Seekord suunasin plaane nii, et jõuame sinna kohe esimesel päeval. See polnud tagantjärele vaadates ehk just kõige arukam käitumine, aga vähemalt said kõik esimesel päeval teada, millega neil Rjukanis tegemist tuleb teha ning milleks nad võimelised on.
Esialgsest plaanist moodustada 3 eraldi köiskonda ja omaette ronida tuli kohe loobuda, sest ajaliselt poleks see kuidagi välja mänginud. Juba koskedeni jõudmine pika tõusu ja paksus lumes laskumise tõttu võttis kuni 2 tundi aega. Teist pea samapalju pidi ka õhtuks autode juurdetagasi jõudmiseks varuma.
Isroser West WI4 pildil keskmine liin. Pilt muideks kuskilt internetist otsitud, kuna oma galeriist hetkel mingit normaalset pilti ei leidnudki. Meie ronimise ajal oli suts vähem lund. Esimene köis oli lamedavõitu, aga selle korvas õhuke jää, mille sisse ei olnud väga hea puure panna. Paar esimest sidusin lintidega, siis kasutasin mõned lühemad puurid ja siis tegin pikema traaversi paksema jää peale. Esimene baas mitte-eriti mugavas kohas, julgestasin sinna kaks järgmist. Kui ka teine baas oli tehtud ja ma sinnapoole hakkasin suunduma, oli esimesse veel kaks liiget lisandunud. Ehk siis senise tempo juures oleks võinud kõik laabuda. Tegelikult aga kujunes nii, et kui mina jõudsin kolmandasse baasi, polnud vist ei esimesse ega teise kedagi muud liikunud ning algas üks aeglane inimeste ükshaaval üles julgestamine. Tulemusena loobusid pooled seltskonnast üles rühkimisest ning laskusid uuesti alla. teine pool aga sai edukalt 4 köiepikkust tehtud ja esimese linnukese kirja.
Ja paksus lumes allapoole sumbates nägin ma lumes üht kollast jubinat vedelemas. Korjasin üles, sest mis tast ikka loodust risustama jätta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar