurem kui üks naisterahvas ja gravitatsioon. Ilmselt sai ohver kogemata kõhuli ja põövilis mäest üleslohistatud.
Ülejäänud ronisid üles ülaköies. Igaüks tuli omas tempos ja võimete piires,kuid silma hakkas, et Jacob jõudis tippu kõige kiiremini.
Edasi sõitsime ööbimiskohjta inig najasime seal asjad joonde. Mõnus söök, ninapidi tuhnimine äsjaostetud guidebookis ning võiski järgmisele päevale vastu astuda

Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki