Õhtu ronimisseinal

Nii hea ol üle tüki aja jälle seinal ronimas käia. Susse jalga tõmmates oli küll tunne, et vaesed varbad, kuid ega see vist peabki nii olema. Mida tihedamalt jalas, seda paremini peab. Iagljuhul sai mõningad rajad läbi ronitud. Ei tea, kas minu tasakaalutunnetus ja sõrmede haardeomadus on paremaks läinud või siis sattusid mulle seekord väga lihtsad rajad ette, kuid väga suuri probleeme ette ei tulnudki. Ilmselt on ka jääronimine natuke arengule kaasa aidanud, kuid arvestades täiesti erinevat haarde ja toetustehnikat on see siiski väheoluline.
Ühel roheliste rajal küll vahepeal pidasin aru, kuidas edasi saada, kuid õiges järjekorras õiged liigutused õigete nukkidega tõid edu.
Nüüd on sõrmeotsad jälle õhemaks lihvitud ja liigesed paika venitatud. Nii mõnna.
Kahju ainult, et unustasin seina alla oma vöökoti koos tagavara magneesiumikotikesega. Peaks uurima, ehk on keegi leidnud ja soovib seda mulle tagastada.