Ja ronima ei jõudnudki

Peale töönädala lõppu sai mööduda vaid napp pooltund, kui jätkus minu teine töönädal majaehitusel. Vaja lõpetada tuuletõkkele prusside peale löömine ja kihi tuuletihedaks tegemine. Õhtupimeduses toppisin aga lambi otsaette ja köie katusele. Jällegi üks koht, kus köietöö teadmistest kasu sees. Ripud aga köie otsas, kiigud õigesse kohta ja toksid rahumeeli kämbla pikkusi naelu katusesse. Muidu oleks väheke jäisel kaldpinnal suhteliselt raske püsida.
Tegevus jätkus peale lühildast unepausi järgmisel hommikul. Nüüd oli valge ja hästi näha ka igasugu pisivead mis eelnevatel päevadel töö käigus tekkinud. Näiteks kaks naete toksimise tagajärjel tekkinud auku tuuletõkke plaadis. Samuti ei olnud külma ilmaga silikoon plaadi vuuke korralikult tihendanud. Need kõik sai nüüd korralikult üle käidud ja ka laenatud tööjõu poolt mööda löödud naelte kõrvale uued ja prussi kinni hoidvad taotud.
Kui aeg jõudis nii kaugele, et võis hakata kilet paigaldama, oli isand tuuleke oma tuure just üles keeramas ning esimene katse ebaõnnestus täiega.
Ronisin aga kilerulliga katusele,
kinnitasin nurga õigesse kohta,
rullisin nati kilet katusele laiali,
panin mõned (kerged) raskused kah peale ning avastasin, et olin noa alla unustanud.
Sättisin rulli kindlamalt prusside vahele ja ronisin katuselt alla.
Järgmine asi mis kuulsin oli hääl mida tekitab tugev tuul laperdava kile kallal ning siis üht vuhinat, kõmakat ja purje laperdamise häält.
Kõigepealt ülevalt, siis kõrvalt ja lõpuks alt.
Täitsa pekkis. Peale seda, kui olin kilelt jupi maha saaginud ja all oleva osa hunnikusse kaapinud pidasin natuke aru ja lükkasin kilepaneku edasi mõnele tuulevaiksemale ilmale.
Tegelt selle ühe kile ikka panin ära, aga mitte väga õnnestunult.
Järgmisel päeval oli mul õnneks abiks hoidev ja nõu andev kätepaar ning mitme peale tehes sai katus kilega kaetud. Vaid mõned klambrid tuleb veel lisaks panna ning siis juba liistud peale ja ongi olemas.
Ütleme nii, et tänane õhtu on sisustatud.