WI4 ja varustuse täiendus

Minu jaoks üks huvitavamaid päevi Rjukanis käimise jooksul. Üleeelmisel päeval tehtud marsuudi laskumise käigus oli mulle üks huvi pakkuv detail silma jäänud. Nimelt oli meie kõrvalkosel mingid ingliskeelset vada ajavad kolm ronijat. Õhtupoole alla laskudes aga hakaks mulle seltsamast kõrvalkoselt üks tuttavakujuga ese silma. Fotoka zuumi abil hankisime kinnitust, et kosel ripub ronimiskirka. Meile pähe turgatanud mõte oli selline, et läheks tooks ära, aga ei taha nagu kellegi teise oma niisama kah võtta. Selleks siis tegime järgmisel päeval matkapäeva, et jätta omanikele aega oma kama rahulikult seinalt alla tuua. Kuna aga see kõrvalkosk oli meile sobiva raskusastmega WI4 ja marsuudi tegemise kihk oli ikka veel sees, siis panime tolle päeva hommikul varakult mäe poole minema. Tegelikult oli see kosk, kuhu enne olime autoga läinud täitsa meie magala taga seina peal. Vaid mõnisada meetrit astuda, üle peaaegu kuiva jõe ning olimegi sealsamas, kuhu eelmine kord auto jätsime.
Alt ei paistnud midagi, kuid kui jõudsime juba täiesti jääkose juurde paistis ülevalt midagi kirka sarnast olema küll.
Kiirelt varustus külge, köied lahti ja minema, sest samal ajal, kui meie seal omi asju sättisime jõudis seina alla veel kaks inglaste köiskonda ning see oleks kah nati nukker olnud, kui me oleks kiiruses alla jäänud ja kirka oleks kuskile mujale rännanud. Seekord oli meil kasutada üks 60 ja üks 40 meetrine köis. Selle esimesega siis hakkasimegi kiirelt ülespoole rühkima. Ikka mina ees ja Juhani järgi. Inglased kuramused aga arendasid kah kiiret tempot ning seetõttu pidin mina kiiruse hoidmise eesmärgil ka järgmised köiepikkused ronima.
Esimene oli lühikeste vertikaalsete osadega, kuid üldiselt lauge osa, teisel oli vertikaalsust nati vähem ja ronida oli lihtne.
Kolmas köiepikkus oli seesama, kus me kirkat nägime ning mis ka selle marsuudi kõige keerulisem lõik oli. Algas see nati lamedamalt 80 kraadise seinaga, mida kaudu jõudis vertikaalse osa alla. Siit seinaosa pealt leidsin ma lisaks enne nähtud kirkale ka veel 2 jääpuuri koos ekspressidega. See vertikaalne osa oli umb 10-15m kõrge, ning täiesti märg. See tähendab, mitte märg vaid tilkuv. Võiks öelda, et lausa pritsiv või purskav. Eriti dushi sarnane oli see pool, kuhu mina tüürima pidin, et seina pealt kirkat kätte saada. Kui allpool sai kenasti puuri normaalsesse jäässe keerata, siis nüüd oli olukord palju hullem. Korralikku ühtlast jääd polnud kuskil ning parima variandina otsustasin kasutada sling ümber purika varianti. Siitsamast leidsin ma veel ühe jääpuuri koos ekspressiga. Peab märkima, etkõik need puurid olid ainult välja tõmbamise või pigem üles korjamise vaev, sest jääst olid nad juba ammu välja sulanud. Kui ma jõudsin natuke edasi ronida, sain ka ise teada missuguse tempoga see sulamine toimub. Ega ma siis väga palju ei julge julgestuspunktis ülevalpool ronida ja üritasin siis keset vertikaalset osa jääpuuri pruukida. Keerasin sisse ja selgus, et jääd on vaid 10cm ning tagant on kõik tühi. Samas kui korralikus jääs oleks see 10cm kah ehk pidanud, siis antud olukorras voolas ülevalt nii palju vett peale, et puur oli praktiliselt kohe välja sulanud.
Aga mul polnud palju valikut. Krabasin seinalt efektse liigutusega üleliigse kirka, toppisin ta vööle ja ronisin edasi. Proovisin veel ühe puuriga õnne, kuid tulemus oli umbes samasugune. Iga üleliigse sekundiga väsisin üha rohkem ja rõivad muutusid alla sadavast veest üha raskemaks ja külmemaks. Paljalt seinas olevast kirkast kinni hoidmise ajal voolas mu varrukast sisse mitu liitrit vett. Ilma kirkat seina panemata aga ei saa ju ronida. Nüüd ei jäänud muud üle, kui üles ronida või pikalt alla kukkuda. Valisin esimese variandi.
Kui sealt vertikaalsest kohast üles jõudsin tundsin, et see raskusaste ongi minu piir. Vähemalt sellistes tingimustes. Panin baasi üles ja kui Juhani üles jõudis tegime seal astangul ühe kerge kisellipausi. Enam ei olnud kiiret kuhugi. Järgmised kaks köiepikkust juhtis Juhani. Ja siis jälle ühe mina. See oli selline rahulik järelronimine. Ei midagi rasket ega kiirustavat. Teisalt on vertikaalsem sein jällegi parem, sest seal ei ole niipalju lund. Kauguses täiesti mäekülje tipu lähedal paistis veel mingi suur ja kõrge jäämassiiv, kuid sinna oli nii palju maad läbi paksu lumise võsa, et ei hakanud sinna minema. Pealegi oli guidebookis marsuudi pikkuseks märgitud vaid 4 köiepikkust. Selle asemel istusime seal üleval mugavates lumest tugitoolides, vaatasime kaugele alla orgu kuidas autod sibasid nagu sipelgad, jõime kiselli, sõime küpsiseid ja lihtsalt nautisime.
Allatulek oli samast kohast, kust ka üleeelmisel päeval, kuid 25m asemel saime nüüd liikuda 40m kaupa. Tunduvalt kiirem ja stressivabam. Sai rahulikumalt laskumispunkte valida ning sahmerdamist oli tunduvalt vähem.
Õhtul ladusime oma vastselt omandatud vara mökki põrandale laiali ning hea ja mõnus tunne oli. On siiamaani. Selle talve reis maksis ennast ise kinni. Kulutused olid kokkuvõttes isegi väiksemad, kui tagasi saadud varustus poes maksaks.

Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki