Elu esimene marsuut -- Bolgen WI3

Kolmas päev oli minul elu esimene marsuudi päev. Nimelt sai Rjukanisse mindud mõttega teha vähemalt üks pikem marsuut paarisronimisena. Esimeseks korraks sai valitud paariliseks Juhani tema oskuste ja varustuse poole pealt ning Bolgeni piirkonnas olev Bolgeni kosk tema raskusastme ning asukoha poolest. WI3 tundus esilagu olevat just paras. Igaljuhul sai siis varutud piisav arv puure, slinge ning muud varustust ning hommikul ehk siis peal unat jõudsime peale väikest ekslemist õnnelikult kose alla. Meil oli kaasas üks 50m köis ning sellega oli lausa lust üles minna. Alguses üritasime küll kisamisega üksteisele sõnumeis saaa, kuis peagi sai selgeks, et ega see eli just väga hästi ei levi. Vähehaaval üritasime üle minne köiesignaalide peale. Näiteks eesronija teeb kolm sikutamist, kui ta on enesejulgestuse nig tõmbab köie sisse ja hakkab julgestama, kui baas on valmis. Alguses käis see muidugi üle kivide ja kändude, kuid pikapeale sai asjast natuke asja. Igal juhul saime üles juhendis märgitud nelja asemel hoopis viie köiepikkusega ning allatulemisega läks meil tänu ühele 50m köiele suhteliselt tuugaks. Puid mille pealt laskuda polnud väga tihedalt ning mõnes kohas tuli väga täpselt vaadata, et kust-kuhu maani köiega jõuab. Viimane kord köit valmis pannes oli keskkoha märgi leidmine valguse ülima puudulikkuse tõttu juba raskendatud. Ja autoni kõndimiseks tuli juba lambid välja otsida.
Kõik kokku võttes oli aga megasupertore päev. Minu esimene marsuut. Sellised asjad jävad meelde. Ma vähemalt loodan, et see on tempel mällu igaveseks.


Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki